Lõpuks ometi on käes see oodatud veebruari kuu. Lõpuks saame kaua unistatud Tasmaaniasse puhkama ja reisikaaslasteks on kauged külalised kodust.
Sydneyst Tasmaaniasse minekuks on kaks võimalust. Otse lennukiga lennata, lennud on suht mõistliku hinnaga, hea pakkumisega võib saada edasi tagasi lennu 100 daalaga aga sellele lisandub kohe sealne autorent, pluss võimalus võtta kaasa oma matkavarustus on limiteeritud. Tasmaania aga on selline matkamise koht ja matkama ilma Raidi grillita ju ometi ei minda. Meie sõidame 900 km Melbourni ja sõidame Tasmaaniasse ööpraamiga. Sydneyst sõidame minema keset ööd, kuis liiklust pea polegi ning see annab veel võimaluse natuke Melbourni näha. Ilm on aga nii ilus ja kuum, et veedame päeva rannas. Nagu ma oma eelnevad postituses kirjutasin, siis Melbsi randasid Sydney omadega võrrelda ei saa, aga siiski on siin üks natuke erilisem rand. Nimelt Brightoni rannas on pikk rida värvilisi väikseid suvitusmajasid, mida just tihti enam ei näe. Neid on ka mujal aga selles rannas on nad säilinud kõige originaalsemal kujul. Rannapäev oli kuum ja paljud neist olid ka aktiivselt kasutuses, väga mõnus olemine tundus ja ilma liigse mugavuseta, vett ega elektrit sinna ühendatud ei ole.
Meie praam väljub 19.30 õhtul ja saabub sihtkohta 07.00 hommikul, ajalist kestust võiks nagu võrrelda Rootsi kruiisiga aga see on ka kõik, mida neis kahes võrrelda saab. Tegemist on rohkem nagu Hiiumaa praamiga, kus sa pead 12 tundi veetma aga pilet maksab….1300 dollarit neljale edasi tagasi. Selle rahaga võiks terve aasta Hiiumaale edasi tagasi sõita ja Rootsi kruiisil saab ka mitu korda käija. Kui aga soovid magada kajutis, maksad juurde veel u 250 dollarit ots, 1300 dollari eest saad endale magamistooli, mida meie seekord kasutame. Tool on ikka suurem ja mugavam kui lennuki iste aga jalgu pole ikkagi kuskile toetada, niiet selline natuke nigel värk. Aga magatud saame :) Tegelikult on see üks suur müsteerium, miks see pileti hind selline on. Muidu Austraalias ringi reisides on transport odav, kütus on odavam kui Eestis, siselennud saab ka mõistliku hinnaga, bussi ja rongipiletid on ka suht okeid ja siis lajatatakse selline praamipilet. Ainuke kallis asi reisides võib olla veel majutus, meie aga naudime loodust ja telgime. Üks nali oli veel selle praamisõiduga, nimelt on absoluutselt keelatud viia Tasmaaniasse mandri Austraaliast .... puuvilju! Niiet oma tomatitest ja viinamarjadest pidime me loobuma, banaanid ja porgandid aga smuugeldasime häbitult tekkide ja patjade vahel üle :)
Tasmaaniasse jõudes on ilm veidi vihmane aga see on ka ainukesed vihmapiisad, mis me oma reisi jooksul saame. Kuigi ilm oli ääretult muutlik, aru ei saanud, mitu kihti riided parasjagu vajalik on. Tasmaanias oli meil esimeseks sihtkohaks Gradle Mountain. Tasmaania ongi nagu üks suur reservaat mitmekümnete rahvusparkidega, kus on sadu erinevaid matkaradasid. Teel sinna käisime läbi mõne kohaliku tootja juurest ja tutvusime kohaliku toodanguga. Naljakas oli see, et kohaliku shokolaaditootja juures ringi vaadates vaatas klaasi alt meile otsa sulaselges eestikeeles Kalevi kommivabriku toodangu pakend ja natuke eestikeelset ajaloo juttu ka sinna juurde. Uurisime siis elu ja selgus, et tegemist on omaniku erakoguga. Väike Eesti on ikka igalpool mööda ilma laiali :)
Teekond Gradle Mountainile on mõnus, kugeme läbi pisikestest armsatest linnadest ning igal neist oli väike oma eripära, näiteks leidus hekiskuptuure, tänavakunsti, kästööd või hoopis midagi muud. Samuti on vahelduv kogu ümbritsev loodus. Mäed, rohelus kui ka tulekahjudest räsitud metsad, kus ainult puude tipud on rohekad või siis üldse kuivanud metsad. Tegelikult ka sel ajal kui meie seal olime, oli saareke hädas mitmekümne tulejakahjuga, mille tekkega pole inimkäel pistmist, kurjajuur on põuavälk. See saareke muidu, nagu ma Tasmaaniat nimetasin, on ruutkilomeetritelt armsast Eestist ligi 20 000 km2 suurem aga inimesi elab siin veidi üle poole miljoni. Suuruselt 26 saar maailmas :)
Nii aga tagasi nüüd Gradle Mountaini juurde. Jällegi üks suur rahvuspark, kus teha ja käija kui palju. Meie otsustasime jälgida silti Marion lookouti suunas ja alguses oli tee täitsa jalutus, olgugi, et tõusude ja langustega. Poole maa peal mäepeal kaugustes inimesi nagu pisikesi sipelgaid nähes, tegime binokliga kindlaks, et tegemist on suure tõenäosusega juba alpinistidega ja meie nii kõrgele ju ei lähe. Aga no kus, just seal see Marion lookout asuski. Matkajatest ühel on kartus järsakute ees ja kahel on põlvevalu aga lõpuks oli see kõrgusekartja eesotsas ronimas ja ka seal kus treppidest enam haisugi polnud olid ikka need kaks põlvehäda ka järgi. Aga vaade oli seda väärt, supper lihtsalt, kokku tõusme 1,223 km. Alla otsustasime minna ikka otseteed ja no see oli omaette katsumus aga väsinud jalakestest hoolimata oli meel rõõmus. Mägi vallutatud jäime keset mägesid ühte karavaniparki telkima ja meie turistid nägid ära esimesed pisikesed kängurud, kes ikka igalpool ringi hüppasid ja õhtuhämaruses tuli neid ainult juurde.
Karavaniparkidest ja telkimisaladest niipalju, et igal pool austatakse öörahu ja kell 10-11 on juba vaikus ja keegi ringi ei lälla, kui soovid kauem jutustada oled vaikselt või natuke eemal, enamus matkajatest käib enamvähem päevavalgusega kaasas ja ärkab vara, et edasi liikuda. Vara ärkame ka meie ja võtme suuna idakalda suunas linna nimega Bicheno, kus külastame ühte Wildlife Parki. Loomaaiast eristab seda kohta see, et sealses keskkonnas liigub rohkem loomi ringi vabalt ja seal on ka loomad, kes on viga saanud või pisikesed pojad, kelle ema on hukkunud, kes kasvatatakse seal üles ja kui pisikesed on tugevad, lastakse nad loodusesse tagasi. Selline lugu oli näiteks ühe pisikese wombati pojaga. Üks sealne elukas on aga Tasmaaniale ainulaadne, Tasmaania kurat. On ikka üks loomake kole :D Tegemist on sellise pisike musta elukaga, kes on maailmas ainus lihasööja kukkurloom. Ja mitte lihtsalt lihasööja, vaid selline, kes sööb päevas 1/3 oma kehakaalust. Kujutate ette kui 80 kg kaaluv mees sööks pöevas üle 25 kg liha. Kurat aga oma saagist midagi järgi ei jäta, isegi mitte konte. Looduses on pisinunnud wombatid nende lemmikroog. Kuraditega on aga lood halvad, nende arv on aastatega suuresti kahanenud, umbes 100 000 loomalt 10 000 loomale. Tasmaanias jääb igal aastal autode alla mitusada tuhat looma ja ennem sõid ööga kuradid kõik surnud loomad ära, nüüd aga on teeääres ikka palju laipasid. Kuradite populatsioon kahaneb aga selletõttu, et nende seas on levimas nö näo vähkkasvaja, mis takistab loomal söömist ning kuna see on nendele elutähtis, nad surevad.
Pargi külastus on aga väga huvitav ja ringi keksivad kängurud on väga julged ja meie turistidel ning ka meil on rõõmu laialt. Ööbimiseks leiame me ühe väga mõnusa koha ja saame õhtu veeta rannas lõkke ääres. Sellele ei saa vastu ükski uhke restoran. Olgu veel mainitud, et kui ööbimise eest karavanipargis tuleb tasuda keskmiselt 10 dollarit inimese pealt, siis on ka küllaldlaselt kohti, kus ööbimise eest ei pea maksma midagi. Rahvusparkides on kohad, kus on olemas erinevad võimalused, tavaliselt tualett ja grillialad, vahel ka pesemisvõimalus. Jällegi keksivad ringi väiksed kängurud, kes on inimestega juba nii harjunud, et tulevad võtavad sul käest porgandit ja öösel uudishimulikult telki sisse vaatavad. Väiksed kängurud on wallabid, kes on ohtutud kui nendele liiga ei tee, suured kängurud nii ohutud pole, nad võivad olla kuni inimese suurused ja neil on teravad küünised ning kui tunnevad ohtu, on nad kõvad poksijad.
Uuel hommikul uued seiklused, uueks sihtkohaks on lõunasuunal idakaldal asuv Port Artur Tasmani rahvuspargis. Sõita on üldiselt mõnus, auto on küll triiki asju täis ja teed on ainult kurv kurvi järel ja iga languse taga on tõus aga roolis olla on küllatki mõnus, sõit igav pole. Mina olen see memmekas ka kellel taga olles kurvilisel teel süda võib pahaks minna, niiet polegi muud kui sõita.
Port Artur on üks väga huvitava ajalooga vangla. Ma isegi ei jõudnud uurida, kas ja kui palju on maailmas sellesarnaseid üldse olemas. Eesmärk oli sealsetest vangidest kasvatada normaalsed ühiskonda kuuluvad inimesed ja vanglas toimis tööstus, mille toodang tõi kasumit. Kõik teavad Austraalia alguse lugu, et kõik siinsete Ausside esivanemad on vangid ning selline vangla, kus tegeleti tootmisega saigi loodud selleks, et mehed õpiksid lisaks pättustele ka muid ameteid. Vangla asub loodulikult väga ilusas kohas aga samas on tänu asukohale sealt ka raske põgeneda, mida küll sellest hoolimata korduvalt üritati. Üks kavalpea proovis põgeneda tõmmates endale selga kängurunaha ja hüppas minema. Neid loomakesi aga jahiti ja põgeneja pajastas ennast sattudes jahimeeste tule alla. Tulemus - 200 piitsahoopi. Vangla polnud väga range reziimiga aga neid, kes sellele ei allunud, karistati vaikse vanglaga, kus 23 tundi päevas oli surmvaikus, kellegiga suhelda ei saanud ja ise ei tohinud ka häält teha. Tootmine käis aga koguaeg. Vangla suletigi siis, kui vange peale ei tulnud ja vangid vananesid, tootlikkus langes ning vangla ülalpidamine hakkas kulu nõudma.
Siin ringi sõites on nii palju imeilusaid kohti, kuhu sisse põigata ja ilusaid vaateid ja jalutuskäike nautida. Õhtu saabudes aga on kõhud tühjad aga ei mingit restoranitoitu. Telk üles ja lõke hakkama. Selle öö veedame taas karavanipargis, mis asub jällegi mere ääres. Tegelikult on paljudes kohtades tuletegemise keed aga kuna me ei tee lõket maas ja Raidi meisterdatud grill on küllaltki turvaline, ei ole hullu kui me vastutustundlikult lõket naudime. Uus õhtu, uued loomad, seekord näeme Tsmaania siili :)
Hommikul tõuseme koos päiksega ja edasi on sihtkohaks Bruny saar, mis asub veidi veel lõunasuunas Tasmaania idakaldal. Väike aga tegus saareke, saame sinna 15 minutilise praamisöiduga mis maksab 35 dollarit auto kohta. Saarel on palju kohalikke tootjaid ja ka meie käime visikt mekkimas, juustu proovimas ning korraks hüppame läbi ka kohalikust austrifarmist. Mis teeb selle saare aga natuke erilisemaks on see, et siin peaks nägema looduses pisikesi pingviine. Tegelikult on nad lausa pisimad maailmas, täiskasvanud pingviinipoiss kaalub keskmiselt vaid 1 kilo ning on 40 cm pikk. Bruny saarel on nendel palju pesasid ning õhtupimeduses tulevad nad veest välja ja pesadesse tagasi. Kes soovib neid näha, peab ennast hoolikalt varjama ja olema täiesti märkamatu. Esimese asjana veest väljudes otsivad nad märke kiskjatest ning kui on tunda ohtu, lähevad nad tagasi vette. Kui nii juhtub, siis võib pisike poeg pesas jääda sel õhtul toitmata. Turistidele on seal väike plangutagune piilumiskoht, kust neid näha ja usun, et antud juhiseid ikkagi jälgitakse, sest kui ikkagi inimene neid palju häiriks, keelatakse selline vaatlustegvus üldsegi. Meie aga sel õhtul sinna ei jää. Bruny saarel on tol hetkel täielik tulekeeld, meie õhtusöök vajab aga tuld, samuti on telkimisalad seal metsasees ja meie otsime ikkagi mereranda. Sõidame praamiga taas tagasi ja leiame uue karavanipargi mere ääres.
Oleme nüüdseks juba Tasmaania pealinna Hobarti küljeall ning sealne üks ilusamaid kohti olla Wellingtoni mägi, mille kõige kõrgem punkt on üle 1200 m. Otsas on seal uhke vaateplatvorm, aga ainuke jama sellega on see, et tihtipeale on mäetipp pilvede sees ja loomulikult ka täna. Mäeotsas oleme nagu siilid udus aga õnneks natuke allapoole sõites naudime imeilusat vaadet Hobartile. Aga kui nüüd päris aus olla, siis see vaade on ikka naudiatavam, kui selle jaoks ikka ise vaeva peab. Uuel õhtul, uued loomad, seekord uhket värvi papagoid :)
Viimase päeva Tasmaanias veedame pealinnas Hobartis. Suur osa Tasmaania elanikest elab pealinnas, üle 200 000 inimese. Päev algab Austraalia kõige vanemas õllepruulikojas, Cascade Brewery, mis toimib aastast 1832! Igas pruulikojas on ikka kohane ju kohalikku toodangut maitseda, nii ka meil :) Muuseas maitsta saab ka autojuht, Austraalias on täislubadega juhile lubatud maksimaalselt 0.05 promilli, niiet õlu või klaas veini on okei. Tasmaania reis lõppeb jalutuskäiguga pealinnas, Hobart on mõnus hubne sadamalinnake, palju tegeletakse kalapüügiga ja igalpool on palju ujuvaid meretoidu söögikohti. Naljakas on see, et ujuv söögiputka ju sõltub tõusust ja mõõnast ning meie nägime parajasti seda viimast ning nö letid olid nii nadalal, et tellimiseks pidid kükitama. Nõme on aga see,et paljudes kohatades on kogu see maitsev ja värske meretoit fritüüritud, no milleks küll.
Hobart asub aga täitsa lõuna Tasmaanias, meie praam tagasi väljub aga Devonpordist, mis asub täitsa põhjas. Asume teele, paarsada km sõitu ning oleme taas praamipeal.
Selline ilus päikeseloojang saadab meid Tasmaaniast minema. Nagu ikka ühele korralikule Eestlasele kohaselt, siis praamis väike kesamärjuke ning hommikul taas tagasi 900 km Sydney suunas. Tasmaania oli absoluutselt fantastiline :)
Lõppu veel selline huvitav asi, et Tasmaaania esimene nimi oli Van Diemen's Land, mis muudeti alles aastal 1853, mis vangide trasport siia lõppes ja Tasmaania nimetati selle avastaja Abel Tasmani järgi.
Nüüd me teeme natuke tööd ja kui vahepeal midagi põnevat ei juhtu, tuleb uus postitus, siis kui on kohal uued kauged külalised ja nendega võtame ette uued seiklused :) Muahhhhhh
