Tuesday 6 February 2018

Uus Meremaa 2017-2018

On 30nes Detsember 2017 ja ootame Sydney lennujaamas oma 14ndat õhkutõusmist sel aastal. Lend läheb Uus Meremaa lõunasaarele Christchurci linna, kaaslasteks pere 7 maa ja mere tagant. Etu ja Tarmo on külas juba teistkordselt ja järjekordne seiklus ootab. Kaasas on meie matkavarustus ja ees ootab 10 päeva selle imelise saare avastamist. Kui Austraalial on ranged reeglid, mida võib riiki tuua ja mida mitte, siis Uus Meremaal on asi veel karmim. Küsitakse telkide, matkasaabaste ja kõikvõimaliku muu varustuse kohta ja ootame tollis umbes 30 minutit kuni meie suurt telki lahti lapitakse ja kontrollitakse ega pole kaasa toonud võõra maa mullastikku või oh hullu putukaid vms. Eriti hull on asi kui sul on pagasis puuvilju. Näeme inimesi, kes on unustanud koti põhja ühe õuna ja nüüd näod viltu peas maksavad selle rikkumise eest 400 dollarit trahvi. Meie telk on aga puhas ja põletamisele päris ei lähe:D 
Tegelikult kui nüüd Uus Meremaa ajalooga tutvuda, siis natuke võib neist aru ka saada. Kui alguses oli maa Maoride (Uus Meremaa põliselanike) päralt, siis hakkasid siia ka Eurooplased ennast pressima ja tõid endaga kaasa palju uusi liike nii loomastikus ja taimestikus ning uute liikidega kaasnesid ka uued haigused, mis põhjustasid seal paksu pahandust ja sealsete liikide väljasuremist. Kahjuks on maailmas mitu näidet, kuidas on põliselanikke, nende õigusi ning maad kuritarvitatud. Kui Inglased tulid Uus Meremaale, siis aja möödudes sõlmitu vastastikune kokkulepe, millega üks osapool ootas ühte ja teine teist ja kuna kahes keeles tehtud dokument ei omanud sama sisu, ei saanud kumbki osapool mida ootas ja tulemus, pahameel. 

Peale kogu seda ärevust meie telgi ümber, kiirustame oma autole järgi ja saame oma matkaauto kätte. Mitte päris karavani aga auto, millega tuleb koos matkavarustus ja kahele magamisvarustus. Tangitud nii bensiinijaamas kui ka toidupoes ja linnast minekut. Hinnad on aga kõrgemad kui Austraalias, eriti just kütus ja kohati ka toit. 
Aga miks siis just lõunasaar, mitte põhjasaar? Enamus Uus Meremaa suurlinnasid asub põhjasaarel, lõunassar on aga tuntud just looduse ilu poolest, mida meie rohkem hindame. Samuti on vaiksem ja rahulikum nagu meie loodusenautlejatele meeldib. Kui lõunasaarel elab veidi üle miljoni inimese, siis põhjasaarel on inimesi üle 4,5 miljoni. Aga kokkuvõttes moodustavad inimesed vaid 5% kogu maa populatsioonist, ülejäänud 95% loomad. Iga inimese kohta pidavat olema 8 lammast, ilma naljata. 

Esimese öö veedame järveäärsel telkimisplatsil ja teise päeva lõunaks on sihtpunkt Queenstown, mis vanaasta õhtu eel kubiseb elevil backbakeritest. Meie eesmärk pole aga jääda linnamelusse vaid suundume mõnusat telkimisala otsima ning leiame ideaalse päikselise platsi miljonivaatega. Kell on veel mõnusalt vara, päike on kuum ja jook külm. Etuga valmistame ikka pidupäevale kohase õhtusöögi, menüüs on peedisalat (jah keedame põõsavahel peeti), singirullid, hapukapsas, makaronisalat ja lihapraad. Uhke värk! Asume umbes 12 km linnast ja paljud sõidavad õhtuks linna aga südaööl rõkkab kogu plats heade soovidega ja järjekorde aasta on saabunud. Ööseks on temperatuur langenud 10 juurde ja sellise pakasega ilma lõkketa pole muud kui sooja tuttu. Homme on uus päev ja sihtkoht on meil pea lõunasaare lõunaosas asuv Milford Sound. 










Milford Soundi näol on tegemist fjordiga aga kui see avastati siis lihtsalt sellist sõna nagu fjord ei eksisteerinud, seega on nimeks Sound. Lõunasaarel asuvad Lõuna Alpid, millest ei saa üle vaid ümber, mis tekitab veidi edasi ja tagasi sõitmist. Kuigi kilomeetreid on vaja läbida vaid 450, võtab see aega omajagu, sest teid on ka käänulisi aga oh millised vaated. Täitsa ok on ka sõita vahel vaikuses ja välja vaadates silmadele pai teha. Fjorde on Uus Meremaal veelgi aga Milford on kõige kuulsam ja ainsana autoga ligipääsetav. Sõites läbi tunneli jõuame nagu väiksesse salalinna, kus veel saame õhtu viimase kruiisile ja naudime fjordi ilu. Boonuseks on veel kosk, millel kõrgust rohkem kui Niagara joal. Kruiisil avanevad imelised vaated nii mägedele, kividel peesitavatele hüljestele kui ka lumistele mäetippudele. Tagasiteel näeme ära ka Uus Meremaale ainulaadse papagoi Kea, mis on maailma ainus alpipapagoi. See tähendab seda, et see lind saab hakkama rasketes ja külmades mäestikutingimutes. Lind ise on oliiviroheline, u 19 cm pikk, väga tark ja nutikas. Ja julge. 
Iga õhtu lõppeb aga sobiva koha otsimisega kuhu telk püsti lüüa. Enamjaolt oleme ametlikel matkaplatsidel, mis maksavad keskeltläbi 10 dollarit nägu. Tavalised olemasolevad võimalused on vesi ja tualett. Ütleme nii, et sellist reisi ei maksa ette võtta, kui iga õhtu peab sulle lõppema kuuma dushi ja sooja toaga. Vahel on süüa vaja teha pliidil, mis on peidus auto taga, sest muidu puhub tuul leegi ära, kuuma dushi asemel on külmad ja märjad salfad ning ennem magamaminekut on temperatuur kuskil 10 kraadi. Meie aga sellest välja ei tee ja näeme sellel hoopis võimalust igapäeva rütmist välja saada. Õhtune karge õhk on karastav, toit maitseb imehästi igal õhtul ja öösel on taevas miljoneid tähti, mis õue valgustavad. 







Uus hommik algab esimese matkaga samas Milford Soundi mäestikus. 1,5 tundi ainult tõustes mööda imelist muinasjutu metsa jõuame ühe mäejärve kaldale, kus on lihtsalt nii ilus, et kogu matka raskus jääb seljataha. 
Maailmakuulus fjord nähtud, edasi Uus Meremaa kõige kõrgema mäestiku suunas. Teel sinna teeme peatuse ja vallatu fotosessiooni lavendlipõllul, nalja kui palju. Huvitav on aga see, et ringi sõites paistavad kaugelt silma looklevad tolmupilved ja saame aru, et tegemist  on tühjade jõesängidega, mis vett oodates tolmu üles keerutavad. 







Mt Cooki ümbritseb rahvuspark, kus asuvad lisaks kõrgemaile mäele ka suurimad liustikud. Meie läheme matkale Mt Cooki jalamile, 3 tundi matkamist kõige ilusamas orus suurte mägade ja lumiste mäetippude vahel. Teel on kolm päris kõrget rippsilda ja juba hetkel on jõevool suht kärestikuline ning ka Alaskal oli meil mõte, et huvitav mis nendes jõgedes kevadeti toimub, kui lumi mägedelt sulab. Loodus vaid annab aimu sellest, kui kõrgele vesi siin tõuseb. Aga las siin pildid räägivad enda eest. Peale matka jälle riisiraketile hääled sisse ja edasi. Ööbime Wanaka järve ääres ja seal on esimene õhtu, mil teeme lõket. Nagu ka Austraalias on suvisel ajal palju tulekeeluga alasid, igal õhtul vastupidiselt Alaskale lõket teha ei saa. 



Teeme veel ennem õhtusööki jalutuskäigu selles samas muinasjutu metsas, mis on selline ürgne mets suurte sõnajala puudega ja sammaldunud puuokstega. Peale õhtusööki naudime järvele loojuvat päikest, Tarmo püüab kala ja meie lihtsalt naudime (rummi). Teeme korraliku ja eriti turvalise lõkkeaseme, ehitame kividest nagu korstna ja lõke on imeline. Õhtu on nii soe ja mõnus, ei tundu ka et liivakärbsed täna kiusaks ja otsustame, et toome oma voodi hoopis vee äärde ja magame õues. Kui mõnuuuuus ja rahulik uni:) Vahel peab õues magama, eriti mõnus kogemus ja oh seda ärkamist. 










Tee viib edasi Franz Josefi liustiku juurde. Oleme ausad vaatepilt ise on selline nii ja naa noh. Juttude järgi on liustik uhke ja võimas aga see osa, mida jalutades näeb, on kaetud kruusaga ning ülesse valge ja puhta lume peale liustiku peale jalutama viib vaid helikopter tagasihoidliku 500 dollari eest. Pealekauba meie esimene jääjõe nägemine oli Alaskal ja seda võimsust ei anna millegiga võrrelda, mida me oleme siiani näinud. Aga ikkagi on tegemist maailmas ühe väga külastatud kohaga. Linnuke kirjas. 

Teate sellise puhkuse puhul on kõik see, mis sa näed ja koged üks asi aga need matkamise õhtud on hoopis teine olemine. Peale pikka päeva sõitmist/matkamist/avastamist lõpuks leides see koht kuhu maabuda algab peaasjalikult kosutava joogiga. Siis lahtipakkimine ja kokkamine ja siiiiis nautimine. Mõnusad rahulikud õhtud ilusates kohtades lihtsalt nautides. Ja nii telgis kui autos on väga mugav magada ja mõnusalt jahedas puhkab suht hästi välja KUI sind just parasjagu keegi ei söö, keegi ei pinise ega punn ei sügele :D 










Uus päev, uued matkad ja käimised. Käime rahuvspargis jalutamas, naudime seda ürgset loodust, koski ja värsket õhku. Nüüd oleme teiselpool Alpe ranniku ääres ja näeme hoopis teist külge Uus Meremaast. Peatume üsna mitmes kohas, näeme kuidas kividel mitmed kümned hülged peesitavad ja ringi siblivad ning tõdeme pannkoogimäestikus, kui võimas asi loodus ikka on. Merest on tõusnud kihilised kivid, nagu pannkoogi kuhjad, mida siis ilmastik ja vesi on uuristanud nii, et lained löövad suure mühina ja maa värisemisega vee uuristaud koobastesse sisse. Paremini ei oska ma seda kirjeldada aga see vaatepilt on nii võimas, milleks loodus suuteline on. Panen siia mõned pildid ja videod jälle, sest muidu tundub nagu ma räägin lihtsalt lainetest, mis vastu kivi peksavad. 





Eelviimase õhtu veedame jälle lõket tehes, leiame imeilusa koha kuskilt võsa vahele keerates oste jõe kaldal. Ja sööme kotlette kartuliga, kui kodune või mis. 
Eelviimane päev on aga hoopis teistsugune. Looduses matkamise asemel lähme spaasse. Aga mitte lihtsalt spaasse, vaid termaalspaase, kus on päris termaalbasseinid ehk kuumavee allikad. Need on siis basseinid, milles olev vesi on juba maa sees soojenenud ja kuna soe vesi suudab hoida rohkem lahustuvaid mineraale, on sellel veel ka kehale väga hea mõju. Vulkaanilisel pinnaselt tulenev termaalvesi on ka rikas väävli poolest, mis küll on veidi mädamuna haisuga, kuid mõjutama peaks ja nii inimese nooruslikku välimust kui ka energilisust. Basseinid kus meie vedeleme on looduslikult 40 kraadi juures. NING kõigest 5 dollari eest saame endale rentida erasauna pooleks tunniks. Kui reisi jooksul pole siin iga päev sooja dushi saanud nautida, siis täna saab ikka vanni ja sauna ja kõike. Mõnus Mõnus Mõnus :) 



Puhas värske ja mõnus olla, sätime ennast uueks õhtuks sisse ja pakime natuke homse tagasilendamise eel asju. Ostnud oleme ka kühvli ja harja, et jumala eest Austraalia toll ei leiaks ühtegi üleliigset mullakübet. Austraalia tollis ei huvita see aga kedagi, ootame pagasit ja keegi nii muuseas lööb sisenemiskaardile rohelise templi ja teretulemast koju :)

Üks asi on meil aga veel ennem listis alles ennem kui saame rahuliku südamega tagasi tulla. KIWI. Mitte puuvili aga maailmas ainult Uus Meremaal elav lennuvõimetu lind. Ei lähe me loomaaeda aga loomade loodusparki, vahe nendel kahel on selles, et loomapargis on loomad, suuremate alade peal, rohkem vabalt ringi liikumas, suuremad loomad viiakse ööseks suurtele põldudele ja seal on ka vigastatud loomi, kes pärast loodusesse tagasi lähevad. Puure ei ole. Kiwi on aga selline ööloom, et tema nägemiseks on täiesti pime ala, natuke nagu õrnalt punane valgus ja kõigepealt läheb aega, et silmad üldse kohaneksid ja siis tuleb neid põõsastest otsida. Kuskil aga miski sahiseb ja liigub ning ongi pisike kiwipoiss. Päris ainulaadse välimusega tegelane. Kuna pimedas pilti ei tee ilma välguta, siis illustreeriv pilt internetist. Selline nunnu siis. 


Uus Meremaale suur kniks ja kummardus. Ilmataat kohtles meid hästi ja maa näitas ennast igast küljest. Kui olen siin mitu korda toonud võrdlusi Alaskaga, siis Uus Meremaa on ka mõnusalt ürgne, võimas, imeilus ja natuke veel ligipääsematu, mis hoiab eemale suured rahvamassid. Uus aasta, uued väljakutsed ja uued reisid :)