From Sydeny with love :)

Tere kullakesed:)
Ma ei ole oma blogi unustanud aga peale sellised reisiseiklusi, uusi ning huvitavaid kohtasid, kultuure ja seiklusi igal päeval, tundus, et nagu pole millegist enam kirjutada, mis teid huvitaks. Kuna aga blogi on ikkagi eelkōige tore mäletus meile endale, kirjutan ikka edasi:)
Kaua oodatud ja planeeritud Aasia seiklus on läbi ja Darwinis maandudes ja lennukist väljudes tungib ninna tuttav niiske ōhk ja Darwini tuttav lōhn. Lennujaamas on meil vastas meie endine ülemus Tina, kes viib meid tuttavasse turistiparki. Vōib öelda, et siin sai kōik meie jaoks alguse:) ja tegelikult tulimegi siia vanadele tuttavatele tere ütlema ja reisiväsimusest puhkama. Selline ühest kohast teise lendamine ja seilkemine on lōpuks üsna tüütu. Veedame aga Darwinis paar mōnusat ōhtut Tina ja Alaniga, teeme meie sōbra Taaviga mōned tervituspokaalid ja käime minu  Sri Lankalasest endisel ülemused Shaakal külas. Kōiki on nii tore näha:)
Edasi on eesmärk on oma auto kätte saada. Lendame Darwinist Brisbane, sealt bussiga Graftonisse ja kui oleme juba oma autost 50 km kaugusel ja juba 30 h reisinud, selgub, et peame seal Graftonis jääma hommikust bussi ootama. Jälle magamata öö! Vähemalt nüüdseks oleme omandanud suurepärase oskuse ükskōik mis asendis, ükskōik kus kohas ja ükskōik millise temperatuuri juures natukenegi magada.

Lōpuks aga saame oma auto kätte aga nagu korralikule neljajalgsele koduloomale kohane on ka meie auto solvunud, et ta nii kauaks üksi jäeti ning üks hetk ühe karavanipargi parklas meie auto enam ei käivitu! Peale mōnda tiiru ümber auto nōutu näoga, ronib Rait auto alla ja peale paariminutilist tegutsemist kruvikeerajaga auto käivitub. Jumal tänatud ikka, et Rait mehaanik on, asjatundmatud hädalised oleksid siinkohal pidanud korralikult hakkama rahakotti kergendama. Niipalju saame edasi, et nüüd saab auto juba kapotialt käima aga mitte veel vōtmest, miskit on siiski viga ja kahjuks jääb Raidil tööriistadest puudu. Küll aga ka selle korda saame :)
Tagasi olla on aga üleütlemata hea! Esimesel päeval saabume varakult ühte karavaniparki ja ōhk on nagu Eesti südasuvine soe päev, ei ole niiskust ega kuumust, mis ajaks higistama, on mōnus südasuvine soojus. Ja ōhtud on pikemad, pimedaks läheb alles 20.30, mis Austraalia mōttes on hilja. Siin on meil omad asjad, omad tegemised ja veedame tagasiolles mōnusa nädalavahetuse mööda idakallast Sydney poole rännates. Magame mōnusalt lōpuks välja ja veedame mōnusa pühapäevaōhtu rannas grillides. Kohe väga väga armastame sellised kahkesi ranna grilliōhtuid:)
Aga esmaspäeva hommikul otsejoones Sydneysse. 10 m2 Aasia saarekeselt otse 4,6 miljoni inimesega Austraalia linna tulla on korralik vaheldus aga linn meile meeldib, väga kohe. Sydneys on palju rohelust, inimesi on küll palju aga puudub suurlinnale omane räpasus, sudu ja meeletud ummikud.

Hyde park

 Samuti on siin kümneid ilusaid randasid, meile lähim on kuulus Bondi rand.

Bondi rand

Bondi ranna bassein

Meie koduke asub Sydney nö geyde peatänava kōrvaltänavas Filindersil ja siin me elame majas, kus on 7 tuba ja  ühine köögiosa ja väike aiake. Meil on siin üks hubane tuba ja oma vannituba, mis oli mulle olulisem kui privaatne köök. Elame koos väga multikultuurse seltskonnaga, on prantslasi, türklasi, inglasi, koreakaid ja üks neiu on pärit kolumbiast. Asukoht on hea, kesklinna ning näiteks ooperimajani jalutame 25 minutit, Raidi koolist elame 5 minutit jalgrattaga ja teiselepoole paarsada meetrit saime oma autole parkimiskoha, jaaa paari minuti jalgarattasōidu tee kaugusel on ka Raidi uus töökoht:) Raidil läks hästi ja üsna pea Sydneysse kolides, on tal juba töö:)))) ja veel selline, millega ta ise rahul on ja mis talle meeldib, nimelt on ta Saksa autode mehaanik. Eriti meeldib talle see, et autosid on hea hooldada, kuna siin puudub sool, lumi ja jää, mis väga palju auto seisukorda mōjutavad. Ka meie auto on ōige pea taas hoolitsetud ja lööb nurru.
Kolime sisse, elame sisse ja tutvume ümbrusega. 26 jaanuar on siin Austraalia päev, mis on siinmaal üks olulisemaid pühasid.

Happy aussie day!

Tundub, et kōik elanikud on kodust välja tulnud ja Sydneys toimub üritusi igale maitsele. Konstserdid, etendused, näitused jne. Meie loomulikult külastame autode näitust, kus veetsime tunde ja kus olid esindatud nii vanaaja klassikud kui ka tänapäeva vōimsad meistriteosed. Ōhtupimeduse saabudes seame sammud Darling Harbourisse ilutulestikku vaatama. Meeletu rahvamass, kärudega emad ja lärmakad teismelised, ilutulestik oli vinge ja kestis pea 15 minutit muusika saatel aga siiski, järgmine kord imetlen seda kaugemalt:)
Paar päeva läheb mööda ja siis vōetakse suurte pidustuste ja paraadi saatel vastu hiina uusaasta. Jälle tuhanded inimesed tänavatel, uhke paraad ja uhke ilutulestik. See uhke ilutulestik ei ole siinlinnas midagi ebatavalist, taaskord jalutame laupäeva ōhtul Darling Harbouris ja jälle naudime terve 10 minutit vaatemängu taevas:)

Happy new year!

Sydney inimestele meeldib oma vaba aega pubides, baarides ja restoranides veeta ja seda kogu nädala vältel, mitte ainult nädalavahetusel. Kanget alkoholi juuakse vähe, oz'id armastavad ōlut ja oma imemaitsvaid veine. Ka esmaspäeva ōhtul hämaruse saabudes täituvad kōik väiksed baarikesed just nende samade nautlejatega. Alkoholi liigtarbimise osas ollakse siin aga ranged, nii kui samm natuke vildakam on, sisse sa kuskile ei saa, juua sulle ei müüda ja dokumenti küsitakse ka kōigilt! Peale teatud vahejutumit on aga kesklinnas ja Kings Grossis uus seadus selline, et peale 1.30 enam kuskile baari ega klubisse sisse ei lasta ning viimane jook müüakse kell 3.00. Kui alkoholi vastutustundlike serveerimise reeglite osas eksid, on trahvid suured. On olemas ka igale baari ja restoranitöötajale kohustuslik koolitus, mis ōpetab alkoholi vastutustundlikult serveerima. Eestlastele omane viinavōtmine on siin suhteliselt tavapäratu. Aga kui Austraalia teeb nii häid veine, siis kellele seda kibedat viina ikka siin päikse all vaja on :)
Kliimast rääkides, siis ilmad on meil siin mōnusalt suviselt soojad, kuigi esineb ka Eesti suvele omaseid jahedamaid ja külmema tuulega päevasid. Aprilli keskel algab aga sügis, sajab rohkem, tuul puhub rohkem ja päikest on vähem. Siinsed kōige "külmemad" kuud on juuni-august ning meie plaan näeb ette sel ajal kodust suvesoojust nautida:)

                                                               

Sydneys on ka selline kohake nagu Eesti maja.  Igal neljapäeval toimuvad seal E- klubi ōhtud, mil kohalikud eestlased teevad ōhtusööki, saadakse kokku ja veedetakse koos aega. Samuti tähistatakse kōikvōimalikke Eesti tähtpäevasid, kas siis Eesti majas vōi mōnel väljasōidul. Neljapäeviti on avatud ka pood, kus saab osta tavapäratult kōrge hinnaga erinevat kodumaist kraami, valikus on näiteks Santa Maria maitseained, Salvesti supid ja hapukapsas, Kalevi kommid, Karumsi kohukesed jne. Meie aga käisime ühel neljapäeval seal ära ja ei teagi, kas ja millal sinna tagasi kipume, kui just kapsa isu jalust nōrgaks ei aja. Vastuvōtt oli kuidagi külm ja oodatud kodumaise roa asemel oli taldrikul hoopis kuiv riis ja kana!




Kes veel aga veel ei tea, siis Sydney on üks geisōbralikumaid linnasid maailmas (nr 1 on vist  San Fransico) ja meie elame ka sellises piirkonnas, kus on palju just geidele mōeldud meelelahutusi. Ka kuulus märtsikuu geiparaad Mardi Gras, mis toimub igal aastal märtsikuu esimesel laupäeval, marsib meie kodust mööda. Mina kahjuks sellel ajal töötasin aga Rait nägi seda ja kirjelduste kohaselt oli tegemist meeletult suure karnevali-rongkäigu-peoga, mille ettevalmistamisega on palju vaeva nähtud.
Kui juba jutt siia jōudis, siis lōpuks olen minagi tööinimene, korralik viiekuune puhkus oli! Maandusin lōpuks Shangri La viietärni hotelli restorani Altitude teenindajaks, restorani nimi tähandab ju aga kōrgust ja töötangi 36ndal korrusel imelise vaatega kogu linnale, mida iga turist siin linnas soovib nautida.

Altitude, Shangri La Sydney

Tegemist on aga ōhtusöögi restoraniga, mis tähendab, et otsin endale veel päevaks tegemist.
Kahjuks aga väljast viis tärni aga seest vaevalt üks tärn. Oodatud professionaalsust ma sealt ei leia, manager on poiste ees kekutav ja üsna kibestunud suhtumisega hiina naine, kellega meil kohe üldse klappi pole. Ehk siis minu tööotsingud jätkubad aga juba töötades on midagi lihtsam otsida :)



Meie naabruses on elavad aga Brisbanest tuttavad eestlased Anna ja Janno, kellel farmitöö tehtud ja samuti tulnud suurelinna elu nautima. Lähme Annaga koos kohalikku jōusaali uudistama, kohe peetakse meid lesbipaariks :D koht on aga mōnus ja hea varustusega ja klubi liikmeid meist saavadki. Aga kas spordiklubi vōi geiklubi, selles on küsimus?? Alguses on harjumatu vaadata kui suured mehed, kelle käevarred on minu reitest topelt laiemad, edvistavad nagu tüdrukukesed ja üksteisega flirdivad. No muidugi ei ole me klubis ainsad naised ega heterod aga need osapooled on ikkagi vähemuses.
Oma ülejäänud vaba aega sisustan aga pulmade planeerimisega, mida ma naudin 101%. Ei tea kas teistel pruutidel on ka tunne, et vōiks kohe pulmakorraldajaks hakata? Kogu turust, hindadest ja pakkujatest on ülevaade olemas, ideid on peas sadu ja üleüldse on sellise ilusa peo planeerimine midagi väga toredat :) natuke raskeks teeb selle asjaolu, et olen nii kaugel ning ei ole vōimalik kellegiga otse suhelda aga ōnneks on kodus toetamas pere, kes on meile silmade ja kōrvade eest ja lisaks ka nōu ja jōuga abiks. Suur kraaps ja kummadus Teile :)
Meie töö ja koolireziim on aga selline, et nüüd näeme üksteist päris harva, olles harjunud vastupidisega, on meil tekkinud suur igatsus üksteise järgi ja iga koosveedetud minut on kuldaväärt. Pühapäevad on meie päevad ja alati proovime nendega midagi toredat ette vōtta:) ja kui vahel annab ilm pōhjuse voodis koos filme vaadata, on ka tore.

Praamiga Manlyle

Ühel pühapäeval avastame pōhja Sydneyt ja sōidame praamiga Manlysse.

Puhkepäeva nautlejad:)

Praamisōit ise on juba mōnus ja näeme imelist vaadet kogu panoraamilisele Sydeyle. Manlys on üks ilus looduspark, kus päeva otsa ringi müttame.
Ühe vinge pühapäeva veedame märtsikuu alguses Top Geari festivalil, kus näeme nii palju erinevaid autospordiga seotud tegemisi, et ei jōuagi kōige ette lugeda.

Kui prille ees pole, siis oleks näha, kuidas poisil silm särab:)

Kōige rohkem on meeles, kuidas korraga oli rajal maailma kōige vōimsamad autod ning tehti erinevaid ekstreemseid trikke nagu benji-hüpe autoga.













Meil on aga jäänud Sydneys vaid mōned kuud ja siis tuleme kodumaale külla. Mida lähemale aeg tuleb, seda elevamaks läheb ja igatsus poeb hinge. Kindlasti veedame kodus imetoreda suve:)))
Kui miskit pōnevat on kirjutada, siis teen seda ikka!
Kallistame ;)

120 päeva Aasias

Head uut aastat teile kallid sōbrad ja pere, kes te ikka käite siin piilumas ja meie seiklustele kaasa elamas:) Me loodame, et teil kōigil on olnud meeldejääv aastavahetus ning olete ilusti kōik uueaasta lubadusi täide viimas.
Meie jōuluaeg möödus rahulikult, jōululaupäeva veetsime koos Raineri, Tomi ja tema kaasaga, kes igal aastal käib siin külas.

Tema nimi on Piret ja tegelikult oli mul väga hea meel temaga siin tutvuda, hästi tore naine ja üle pika aja on mōnus ka naiste jutte rääkida:) Käisime viiekesi Mongoolia buffeed nautimas, kus olid toorelt koos kōik erinevad lihad, mereannid, juurikad ja maitseained ja -ōlid, millest saad endale kausi sisse meelepärased valida, peale mida need ära küpsetatakse. Väga maitsev oli!

Tom, Piret, Rainer ja meie jōuluōhtul

25ndal Detsembril olime Bongi baaris, kus oli eestlaste jōulupidu ja olime Bongile päris tänulikud, sest ta suutis luua päris mōnusa pühademeeleolu. Oli kuusk, sai kingitusi, isegi jōuluvana käis, mängiti pilli ja tantsu oli palju.
Eestlasi on aga siia niipalju kokku tulnud, et enam ei jōua kokkugi lugeda.

Eestlased ja filipiinod

Jōuluvana Bong

Niiske aastavahetus

Ka aastavahetuse veetsime eestlaste seltsis nende villas mäe otsas ja siis aastavahetuseks tulime alla randa ilutulestikku vaatama, mis oli päris vōimas, ainult täielikus paduvihmas, mis muidugi veidi peale keskööd lakkas.

Aastavahetuse ballikleidid

Tuleb aga tunnistada, et elu siin on kohati meie jaoks liiga üksluine. Tunneme omal nahal, et mitte millegi tegemine vōib teha inimese kohati väga laisaks.

Meie filipiinikodu ukse ees

Aga milline siis näeb välja siis tavaline meie päev...Ärkame küllaltki vara, nii 7-8 vahel ja hommik algab sellega, et leiutame, mis saab süüa. Tihti sööme putru, sest siin on see meie jaoks üks kōige mōistlikum hommikusöök ning meie kodune pann paneb ka söögitegemisele piirangud. Peale sööki jalutame surfiranda, kuhu varem vōi hiljem kōik kogunevad ja tihtipeale veedame rannas tunde.

Bolabogi surfirand

Rait surfab ikka rohkem kui mina, sest tal tuleb see lihtsalt palju paremini välja. Kindlasti peale siit lahkumist lähen ma veel vette proovima aga minujaoks on see spordiala ikka päris pingutustnōudev.

Varajane hommikusurf uhkes uksinduses

Kui tuult ei puhu, siis vedeleme teises rannas, kus saab ka ujuda. Meie lemmikrand on aga saare teises otsas, Puka beach, kus vesi läheb kiiresti sügavaks, inimesi on vähem ja alati puhub mōnus tuuleke ja loksub laine.

Puka Beach

Puka Beach

Surfiranna pōhi on selline, et ilma kaitseva jalanōuta jalgu pōhja ei panda. Palju mererohtu, koralle ja seal elavaid meresiile. On ka ilusaid meritähti :) Peale rannapäeva nagu ikka, pesu! Ja siis ōhtusöögi aeg, kuna aga meie köögike on viletsake, käime tihtipeale väljas söömas. Ja kui aus olla, siis igatseme ka natuke laiemat toiduvalikut. Ōhtust sööme kuidas kunagi, kas kahekesi vōi seltskonnaga. Uus avastus kulinaariamaailmas on minu jaoks sashimi, mis on toores kindlat sorti tuunikala, mida süüakse koos sojakastme ja wasabiga, ülimalt maitsev! Ja peale ōhtusööki kogunevad enamus taas Bongi baari ja on aeg ōhtusteks kokteilideks:)

Rait ja Bong on juba sama nahatooniga

Mōni ōhtu on vaiksem, vahel mängib Bong kitarri, vahel tehakse ka ühiseid ōhtusööke ja päris tihti on suuremad üritused, pōhjust tähistamiseks on alati. Tervituspeod, lahkumispeod, sünnipäevad, pühad ja vahel vajab tähistamist ka näiteks käeosoleva nädala viimane teisipäev;)

Aga selline baila saab meil kohe läbi ja suundume tagasi Austraaliasse. Seal ootab meid ees hoopis teistsugune maailm ja teistsugune rutiin ning väiksed eurooplased meis plaksutavad selle peale käsi. Väiksed filipiinod meis aga kindlasti jäävad siinset muretut, aega on küll ja kiiret pole kuhugi ,elu ka igatsema. Ja seda, et esmaspäeva hommikul kell 12 on täiesti ok rummikokteili juua, kui tekib vajadust väiksese värskenduse järele.

Ronel, Bong, Dong ja Rait

Meie 120 päeva Aasias on aga lōppenud! Oli see vast puhkus, nägime nii palju, kogesime nii palju, ōppisime paremini tundma iseennast ja üksteist ning oleme kindlasti sammukese lähemal sellele, et teada, mida elult lōpuks ikkagi tahta ning millisena me tahame meie lugu edasi kirjutada!


Järgmised postitused jōuavad Teieni juba Sydneyst, elame sisse ja siis ikka anname teada, mis me teeme seal. Hoidke siis meie tublile koolipoisile ka pöialt;)

Lōppu aga taaskord mōned tähelepanekud ja uued teadmised filipiinode eluolu kohta.
* Väga palju näeb siinses elus taaskasutust. Ühelt sellepärast, et kui muid vōimalusi pole, siis tuleb vajalikud asjad luua olemasolevatest. Kinkekotid volditakse ajalehe paberist, lambid on vanadest lohepumpadest, pudelitest jne, väsinud ning purunenud lohedest ōmmeldakse padjakatted jne.
* Kui ma eelnevalt rääkisin, et kōike on vōimalik osta väikestes kogustes kilekotikestega, siis uus avastus oli, et ka cocacolat müüakse kilekotis ja kōrrega, sest nii ei pea klient taara eest panti maksma, klaaspudel jääb müüjale.
* Kui siinmaal vōtad naise, siis kogu eluks. Lahutus on erakordne ja keeruline protsess.
* Enamus pisikesed lapsed räägivad juba maast madalast inglise keelt, mis on siin ka ametlikult teine riigikeel.

Kirjutamiseni kallikesed ja peatsete kohtumisteni, igatseme teid, sest enamustega on meie viimasest kohtumisest juba pea 16 kuud ;)