Imeline Kambodza

Siin reisil oleme me midagi uut avastanud, seda, et elul ikkagi on pausi nupp;) Meil on pausil kõik igapäevatoimetused, töö ja kadunud on igasugune rutiin. Nii on hea juhe välja tõmmata aga eks selline elustiil paneb ka rohkem mõtlema koduste asjade ja inimeste peale. Ja hirmsasti tahaks Pärnu maanteel Subaruga sõita ja kõvasti muusikat kuulata! Varsti varsti tuleb aga õnneks kodu meile aga korraks külla:)
Kambodzasse saabume aga justkui immigrandid.

Paat viib meid väiksesse hulpivasse majja, mis selgub olevat piiripunkt, kus ootame viisasid ja saame kerge lõuna. Majakesest kaldale saame üle laudtee, mis kohati on kitsas ja pooleldi vees ning ennem kaldale saamist tuleb läbida veel kerge 45 kraadise nurga all olev kaldtee, kuhu on pandud kinni hoidmiseks väike nöörike. Edasi on paar tundi bussis uskumatutes teeoludes.

Saambume aga lõpuks Kambodza pealinna Phnom Penhi, mis on koduks rohkem kui 2 miljonile inimesele. Kogu riigis elab üle 14 miljoni inimese. Aasia suurlinnale kohaselt on liiklus segane ja inimesi palju ning palju vedeleb ka prügi. Siin on aga nö müügimehed õige noored, tänavatel kauplevad raamatute, käepaelade ja muu jamaga lapsed, kellel mõnel vanust vaid 7 aastat ja peaksid hoopis mängima ja koolis olema, selle asemel, et püüda turistidele meeleheitlikult miskit pähe määrida. Kurb!
Tegelikult on kogu Kambodza lähiajalugu väga kurb. Ühel päeval külastasime sellist kohta nagu killing fileds ehk tapmisväljad ja tutvusime riigi ajalooga.

Ligi 40 aastat tagasi oli siin ajastu Khmer Rouge, mille eesostas oli Pol Pot, kes tahtis luua uut ja puhast ühiskonda, võttes riigilt kultuuri ning inimestelt identidteedi. Koolid, pangad, meelelahtusasutused ja kõik muu suleti, igasugune eraomand keelati, sh ka nt eristuvad riided ja inimesed saadeti sunnitööle, kuna seati saavutamatu eesmärk riisitootlus kohe kolmekordistada. Hukkus miljoneid inimesi, pea 1/3 kogu rahavastikust. Kes tegi sunnitööd ja ei pidanud vastu, keda piinati ja tapeti. 
Lugu ja kogu olustik seal, kus me käisime oli väga raske aga pani kindlasti siinseid inimesi rohkem mõistma. Kõige hullem selle loo juures oli aga see, et Pol Pot ise elas head elu. 1979 kui Vietnami sõjavägi Kambodza eest välja astus, põgenes ta Ameerikasse, kus ta abiellus uuesti ja kasvatas lapselapsi. Lõpuks kui ta kogu tehtu omaks võttis, pandi ta sõna otseses mõttes koduaresti! Surres oli tal aastaid 82, mõni tema ohver aga ei näinud esimest eluaastatki. Kohutav kui palju on maailmas ebaõiglust!
Samal päeval me käisime ka kuningapalees, et päeva natuke tasakaalustada.

Mõneks päevaks tekkis meil reisikaaslane Ben, inglise mees, kes elab ja töötab Dubais. Reisimise võlu on kindlasti ka need inimesed, keda reisi ajal kohtab. Huvitavad inimesed maailma eri paigust! Ben tutvustas meile palju Ühendemiraatide ja Saudi Araabia kultuuri, samuti veetsime temaga paar lõbusat õhtut ja mine tea, ehk viib meie tee lähitulevikus ka talle külla :)

Linnapuhkusest aga aitab! Sõitsime Kambodza lõunaosasse Shianoukvillesse, mis on Kambodia suurim kuurortparadiis. Siia jääme kaheks ja pooleks nädalaks ja võtame aja maha. Ilmad on ka juba päikest täis ja päevitus vajab värskendamist:)
Shianoukville on mõnus rahuliku elutempoga linnake, kus rannaääres lookleb palju restorane ja baare.

Ainsad, kes siinset rahu rikuvad on need müügiinimesed, kes on tüütumast tüütud! Tegelikult aga kui need tegelased välja aravata, tuleb Aasiale siiski au anda, turism on hästi organiseeritud. Igal pool on väiksed nö reisibürood, kes pakuvad kõikvõimalikke transpordipileteid ja tuure. Isegi ostes bussipileti, tullakse sulle hotelli igal pool järgi, väga mugav! Ning hinnad on igal pool tuuride osas suhteliselt fikseeritud ja samad, vahel voib aga erinevate teenusepakkujate puhul tuuri kvaliteet erineva olla aga seda tavaliselt siiski mitte eriti.


Eestlased on aga siin Shianoukvilles endal kenasti kanda kinnitanud. Asub siin suur, 80 toaga hotell, mida siin aastaid pidanud Eesti mees Lauri, samuti asub rannal cafe Amigo ning lisaks on eestlastel siin ka ööklubisid ja ka lõbumajasid!

Kohalikud Eestlased tutvustavad meile natuke kohalikku baarielu ja üldse eluolu, mida meil on väga huvitav kuulata. Tööjõud on siin odav, paljud töötavad vaid peavarju ja toidu eest, kusjuures peavarajuks on tihtipeale sama töökoht, millest ööseks saab magamistuba. See pole Aasias midagi ebatavalist, ühel õhtul hilise jalutuskäiguga näeme, kuidas laudadest tekivad voodid, päevitusmattidest madratsid, võrgud ümber ja magama. Teeninduses siit mingit kvaliteeti aga ei leia. Samas on teenindajad rõõmsad ja ikka viisakad aga nad ei tea lihtsalt sellest tööst midagi. Enam ei teagi, kas rohkem on puudu tahtmisest või teadmistest, sest vahel töötajaid jälgides on nad laisemad kui päiksega kahe akna vahel olevad porikärbsed. Head tööjõudu on raske leida, eriti koristajaid, mis selgitab ka siinset kohati prügi vedelemist, inimesi lihtsalt vahel ei huvita kuhu miski kukub. Töötajal pead aga esimesed paar kuud täitsa järgi käima ja kui veab, siis õpitakse paari kuuga. Palganumbrid on aga uskumatud, algaja kes keelt ei oska teenib umbes 70 dollarit kuus, parem töötaja, kellel on rohkem ülesandeid ja rohkem vastsutust, saab topelt!
Mõnel päeval oleme siin motikaga piirkonda avastanud.

Motika rent on odav, 3 eurot  ööpäev, millele tuleb aga otsa liita üldiselt ka altkäemaks politseile, sest midagi nad kindlasti leiavad. Meid on peatatud juba 3 korda. Rait unustas oma rahvusvahelised juhiload Austraaliasse ja Eesti kohalikud neile ei sobi. Viimane kord aga pääseme eurosest altkäemaksust, kui ütleme, et meid on juba kontrollitud ja teistele küll sobisid! Politsei lööb käega ja saadab meid minema:)

Veedame mõned päevad kohapeal Shianoukvilles ja siis sõidame neljaks päevaks Koh Rong Sanleomi saarele, kus kohalikke vaid käputäis. Majutume ranna ääres bungalos, kus seinteks on õlekõrred, putukate eest kaitseb voodi ümber olev võrk, uinutab meid lainete kohin, elektrit on nii kuidas juhtub ja puudub igasugune levi!

Puhkame, päevitame, jalutame, sõidame kajakiga ja leiame end rannast kus oleme vaid kahekesi:) Ainuke asi, mis siinset paradiisi rikub on prügi, mida ei viska siia ei kohalik ega turist, vaid mis hulbib kaldale laevadest. Hommikuks uhub meri kaldale erinevaid pakendeid, mida küll koristatakse aga mina usun, et kui asi hullemaks peaks minema, peletab see eemale. Nii euroopa, ameerika kui ka austraalia turisti.
Üks huvitav tähelepanek siinsest eluolust, igas restoranis, majutuskohas, reisibüroos jne on väiksed buddha pühamud ja buddhal loomulikult on ka kogu aeg kõht tühi ja altari ees peab süüa olema! Olgu see siia puuviljavaagen, õlu, omlett või terve part.

Jõudes aga tagasi tsivilisatsiooni, avastame, et tahaks tagasi kuskile paradiisisaarele ja juba järgmisel varahommikul sõidame bussiga 130 km kaugusele Vietnami piiri lähedale Kepi linna, kus viib paadike meid Rabbit Islandile ehk jänkusaarele.

Mõnus koht, kus aeg seisab. Kui ma vaid suudaks seda emotsiooni edasi anda, mida ma hetkel seda blogi kirjutades tunnen.

Pikutan võrkkiiges, olles justkui maal vanaemal külas, kahjuks ei oota aga oma vanaema lihapirukatega. Ööbime taaskord pisikeses bungalos, mis on kui vanaema lakapealne ja vastu võtab meid ka väike vanem naine.

Hoovis murupeal jalutavad kuked, kanad ja tibud ning muidugi ka koerad, igal majapidamisel on vähemalt üks koer:)

Toakaaslane

Saar on pisike ja järjest lähevad majapidamised, kes pakuvad majutust. Käin kõik läbi ja valituks osutub see, kes pakub prill-lauaga tualetti:) Kahes esimeses kohas on näiteks ainult augud, jah just sellised, mis olid kunagi bussijaama vetsus:D Meie majutus on tänu luksusele ka kallim, tervelt 8 dollarit, välikäimlaga bungalo saaks aga lausa 4 dollariga. Aga kes mind vähegi tunneb, teab, kuidas ma välikäimlatesse suhtun:) õhtust süües oled aga nagu külaline kellegi kodus, sest loomulikult, seal kus restorani peetakse, ka elatakse. Toit on aga imemaitsev ja värskest toorainest tehtud.

Siin saarel kogeme aga ühel öösel midagi imelist, nimelt vees olevat planktonit, mis öösel pimedas sädeleb, justkui ujuks fosfori sees. Ma olin nagu väike laps, keda veest välja ei saa. Plankton on veekogus hõljuvate liikumisvõimetute või väga vähesel määral liikuvate mikroorganismide kogum.

Nad hõljuvad vees passiivselt, liikudes ühest kohast teise lainetuse ja hoovuste mõjul. Planktonil on tähtis roll mitmete suuremate veeorganismide nagu kalade ja vaalade toidulaual. Seda on võimalik näha vaid täielikus pimeduses ning selle saarel on elekter vaid generaatorite jõul ning ka seda vaid loetud tundidel.

Meie oleme saarel kaks ööd ning teeme saarele kajakidega tiiru peale ja 8 kilomeetri läbimiseks kulub natuke rohkem kui 2 tundi.

Saarelt tulles veedame 2 päeva Kepi linnas ja tutvume kohaliku eluoluga. Satume väga toredasse prantslaste hotelli ning käime vaatamas kuidas kasvatatakse Kampoti pipart, mis on maailmas väga hinnatud, kuna siinsed ilmastikuolud ja pinnas on ideaalne pipra kasvatamiseks ja kasvab midagi väga kvaliteetset ja kogu kasvandus on muidugi orgaaniline.

Kampoti pipar

Olles ise Austraalias näinud, mida tegelikult "tervislikule" puu- ja juurviljale peale pritsitakse, siis hakkad orgaanilist vilja hindama.

Veedame veel paar päeva Shianoukvilles ja laupäeva õhtu veedame Rolandi juures tema baaris.

Rolandi punane baar

Roland on muhe Eesti mees, kes juba aastaid kolm pidanud siin lõbumaja.
Rohkem ja rohkem on ka siin maal tekkinud neid "reisisaatjaid" ehk siis ostetud kaasasid. Palju kohtab valgeid mehi pisikeste Aasia naistega, kelle puhul sa lihtsalt vaatad ja tead, et nende tee läheb peale reisi lahku. Suurenema pidavat ka meessoost "reisisaatjate" arv. Meie aga lähmegi vaatama, kuidas siis seda äri aetakse ja saame tsirkust ja leiba kogu raha eest!

 

 

Shianoukville rannajoon

Laupaeva õhtul Tunnelis (Rolandi baar) mängivad poisid piljardit ja mina jälgin mängu kui Roland käib mulle iga natukese aja tagant seletamas, mis etapis asi on. Igal baaril on oma tüdrukud, igaühe tehingu pealt saab baar 10 dollarit. Iga joogi pealt, mis türduku klient ostab, saab tüdruk 1 dollari. Kui tuleb klient võõra türdukuga ja tahab sisaliku, nagu neid siin kutsutakse, enda tuppa viia, peab ikka 10 dollarit baari andma.
Tulevadki siis kaks vist inglise kutti, isegi suht ok olekuga, ei ole purjus ega padukoledad, mõlemil kaks tüdrukut kaasas. Kaks ikka sellepärast, et valikut oleks. Naeru ja rõkkamist on palju, olgugi, et tüdrukud inglise keelest ei tea sõnagi. Tüdrukud siis võidu, kuidas seda nüüd viisakalt öelda, katsuvad ja hõõruvad siis mehepoega ja mees maksab selle eest, et suudelda seda suud mis võib olla vaid tunnike tagasi .....
Aga poiss teeb ükikakikomminommi ja vaib naise välja, teised naeravad ja plaksutavad ja minekut nad teevadki! Enamus naistel on tegelikult ka lapsed kodus ja mõnda toovad mehed tuktukiga töölegi. Aga valge mehe kättesaamiseks tehakse mis iganes, fantaasiat neil jätkub ja valge mees tähendab neile ainult  raha. Vahel mõnel läheb õnneks ja valge mees võtab naise kaasa või jääb raha saatma. Aasias reisides peabki olema palju avatud meelt aga sellist jama pealt vaadates ja neid telgitaguste jutte kuulates, no kuradi uskumatu! Ei teagi kas on häbiväärsem olla naine, kes müüb oma keha või mees, kes peab naise eest maksma...
Meie viimased päevad siin Shianoukvilles rahulikud, sõidame veel motoga ringi ja viimasel õhtul kohatme väga toredat Eesti seltskonda, kellega juttu taas hommikutundideni;) Natuke kahju on isegi lahkuda, oleme olnud siin piisavalt, et mõnusalt sisse elada ja palju on juba tuttavaid nägusid. Teistpidi on Kambodza meid ära väsitanud, tegelikult mitte Kambodza ise aga kohati siinsete inimeste rahaahnus kohati mitte millegi voi siis mingi jama tegemise eest! Iga kuradima minut tahab keegi sulle midagi müüa või midagi sinult saada ja kui ise piisavalt konkreetne ei ole või tingida ei oska, võid kindel olla, et sul tõmmatakse müts üle kõrvade. Kui Angkor Wati külastasime, siis jõudis kohalik kauplemine uuele tasemele, nimelt isegi politsei proovis Raidle maha müüa oma mütsi ja märki, pidavalt vähe kasutatud ja unikaalne kaup olema. On see siis normaalne või?!
Lendame aga Siem Reapi, kus asub Kambodža tähtsaim turismiobjekt Angkor Wat. Lendame justkui eralennukis, peale meie ehk reisijaid veel kümmekond. Aga bussidest aitab!
Esimene emotsioon linnast on, et linn on Aasia linna kohta puhas! Veedame linnas mõnusa õhtu ja hommikul varakult, kell 4.30 lähme Angkor Wati juurde päiksetõusu imetlema.

Natuke aga Angkori ajaloost. Angkor Wat oli algselt hinduistlik Višnu tempel, hiljem budistlik tempel, muistses Angkori linnas Kambodžas, mis ehitati Khmeri impeeriumis kuningas Suryavarman II ajal 12. sajandil.
Angkoris olid kümned kivist ehitatud hinduistlikud ja budistlikud templid, millest suurim oli Angkor Wat, mis on ka maailma suurim pühakoda. Angkor oli Kambodža kunagine pealinn, kuid 1431. aastal vallutasid ja rüüstasid siimlased Angkori.

Khmeerid ehk Kambodzalased olid sunnitud Angkori maha jätma ja rajasid 1443. aastal kuningriigi uue pealinna Phnom Penhi neile alles jäänud riigi keskossa. Tühjaks jäänud ja paljaks röövitud Angkor uppus peagi džunglisse. Hilisemad khmeeride põlvkonnad unustasid pikapeale keset metsikut troopikat laguneva Angkori. Jäid vaid legendid džunglis asuvast imelisest linnast.
20. sajandi esimesel poolel tegid Prantsuse uurijad templikompleksi puhastamisel, kinnitamisel ja konserveerimisel ära kolossaalse töö, kuid paljud sõjad ja khmeeride punased valitsejad katkestasid restaureerimise. Ulatuslikud templite taastamistööd algasid alles 1990ndatel aastatel. Tegelikult on ühte templitest restaureeritud vaid osaliselt, ka just sellepärast, et tutvustada inimestele, mis seisust tegelikult kogu kompleks on leitud.

Koht oli ikka kirjeldamatult võimas ja uhke ning kui oma fantaasiale ruumi anda, siis andis kujutlusvõime aimu, mis seal kunagi toimus. Käime läbi 5 suuremat templit aga siis on juba jalad kanged pidevast ronimisest. Kogu kompleks asub meeletult suurel alal ja meil oli oma enda tuktuki juht päevaks, kellega oli palju parem kui tuuriga kohtadega tutvuda, olles oma aja peremees. Ning jube palju on Jaapani ja Hiina turiste, kellega kuidagi ei tahaks samale tuurile sattuda, sest nad on ülbed, valjud ja mitte üldse seltskondlikud . Kui aus olla, siis on kujuteldamatu, mis rahavamass seda kohta täishooajal külastab, juba hetkel tundsime, et rahvast on liiga palju. Aga meil oli väga meeldejääv päev ning kindlasti tahan Angkori ajaloo kohta veel uurida ja teada saada.
Kambodzaga on aga kõik selleks korraks!

Kambodza on olnud imeline, meeldejääv ja väga seiklusrikas! Kas me tuleksime siia tagasi? Vaevalt, kuid kahtlemata, hoolimata sellest, et pangaarve kahaneb, tunneme end järjest rikkamatena:) Rannapuhkuse ja paradiisi vaieldamatu lemmik on seni olnud meile Filipiinid, nüüd aga vaatame, millega Taimaa meid üllatab:)
P.S. Kallid lugejad, olen tähele pannud, et teid ikka üksjagu on ja mind väga huvitaks, kes meie tegemistele siin kaasa elavad. Niiet kui käid siin lugemas, jäta endast maha väike märk kommentaaridesse, siis ma tean ka :)

Vietnam part 2

Nha Trangist tee viib meid edasi aga väiksesse linna Vietnami ranniku pea keskosas, Hoi Ani. Sinna lähme ööbussiga ja 600 km läbimiseks kulub 12 h. Hommikul on aga kõik kondid valusad, sest siinsete teede kõrval võib küll isegi Eesti teedele au anda! Liiklus on aga hullumeelne, kuigi kõrvad hakkavad juba igaminutilise signaalitamisega ära harjuma. Teistpidi aga Aasia liiklus tõestab seda, et reguleerimata liikus võib täitsa sujuv olla;) Hoi An on aga väike ja väga romantiline linnake. 

Selle linna eripära on see, et linnas on palju rätsepaid ja valmistada saab alates kõike kleidist kingadeni. Paar päeva hiljem ringi jalutamist on aga aru saada, et ikkagi on igalpool pakuatavd lõiked ja kangad samad, eristumist on vähe. Kui Nha Trangi linnas oli palju venelasi ja vene keelt, siis enam seda ei ole, on vaid vietnami keel, sest inglise keelt lihtsalt keegi ei oska! Tegelikult teeb see isegi kurjaks, et turisti raha tahavad küll aga et õpiks oma kauba kohta siis hinnad ja paar tutvustavat lauset selgeks, ei! Kui küsid mõne hinna kohta võetakse välja kalkulaator ja trükitakse numbrid sisse või võetakse rahatähed ja näidatakse palju vaja.
Hindadest rääkides, siis Vietnam on meie jaoks oodatust kallim. Riiete hinnad on Austraalia omadega võrreldavad ja ka väljas söömisel tuleb väga vaadata kuhu minna. Majutus ja transport on muidugi odavam. Päevatuuride hinnad on enam vähem. Filipiinimaa oli aga kindlasti odavam, isegi Boracay, mis on filipiinide üks kalleimaid saari.
Õhtul aga muudavad Hoi Ani linna ilmet sajad põlevad laternad ja teevad olemise eriti mõnusaks. Linnast voolab läbi ka jõgi ja ühel õhtul naudime ka meie romantilist paadisõitu :) Jõeääres on palju mõnusaid restorane, kus me oma õhtuid veedame.

 Vietnami kööki peetakse muidu üheks tervislikeimaks kogu maailmas, kuna palju kasutakse värsket toitu, palju eelistatakse mereande. Aasiamaadele kohaselt kasutatakse palju riisi ja pastat, samuti sojakstet ja erinevaid vürtse ja ürte. Üllatuslikult pakub aga iga restoran väga euroopalikke roogi: pitsa, pasta, sealiha, veis jne. Kui kõht on väga tühi lähme tavaliselt kindla peale välja, muidu aga katsume ikka iga kord miskit uut proovida.

White Rose ehk Vietnami pelmeenid

Huvitav ja hea on aga Vietnami kohvi, kus piimaga kohvis kasutatakse tavalise piima asemele kondentspiima, mis serveeritakse tugeva espressokohviga, ning kuna kondentspiim on paks, jääb kohvi serveerimisel ka efektselt kihiline ja maitseb ülimalt hea! Vietnam olevat ka esimene maa, kes hakkas tegelema kohvi ekspordiga.
Omaette vaatamisväärsus siin on aga turud! Täiesti müstika, mis moodi seda liha ja kala pärast süüakse,  mis päev otsa seisasb kuumas ja kärbeste käes, meie jaoks on see ikka liiga imelik veel ja tänavatoitu ei ole väga proovinud. Proovisime küll tänavalt ühte gill liha, mis lõhnas niiiiniiii hästi ja maitse oli ka väga hea tegelikult. Muidu aga kui hommikul jalutad ringi ja näed mis moodi seda toitu tehakse, mida pärast sulle müüma hakatakse, siis noooo maitea.....
Juba teist korda aga reisides satub meie hotelli lähedal olema matus! Matused kestavad siin aga mitu päeva ja natuke lähemalt selle kohta uurides, selgus, et siinsetel inimestel on väga kindlad matusetraditsioonid ning leinaperiood on väga pikk ning paljude ettekirjutustega, mida leinaja tohib ja ei tohi. Miks ma sellest siin kirjutan, on see, et see jääb silma, kui linnatänaval, selleks ettenähtud hoones seisab päevi järjest uhke kirst ning laud on koguaeg kaetud, muusika mängib (väga valjult!) ja kadunukese sõbrad käivad söömas, joomas, hüvasti jätmas. Samas on see matus siin huvitav rituaal!
Aga rõõmsamatel teemadel siis:) peatusime Hoi Anis 4 päeva ja tegelesime ei muu kui puhkamisega ja nautimisega. Jalutasime, magasime, sõime, jõime, chillisime ja nautisime üksteise seltskonda, mis iga päevaga aina rohkem nauditavamaks läheb:)

Edasi aga liigume veel natuke põhjapoole Da Nangi linna, mis peaks olema Vietnamis suuruselt kolmas linn. Saame ülimalt mõnusa ja koduse hotelli, linn aga jätab endast pigem ebasümpaatse mulje. Võrreldes aga teiste linnadega, mis me siin näinud oleme, on siin rohkem ruumi, tänavad on laiemad ja inimesi on vähem. Siin on pikk ja lai rannariba ja kümnetes, kui mitte sadades rannahotelle, mis hetkel on võrdlemisi tühjad. Ka meie hotellis on mõnel ööl peale meie vaid kolm inimest. Ainuke, mis teeb selle linna ilusaks on värvilised ja huvitavad sillad. Inglise keelest aga siin ei teata kohe üldse midagi ja isegi inglisekeelse menüüga toidukohta on kohati raske leida. Hotelli vastuvõtus üks poiss saab miskit aru aga kui lähme alla midagi küsima, siis tavaliselt pööratakse meie poole arvutiekraan, kus on juba google translatorisse kirjutatud I don't speak english, please write here. No kurat õpi endale 15 lauset, mis tööks vaja läheb pähe!! Inglisekeelst turisti siin ikka jagub ju.
Siin linnas on aga mäe otsas uhke Buddha kuju ja pagoda, mida käime päeval uudistamas.

 Enamus usklikud inimesed on siin just budistid, kuigi mulle üllatusena on siin sarnaselt Eestile paljud ateistid (mitteusklikud). Pagodasi on aga palju, kuna kui isegi vaid 10% ravastikust oleks usklikud, tähendaks see ikkagi miljoneid.
Samal õhtul on aga õhtusöök tõeline missioon! Hotelli lähedalt me midagi ei leia, otsustame hoopis odava rahaga hotellist rolleri võtta.

Sõit siinses liikluses paneb isegi korraks tühja kõhu unustama ja mina olen vahepeal üldse silmad kinni. Rait on aga jälle tubli ja sõidab nagu vana kala siin virrvarris.

Läbi häda saame kõhu täis ja siis lähme tagasi sinna Buddha kuju juurde, et vaadet nautida ja Buddhaga väike vein teha:) kaugelt on linn superilus värviline. Homolinn ütles Rait:D
Viimase päeva  Da Nangis otsustas aga ilmataat meil pehmelt öeldes p***** keerata. Lähksime kohta nagu Ba Na hills, mis pidi olema mäe otsas Vinpearli sarnane teemapark, kuid rohkem selline ajalooline linnak. Sinna üles viis 5 km pikkune kaabelrong jälle, kuid mäe tipp oli pilve sees ja sadakond meetrit maapinnast kadus nähtavus ja olime nagu siilid udus teel taevasse.

Nähtavus oli kaks meetrit ja ekstreemsed ilmastikuolud. Ütleme nii et oli meil ikka kallis lõuna. Aga noh you win some, you lose some, me ei lase pead norgu:) vaatame hoopis googlest ilusaid pilte Ba Na mäest!

Rohkem me enam põhjapoole ei liigu, kuna mida rohkem põhja, seda vihmasem. Ega siianigi meil just ideaalset rannailma pole olnud aga olime sellega arvestanud, rannailmad on meil ees. Bussidega sõitmisest on selleks korraks kõrini ja tagasi Ho Chi Minh (nimi Vietnami esimese presitendi järgi) linna lendame, et sealt edasi mööda Mekongi jõge Kambožasse sõita. Ho Chi Minhi linna tuntakse ka Saigoni nime all, kuid tegelikut on Saigon lihtsalt linna keskosa. Linn on aga suhteliselt uus, vaid 350 aastat vana, näiteks pealinn Hanoi on 1000 aastat vana. Ruumi siin aga laialt ei ole, kuskil ei ole! Inimesi on palju ja igal inimesel on ka motikas või roller. Iga auto kohta pidavat olema 30 kaherattalist, kui aga kõik saaksid endale autosid lubada, tekiksid kohe meeletud ummikud. Aga siin pidavat 500 dollariga saama juba uue motika, mis on valmistatud Vietnamis. Siin toodetakse ka Mercedest, Hondat ja Toyotasid.
Ennem kui me aga Kambodzasse jõuame, ootab meid kolmepäevane tuur Mekongi deltas. Mekongi jõgi on üks pikemaid maailmas, pikkust on tal 5000 km ja alguse saab see Tiibetist ning Vietnamis asubki siis Mekongi delta, kus jõgi suubub ookeani. Mekongi delta piirkonnas elab ligi 20 mln inimest, kellest enamus on farmerid. 50 % kogu Vietnami riisist tuleb siit piirkonnast ja palju on ka riisi eksporti. Riis kasvab kiiresti, üks saak 3 kuud ning aastas on tavaliselt kolm korjamist. Vietnam on aga näiteks ka peale Hiinat ja Taimaad kolmas kreveti ekspordi riik maailmas.
Viimased päevad Vietnamis on väga meeldejäävad, ka on otsustanud ilmataat meie reisi soosida. Veetsime kolm päeva Mekongi deltas. Käisime kohalike perede juures kohalikku sööki nautimas ja teisel päeval oli võimalik proovida ka grillitud rotti ja konna. Seekord jätame vahele aga ühel õhtul, täiesti vabatahtlikult, tellis Rait endale öhtusöögiks hiire! Päris hea, kanaliha sarnane aga natuke liiga luine.

Valmivad kookosekaramell ja kookoseoli

Enamus elanikke Mekongi delta ääres kasvatab midagi või toodab midagi. Meie näeme kuidas valmistatakse kookosekaramelli, kookoseõli, riisimakarone ja käime kohalike kalakasvatajate juures. Detailselt ma siin miskit ei kirjelda aga lisan mõned pildid;)

Valmib riisimakaron 

Valmib riisimakaron

Tore on näha, et igapool ei ole tossavad tehased inimtööjõudu asendamas.

















Ühe päeva teeb huvitavaks see, kui kotist mõnemeetrine püüton välja roomab:) Raidile ilmselgelt meeldib!

üksi ma teda enda ümber ei tahtnud aga Raidiga koos kindlam tunne. Tegelikult on ta nagu üks suur lihas, päris mõnus!

Sõidame veidi ringi ka aerupaadiga ning naudime kohalikke puuvilju ja Vietnami muusikat. Esimese õhtu veedame Can Tho linnas, kus veedame öö hotellis.
Omaette vaatamisväärus oli aga ujuv turg. Meie käisime turul, kus müüdi peamiselt puu ja juurvilju. Kohal on suured paadid juurvilju täis ja ostavad suures osas kohalikud, kes viivad kauba oma väiksemate paatidega edagi väikestesse küladesse. Ei puudu ka muidugi turistipüüdjad, meie paadile tulevad mitu korda kohalikud pisikesed paadid ligi, kes konksuga ennast kinni tõmbavad ja siis kauplemine alaku. Meie saame suure ananassi laeva peal natuke ringi vaadata.

Tuuri lõpetab aerupaadi sõit troopilise metsa vahel. Meil veab, veetase on tavaparasest suurem ja kulgeme pea nagu meie oma Eesti viiendas aastaajas.

Kõike seda, mida me tegelikult nii nende kahe päeva kui ka kogu Vietnami reisga oleme kogenud, on raske siin kirjeldada. Meil on hea meel, et oleme siin nii palju kohaliku eluga tutvunud ja näinud nii suurlinna, rannakuurortit ja väikseid külasid. Vietnam on olnud uskumatu, kummaline ja imeline samal ajal!