Tuesday 6 February 2018

Uus Meremaa 2017-2018

On 30nes Detsember 2017 ja ootame Sydney lennujaamas oma 14ndat õhkutõusmist sel aastal. Lend läheb Uus Meremaa lõunasaarele Christchurci linna, kaaslasteks pere 7 maa ja mere tagant. Etu ja Tarmo on külas juba teistkordselt ja järjekordne seiklus ootab. Kaasas on meie matkavarustus ja ees ootab 10 päeva selle imelise saare avastamist. Kui Austraalial on ranged reeglid, mida võib riiki tuua ja mida mitte, siis Uus Meremaal on asi veel karmim. Küsitakse telkide, matkasaabaste ja kõikvõimaliku muu varustuse kohta ja ootame tollis umbes 30 minutit kuni meie suurt telki lahti lapitakse ja kontrollitakse ega pole kaasa toonud võõra maa mullastikku või oh hullu putukaid vms. Eriti hull on asi kui sul on pagasis puuvilju. Näeme inimesi, kes on unustanud koti põhja ühe õuna ja nüüd näod viltu peas maksavad selle rikkumise eest 400 dollarit trahvi. Meie telk on aga puhas ja põletamisele päris ei lähe:D 
Tegelikult kui nüüd Uus Meremaa ajalooga tutvuda, siis natuke võib neist aru ka saada. Kui alguses oli maa Maoride (Uus Meremaa põliselanike) päralt, siis hakkasid siia ka Eurooplased ennast pressima ja tõid endaga kaasa palju uusi liike nii loomastikus ja taimestikus ning uute liikidega kaasnesid ka uued haigused, mis põhjustasid seal paksu pahandust ja sealsete liikide väljasuremist. Kahjuks on maailmas mitu näidet, kuidas on põliselanikke, nende õigusi ning maad kuritarvitatud. Kui Inglased tulid Uus Meremaale, siis aja möödudes sõlmitu vastastikune kokkulepe, millega üks osapool ootas ühte ja teine teist ja kuna kahes keeles tehtud dokument ei omanud sama sisu, ei saanud kumbki osapool mida ootas ja tulemus, pahameel. 

Peale kogu seda ärevust meie telgi ümber, kiirustame oma autole järgi ja saame oma matkaauto kätte. Mitte päris karavani aga auto, millega tuleb koos matkavarustus ja kahele magamisvarustus. Tangitud nii bensiinijaamas kui ka toidupoes ja linnast minekut. Hinnad on aga kõrgemad kui Austraalias, eriti just kütus ja kohati ka toit. 
Aga miks siis just lõunasaar, mitte põhjasaar? Enamus Uus Meremaa suurlinnasid asub põhjasaarel, lõunassar on aga tuntud just looduse ilu poolest, mida meie rohkem hindame. Samuti on vaiksem ja rahulikum nagu meie loodusenautlejatele meeldib. Kui lõunasaarel elab veidi üle miljoni inimese, siis põhjasaarel on inimesi üle 4,5 miljoni. Aga kokkuvõttes moodustavad inimesed vaid 5% kogu maa populatsioonist, ülejäänud 95% loomad. Iga inimese kohta pidavat olema 8 lammast, ilma naljata. 

Esimese öö veedame järveäärsel telkimisplatsil ja teise päeva lõunaks on sihtpunkt Queenstown, mis vanaasta õhtu eel kubiseb elevil backbakeritest. Meie eesmärk pole aga jääda linnamelusse vaid suundume mõnusat telkimisala otsima ning leiame ideaalse päikselise platsi miljonivaatega. Kell on veel mõnusalt vara, päike on kuum ja jook külm. Etuga valmistame ikka pidupäevale kohase õhtusöögi, menüüs on peedisalat (jah keedame põõsavahel peeti), singirullid, hapukapsas, makaronisalat ja lihapraad. Uhke värk! Asume umbes 12 km linnast ja paljud sõidavad õhtuks linna aga südaööl rõkkab kogu plats heade soovidega ja järjekorde aasta on saabunud. Ööseks on temperatuur langenud 10 juurde ja sellise pakasega ilma lõkketa pole muud kui sooja tuttu. Homme on uus päev ja sihtkoht on meil pea lõunasaare lõunaosas asuv Milford Sound. 










Milford Soundi näol on tegemist fjordiga aga kui see avastati siis lihtsalt sellist sõna nagu fjord ei eksisteerinud, seega on nimeks Sound. Lõunasaarel asuvad Lõuna Alpid, millest ei saa üle vaid ümber, mis tekitab veidi edasi ja tagasi sõitmist. Kuigi kilomeetreid on vaja läbida vaid 450, võtab see aega omajagu, sest teid on ka käänulisi aga oh millised vaated. Täitsa ok on ka sõita vahel vaikuses ja välja vaadates silmadele pai teha. Fjorde on Uus Meremaal veelgi aga Milford on kõige kuulsam ja ainsana autoga ligipääsetav. Sõites läbi tunneli jõuame nagu väiksesse salalinna, kus veel saame õhtu viimase kruiisile ja naudime fjordi ilu. Boonuseks on veel kosk, millel kõrgust rohkem kui Niagara joal. Kruiisil avanevad imelised vaated nii mägedele, kividel peesitavatele hüljestele kui ka lumistele mäetippudele. Tagasiteel näeme ära ka Uus Meremaale ainulaadse papagoi Kea, mis on maailma ainus alpipapagoi. See tähendab seda, et see lind saab hakkama rasketes ja külmades mäestikutingimutes. Lind ise on oliiviroheline, u 19 cm pikk, väga tark ja nutikas. Ja julge. 
Iga õhtu lõppeb aga sobiva koha otsimisega kuhu telk püsti lüüa. Enamjaolt oleme ametlikel matkaplatsidel, mis maksavad keskeltläbi 10 dollarit nägu. Tavalised olemasolevad võimalused on vesi ja tualett. Ütleme nii, et sellist reisi ei maksa ette võtta, kui iga õhtu peab sulle lõppema kuuma dushi ja sooja toaga. Vahel on süüa vaja teha pliidil, mis on peidus auto taga, sest muidu puhub tuul leegi ära, kuuma dushi asemel on külmad ja märjad salfad ning ennem magamaminekut on temperatuur kuskil 10 kraadi. Meie aga sellest välja ei tee ja näeme sellel hoopis võimalust igapäeva rütmist välja saada. Õhtune karge õhk on karastav, toit maitseb imehästi igal õhtul ja öösel on taevas miljoneid tähti, mis õue valgustavad. 







Uus hommik algab esimese matkaga samas Milford Soundi mäestikus. 1,5 tundi ainult tõustes mööda imelist muinasjutu metsa jõuame ühe mäejärve kaldale, kus on lihtsalt nii ilus, et kogu matka raskus jääb seljataha. 
Maailmakuulus fjord nähtud, edasi Uus Meremaa kõige kõrgema mäestiku suunas. Teel sinna teeme peatuse ja vallatu fotosessiooni lavendlipõllul, nalja kui palju. Huvitav on aga see, et ringi sõites paistavad kaugelt silma looklevad tolmupilved ja saame aru, et tegemist  on tühjade jõesängidega, mis vett oodates tolmu üles keerutavad. 







Mt Cooki ümbritseb rahvuspark, kus asuvad lisaks kõrgemaile mäele ka suurimad liustikud. Meie läheme matkale Mt Cooki jalamile, 3 tundi matkamist kõige ilusamas orus suurte mägade ja lumiste mäetippude vahel. Teel on kolm päris kõrget rippsilda ja juba hetkel on jõevool suht kärestikuline ning ka Alaskal oli meil mõte, et huvitav mis nendes jõgedes kevadeti toimub, kui lumi mägedelt sulab. Loodus vaid annab aimu sellest, kui kõrgele vesi siin tõuseb. Aga las siin pildid räägivad enda eest. Peale matka jälle riisiraketile hääled sisse ja edasi. Ööbime Wanaka järve ääres ja seal on esimene õhtu, mil teeme lõket. Nagu ka Austraalias on suvisel ajal palju tulekeeluga alasid, igal õhtul vastupidiselt Alaskale lõket teha ei saa. 



Teeme veel ennem õhtusööki jalutuskäigu selles samas muinasjutu metsas, mis on selline ürgne mets suurte sõnajala puudega ja sammaldunud puuokstega. Peale õhtusööki naudime järvele loojuvat päikest, Tarmo püüab kala ja meie lihtsalt naudime (rummi). Teeme korraliku ja eriti turvalise lõkkeaseme, ehitame kividest nagu korstna ja lõke on imeline. Õhtu on nii soe ja mõnus, ei tundu ka et liivakärbsed täna kiusaks ja otsustame, et toome oma voodi hoopis vee äärde ja magame õues. Kui mõnuuuuus ja rahulik uni:) Vahel peab õues magama, eriti mõnus kogemus ja oh seda ärkamist. 










Tee viib edasi Franz Josefi liustiku juurde. Oleme ausad vaatepilt ise on selline nii ja naa noh. Juttude järgi on liustik uhke ja võimas aga see osa, mida jalutades näeb, on kaetud kruusaga ning ülesse valge ja puhta lume peale liustiku peale jalutama viib vaid helikopter tagasihoidliku 500 dollari eest. Pealekauba meie esimene jääjõe nägemine oli Alaskal ja seda võimsust ei anna millegiga võrrelda, mida me oleme siiani näinud. Aga ikkagi on tegemist maailmas ühe väga külastatud kohaga. Linnuke kirjas. 

Teate sellise puhkuse puhul on kõik see, mis sa näed ja koged üks asi aga need matkamise õhtud on hoopis teine olemine. Peale pikka päeva sõitmist/matkamist/avastamist lõpuks leides see koht kuhu maabuda algab peaasjalikult kosutava joogiga. Siis lahtipakkimine ja kokkamine ja siiiiis nautimine. Mõnusad rahulikud õhtud ilusates kohtades lihtsalt nautides. Ja nii telgis kui autos on väga mugav magada ja mõnusalt jahedas puhkab suht hästi välja KUI sind just parasjagu keegi ei söö, keegi ei pinise ega punn ei sügele :D 










Uus päev, uued matkad ja käimised. Käime rahuvspargis jalutamas, naudime seda ürgset loodust, koski ja värsket õhku. Nüüd oleme teiselpool Alpe ranniku ääres ja näeme hoopis teist külge Uus Meremaast. Peatume üsna mitmes kohas, näeme kuidas kividel mitmed kümned hülged peesitavad ja ringi siblivad ning tõdeme pannkoogimäestikus, kui võimas asi loodus ikka on. Merest on tõusnud kihilised kivid, nagu pannkoogi kuhjad, mida siis ilmastik ja vesi on uuristanud nii, et lained löövad suure mühina ja maa värisemisega vee uuristaud koobastesse sisse. Paremini ei oska ma seda kirjeldada aga see vaatepilt on nii võimas, milleks loodus suuteline on. Panen siia mõned pildid ja videod jälle, sest muidu tundub nagu ma räägin lihtsalt lainetest, mis vastu kivi peksavad. 





Eelviimase õhtu veedame jälle lõket tehes, leiame imeilusa koha kuskilt võsa vahele keerates oste jõe kaldal. Ja sööme kotlette kartuliga, kui kodune või mis. 
Eelviimane päev on aga hoopis teistsugune. Looduses matkamise asemel lähme spaasse. Aga mitte lihtsalt spaasse, vaid termaalspaase, kus on päris termaalbasseinid ehk kuumavee allikad. Need on siis basseinid, milles olev vesi on juba maa sees soojenenud ja kuna soe vesi suudab hoida rohkem lahustuvaid mineraale, on sellel veel ka kehale väga hea mõju. Vulkaanilisel pinnaselt tulenev termaalvesi on ka rikas väävli poolest, mis küll on veidi mädamuna haisuga, kuid mõjutama peaks ja nii inimese nooruslikku välimust kui ka energilisust. Basseinid kus meie vedeleme on looduslikult 40 kraadi juures. NING kõigest 5 dollari eest saame endale rentida erasauna pooleks tunniks. Kui reisi jooksul pole siin iga päev sooja dushi saanud nautida, siis täna saab ikka vanni ja sauna ja kõike. Mõnus Mõnus Mõnus :) 



Puhas värske ja mõnus olla, sätime ennast uueks õhtuks sisse ja pakime natuke homse tagasilendamise eel asju. Ostnud oleme ka kühvli ja harja, et jumala eest Austraalia toll ei leiaks ühtegi üleliigset mullakübet. Austraalia tollis ei huvita see aga kedagi, ootame pagasit ja keegi nii muuseas lööb sisenemiskaardile rohelise templi ja teretulemast koju :)

Üks asi on meil aga veel ennem listis alles ennem kui saame rahuliku südamega tagasi tulla. KIWI. Mitte puuvili aga maailmas ainult Uus Meremaal elav lennuvõimetu lind. Ei lähe me loomaaeda aga loomade loodusparki, vahe nendel kahel on selles, et loomapargis on loomad, suuremate alade peal, rohkem vabalt ringi liikumas, suuremad loomad viiakse ööseks suurtele põldudele ja seal on ka vigastatud loomi, kes pärast loodusesse tagasi lähevad. Puure ei ole. Kiwi on aga selline ööloom, et tema nägemiseks on täiesti pime ala, natuke nagu õrnalt punane valgus ja kõigepealt läheb aega, et silmad üldse kohaneksid ja siis tuleb neid põõsastest otsida. Kuskil aga miski sahiseb ja liigub ning ongi pisike kiwipoiss. Päris ainulaadse välimusega tegelane. Kuna pimedas pilti ei tee ilma välguta, siis illustreeriv pilt internetist. Selline nunnu siis. 


Uus Meremaale suur kniks ja kummardus. Ilmataat kohtles meid hästi ja maa näitas ennast igast küljest. Kui olen siin mitu korda toonud võrdlusi Alaskaga, siis Uus Meremaa on ka mõnusalt ürgne, võimas, imeilus ja natuke veel ligipääsematu, mis hoiab eemale suured rahvamassid. Uus aasta, uued väljakutsed ja uued reisid :)













Thursday 26 October 2017

Alaska and Canada 2017

Taas lennujaamas ja meie järgmine lend viib meid Buffalost Chicagosse ja sealt edasi Anchorage, Alaskale. Ma isegi ei mäleta, kust see Alaska tuli aga juba pulmadest saati sai see valitud meie pulmareisi sihtkohaks ja mitte vähem ega rohkem kui kolm aastat hiljem olemegi teel Alaskale. Maandume vara hommikul, pigem küll suht keset ööd, kell 4, niiet magame lennujaamas paar tundi ennem kui autole järgi läheme. Helistame, et oleme kohal, 10 minutiga tullakse meile järgi ja autogi on oodatust varem valmis. Ja veel milline auto. Mõnus ja suur matkaauto, koos kõikide mugavustega. Hiljem saame küll teada, et dushi all ja ka vetsus käimine nõuab natuke akrobaatilisi oskusi ja erakordset painduvust aga siiski võimalused on olemas. Alguses on sõita naljakas, sest no nii suur on see ju aga harjume kiiresti ära ja naudime, ainuke valus koht on küll aga tankimine, paagis oleks justkui keeris. Esimene peatus on toidupood, ostame süüa ju juua nii, et saaks  mitu päeva hakkama, isegi kui ei taha metsast välja tulla. Algne plaan oli küll tulla siia hoopis kruiisiga aga otsutasime ümber hoopis matkaauto kasuks aga õige pea saab selgeks, miks siin need kruiisid nii popid on, sest teid ei ole siin just eriti palju. Alaska pealinn Juneau ongi ligipääsetav vaid mööda vett või taevast, teid sinna ei vii. 








Sihtkoht number 1 on meil Whittier. Esimene emotsioon linnast välja saades on imeline. Täpselt nii ilus on kõik, nagu me ette kujutasime. Oleme teinud ikka sihtkoha kohta uurimustööd ka aga natuke tuleb ikka avastamisrõõmu ka jätta. Whittier on ülimalt väike linnake, kuhu saab ainult igal täistunnil 3 km ühesuunalise tunneli kaudu, mis kulgeb läbi mäe ja mida kasutavad nii rongid, autod, veokid jne ning ööpimeduses liiklust ei toimigi. Kohale jõudes jalutame selles pisikeses linnas, mis on nagu suurte mägede vahel peidus olev pisike pärl. Kohaliku poe müüja soovitab minna ühe jõe äärde, kus parasjagu hõbelõhe koeb ja Rait nii muuseas püüab meile sealt õhtusöögi. Saak käes, tuleb välja, et kummalgi meist ei ole kalamehe teadmisi, kala tapmises oleme ikka täitsa algajad aga anname parima, et seda teha õigesti ja kiiresti. Õhtusöök aga maitseb hästi, oi kui hästi. Nii värsket kala ei ole ma kunagi söönud ning ainult soola ja pipraga maitsestades oli õhtusöök imehea. Ja lisaks on veel boonusena kala täis marja, niiet hommiku omleti kõrvale sööme kalamarja.







Ennem õhtusööki teeme veel väikse matka ühe jäävälja äärde ja saame teada natuke siin matkamise kohta. Teame, et Alaska on karuriik aga kui näeme, et pereisadel on ikkagi relvad rinnal, enamusel on karuspreid kaasas ning paljudel matkajatel on kellukesed vm häält tegevad asjad. Meie proovime lihtsalt kõva häälega rääkida. Aaa jaa, karusprei, jah nagu piprasperi inimestele on karusprei karudele. Iga matkaraja alguses on juhend, et mida siis teha kui karu näed. Algab juhend väga leebelt, et tee kõva häält, seisa sirgelt, tagane, ära pööra selga jne kuid lõppeb sellega, et kui grisli karu sind sööma hakkab, siis võitle vastu. Jah, karud hakkavad inimesi sööma, kui nad on veel elus. Jube mõeldagi AGA kui mõelda sellele kui palju on ohtikke loomi Austraalias, siis näib karumõmm lausa kaisukaru ja tegelt ega loom ju ei tule ründama kui ta ei tunne endale ohtu. Aga karu me siiski Alaskal ei kohta. Ööbime oma esimese öö vee ääres, teeme lõket, naudime veini ja tunneme ennast suurepäraselt. Ka esimene öö meie matkaautos möödub väga magusa unega, voodi on hea ja soendus hoiab kodu terve öö mõnusa ja sooja. Soojast rääkides, siis Alaskal on Augustis veel suvi nagu Eestis. Tähendab et nagu peaks suvi olema, aga ikkagi sajab, on pilvine ja päikest palju ei ole. 
Ärkame selles ilusas kohas ja algab üks ilus päev, mis on natuke erilisem kui teised, on meie 3. pulma aastapäev. 3 aastat Pinnakuid. Naudime hommikust kalamarja ja asume teele. Peatume ühes suures loomapargis, kus näeme Alaska loomastikku. Park on nii suur, et sõidame seal autoga ringi ja rõõm on näha, et mõeldud on tõesti loomade peale, alad on suured ja keskkond on väga mõnus ja loomasõbralik. No jaa ikkagi ei ole nad vabas looduses aga samas ka mitte pisikestes puurides. Sellist ettevõtmist ei toetaks ka. 




Sõidame Sewardi poole, mis on natuke suurem linn kui Whittier aga sama armas ja ümbritsetud mägedega. Sõitsime sinna, sest seal mäestikus asub üks matk, mida juba reisi planeerides teame, et soovime teha. Ööbimiskoha leidmine ei ole kuskil probleem, ruumi on palju aga kui Austraalias oleme harjunud, et iga teine park pakub ka pesemisvõimalusi, kööki ja erinevaid muid mugavusi sh basseinid, elekter ja muud luksus, siis Alaskal sama raha eest saab vaid kuivkäimla ja karavanikoha. Meil õnneks on kõik vajalik olemas, et veeta taaskord üks mõnus õhtu. Käime veel jalutamas ja Alaska teebki see nii eriliseks, et isegi kui kohtad jalutamas ikka paari inimest, ei ole kuskil ülerahvastatust ega turistibusse, on vaid loodus oma kogu võimsuses, mille järgi inimene oma elu sätib. 
Uut päeva alustame aga põnevusega. Ees on 15 km matk mööda ühe liustiku ääreala, suure Harding jäävälja äärele. Üks ägedamaid kogemusi Alaskal, kindlasti ka üks suurimaid väljakutseid aga kogu see pingutus oli seda väärt. Matk algab metsateel ja peale tundi aega hakkame jõudma kõrgemale ja saame ka juba vaadet nautida, mis iga sammuga aina ilusamaks läheb. Võimas on lihtsalt näha, mis loodus teeb lihtsalt temperatuuri ja veega, midagi millele polegi võimalik kätt ette panna. Jalutame veel allpool pilvi ja naudime päikest ja imelist vaadet mäestikule ja liustikele. 























Liustik tekib üldiselt jääväljadest aladel kus lund sajab rohkem kui sulada jõuab ja siis raskuse ja gravitasioonijõu mõjul hakkab liustik suurenema. Selle tekkimiseks ei ola vaja ilmtingimata külma kliimat, vaid aga rohkelt sademeid. Ja ei see vaid niisama liikuv jää, vaid mõjutab palju kliimat, reljeefi ja merepinna taset. JA liustikud katavad ligikaudu 10 % kogu maailmast. Aga geograafiatund läbi, tagasi matka juurde. Iga samm on aga tõus ja jalad juba karjuvad appi aga ikka edasi. Peale 2,5 tundi oleme kõrgel (kokku tõuseme u 1200 m), niiet kui matka alustasime lühikeste varrukatega, siis mida nüüd samm edasi, seda rohkem tahaks kihte juurde panna, sest käime sulaselge lume sees. Muidu polekski see ju nii märkimis väärt tegevus aga pole ju looduses nii lund näinud juba viis ja pool aastat. Ja sellises märja lume peol, külmas, natuke sombuses ja libedas kõndides, tuleb meelde üks põhjustest miks me enam Eestis ei ela. Miks me aga seal aina samm sammult kõrgemale läheme, jõuame välja 800 ruutkilomeetri suuruse jäävälja äärele. Kuni silm seletab, ainult jää ja pole ühtegi asja mida inimene saaks siin ette võtta, loodus lihtsalt on nii otsustanud. Kui juurde arvata kõik liustikud, mis sellest jääväljalt välja ulatuvad, on see pindala veel topelt. Jõuame vaadet nautida aga lühikest aega, kuna üks pilv on nii madal (meie oleme nii kõrgel), et toob vihma, tuule ja nähtavus halveneb. Aga las pildid räägivad enda eest. 
Kokku matkame 6-7 tundi ja oh kui magus on lõpuks autosse maha istuda. Järgmised kaks päeva liigume ilmateate järgi ja proovime vihma eest minema saada, mis esimesel õhtul ka õnnestub aga paar matka suudab ilm ikka metsa ka keerata. Õhtutel aga leiame endale alati väääga mõnusad ööbimiskohad kas orgudes, jõgede või järvede ääres, kus naudime üksteise seltskonda, head veini, loodust ja lõket. Viimasel päeval tuleb ikka veel ka päike välja, naudime veel Alaska ilu matkates ja õhtul tuleb meie juudre tervitama põder. Ilus suur rahulik ja graatsiline põder, jalutab, nuusutab, sööb lehti ja suundub metsa tagasi. 
Hommikul anname oma auto ära, viime asjad lennujaama ja suundume linnapeale. 









Alaskal pole midagi ebatavalist, et lähed sinna kala püüdma ja kogu oma saagi viid lennujaama, kust see sulle kuhu vaja toimetatakse. Ilusti külmas otse loomulikult. Anchorage ise jätab mõnusa mulje, ilus hubane linn ja lõhnab kuidagi koduselt. Nagu selline õllesummeri lõhn, aga no heas möttes, selline kodune grilline mereõhk. Inimesed on aga natuke imelikud. Alaskal on ka paljud segunenud rahvused. Alaska piir on ainult 50 km Venemaast ja samuti on segunenud eskimote päritolu ja palju on sellised pilus silmadega, ummarguse näoga ja tõmmusid inimesi. Või siis valged inimesed on sellise näojoontega, mida ma pole kuskil varem kohanud. Aga naljakas mõte, et oleme Alaskal, mille naaber on Venemaa ja siis juba ju Eesti. Selle mõtte taustal lennujaama ja siis jälle mõned tuhanded miilid Sydney suunas. 

Teeme veel viimase vahemaandumise Seattlis (kokku tõuseme sellel reisil õhku 11 korda) ja lõpuks maandume, Kanadas Vancouveris ja suundume otse meie järgmist matkaautot võtma. Saame auto kätte, teeme laenutuses teiste matkajate poolt alles jäänud asjades inventuuri, skoorime lisateki, padja, karusprei, kasti vett ja veel nipet näpet. Vaidleme veel selle rendikontori töötajaga, kes üritab Raidile selgeks teha, et kui mäest alla sõites liiga palju pidurdame ja pidurid läbi lähevad, peame nende paranduse kinni maksma. No tõesti eks! Aga istume autosse ja oh tore, rool koduselt paremal pool aga oh seda hämmingut kui saame teada, et ka liiklus on parempoolne. Ehk siis oleme nagu Aussi autoga Eesti liikluses. Kuidas meil nii õnnetus on siiani müstika aga just selline auto on meil viieks päevaks. Suund aga imekiirelt Vancouverist välja. Sihtkohaks on Canada Rocky mäestik, millest olen nii ilusaid pilte näinud ja kui olen nendele nii lähedal, siis tahan ära näha, kas tõesti on see vesi seal nii helesinine ja kas tõesti on need mäed nii suured ja tipud nii lumised. Aga etteruttavalt, et just nii ongi. Sellele, kuidas see vesi seal sellist nii erksat sinist värvi on, on seletus ka. Järved saavad oma vee liustike sulaveest, mis kannab endas nagu kivijahu, mis tekib siis kui liustiku sees olevad kivid hakkavad üksteise vastu hõõrduma, kui liustik sulades liigub. See siis vajub põhja ja nendleb vees ringi ja kui valgus sellelt tagasi peegeldub, tekibki silmale nähtav imeline sinikasroheline vesi. Oleneb ka aastaajast, mis värvi need järved on aga suvel kõige rohkem. 








Esimese päeva sõidame ja jõuame Banffi ragvuspargile üsna lähedale. Sinna sõidame mööda kiirteed, liiklus on kiire, tee hea ja meie riisirakett on väle nagu noor kitseke. Teisel päeval jõuame Lake Louise juurde ja oh seda Kanada ilu. Lake Louise on maailmas kõige kohkem pildistatud liustiku järv. Seda tiitlit omades on ka ilmselgelt, et külastajaid on palju. Koguaeg. Otsustame lõunase tipptunni hoopis mujal nautides mööda saata ja siis edasi minna Lake Moraine juurde, kus on vesi veel ilusam ja selgem ja sinisem. Tark ei torma peab alati paika ja meie ajastus on nii suurepärane, et ka pisike karupoeg metsas ilmutab ennast. Emmet õnneks ei näinud. Muuseas, et karudest Alaska metsades veel vähe ei ole, nüüd siin Kanadas on lisaks ka veel pantrid. Jah pantrid, kes võivad sind veel ka puude otsast varitseda ja rünnata. 





Kui kuni Alaskani oli meil kõik ööbimised ilusti ette broneeritud, siis nüüd ringi sõites otsime päev korraga, kunagi ju ei tea kuhu välja jõuad. Kui Alaskal oli valikut kuhjaga, siis siin nii ei ole. Rahvast on ka palju ja koha leidmine enam nii lihtne ei ole. Lõpuks lihtsalt jääme ühe telkimisplatsi parklasse, kuna kõik platsid on täis. Aga mis sellest, kui meel on hea ja pimedas auto köögis valmib ka üks maitsvamaid õhtusööke. 
Hommikul vara jälle tuld ja seekord enam mitte kiirteel vaid mööda väiksemaid teid. Riisirakett on endiselt tubli ja vaated mida lähemale jõuame Vancouverile, seda rohkem saame ka vaateid nautida, sest enam pole niipalju tossu. Samuti nagu Austraalia on ka Kanada aeg ajalt hädas metsapõlengutega. Pool aega sõitsime nagu vine sees, sest kas oli aktiivne tulekahju või oli tuul seda tossu kandnud aga õnneks meie sihtkohad olid tulekahjude vabad. 







Oleme igal hommikul varajased ja üleval ennem päiksetõusu, põikame teel sisse siia ja sinna, jalutame natuke ja sõidame jälle edasi kuni jõuame Whistlerisse. Üks maailma kuulsamaid suusakuurorte. Meie oleme seal Augusti keskel ja kuuleme, et kõige kõrgematel nõlvadel on alles suusahooaeg lõppenud ja enam ei lähe kaua kui tuleb uus peale. Suusahooaja väliselt on allpool mägijalgatturite paradiis, kus mööda suusanõlvasid alla sõita ja siis uuesti rataste ja tõstukiga üles. Väga pull ja ilus koht, ilustab lausa talvel tagasi tulema, siis annab ainult kujutlusvõime aimu kui ilus ja muinasjutuline võib see koht talvel olla. Aga tõstukitega saab lõbusõitu teha ka niisama. Esimene tõstuk viib meid nii kõrgele, et sõit kestab pool tundi. Ja sealt saab veel kõrgemale, edasi juba lahtise tõstukiga, kus saab palju nalja kuna ilmastikuolud muutuvad väga kiirelt, satume pilve sisse. Olles kõrgel selles lahtises ja kiikuvas tõstukis ja samal ajal vihma pilve sees, oh kui mõnus. Aga naljakas. Allpool on aga ilm ikka mõnus ja üks tõstuk viib ühest tipust teise, kus vaade avaneb kogu Whistlerile ja kuurortile, ega muud kui nautida :)
Veedame Whistleris mõnusalt aega ja otsustame, et õhtuks seame suuna Vancouverisse tagasi, sest hommikul on vaja auto ära anda ja praamiga Vancouver Islandile sõita. Käime veel läbi loodupargist kus suured rippsillad ja puuotstes väike seikluspark. Jälle väga ilus koht ja oma hilisele saabumisajale tänu, skoorike seekord ka odavama pileti. Aeg aga lippab kiiresti ja oma magamiskoha otsimisega oleme jäänud hiljapeale. Selgub, et Vancouveris ega selle lähistel ei paista ühtegi legaalset campimiskohta olema. Otsime, mis me otsime, lõpuks tundub, et oleme leidnud ühe pargi kõrval parkla, kus ühtegi kurjakuulutavat silti ei ole, lööme oma köögi lahti, küpsetame õhtusööki, joome veintsi ja ajame mõnusalt sealt maailmaasjadest juttu, kui 10 minutit ennem kella 10 õhtut tuleb pargivaht ja teatab, et nüüd pannakse väravad kinni ja me peame minema. No tore on, pime ja öine Vancouver, paar klaasi joodud veini ja maga kus tahad. Vaikselt siis hiilime kaardi mööda pisikesi tänavaid kaardi pealt leitud kohta ja täitsa uskumatu, et leiame täitsa koba peale kõige ilusama koha vee ääres ja vaatega kogu öötuledes Vancouverile. Seal tundub olema teisigi ööbijaid ja õnnejoovastuses kohe uus laager lahti, veinilt punn pealt ja naudime aga edasi. Nii, et ei raatsigi magama minna. Hommikul jälle varakult ülese, et auto ära anda ja kell 10 juba praami peal olla. 




Poolteist tundi hiljem kallistame juba oma kallist Annakest, kes Vancouver Islandil elab ja meid 4 päevaks vastu võtab. Reisi lõpuks mõnus lõõgastav ja rahulik 4 päeva. Anna boyfriend Dale on Kanada mereväelane ja viib meid toimiva Kanada sõjalaeva peale, kus saame uhke ja ainulaadse ekskursiooni, super äge lihtsalt. Saar ise on ilus, ühel päeval sõidame ringi ja naudime veel viimast korda Mustangi sõidurõõmu, mida ainukesena rikub 130 km kiirupiirang meie autol hihiii :)








Aga oleme valmis koju minema, koju Austraaliasse meie pisikesse ja armsasse Wolli Creeki kodusse. Sydneysse maandudes ja kodu nähes tuleb sisse selline mõnus soojus ja kogu 22 tunnise lendamise mõnud ununevad peale kodus mõnusat sooja dussi. Uskumatu seiklus oli see. Kui kolmekümnendad ka nii ägedad tulevad kui kahekümnendad, siis võib see 40 ka ükspäev südame rahuga tulla.