Alaska and Canada 2017

Taas lennujaamas ja meie järgmine lend viib meid Buffalost Chicagosse ja sealt edasi Anchorage, Alaskale. Ma isegi ei mäleta, kust see Alaska tuli aga juba pulmadest saati sai see valitud meie pulmareisi sihtkohaks ja mitte vähem ega rohkem kui kolm aastat hiljem olemegi teel Alaskale. Maandume vara hommikul, pigem küll suht keset ööd, kell 4, niiet magame lennujaamas paar tundi ennem kui autole järgi läheme. Helistame, et oleme kohal, 10 minutiga tullakse meile järgi ja autogi on oodatust varem valmis. Ja veel milline auto. Mõnus ja suur matkaauto, koos kõikide mugavustega. Hiljem saame küll teada, et dushi all ja ka vetsus käimine nõuab natuke akrobaatilisi oskusi ja erakordset painduvust aga siiski võimalused on olemas. Alguses on sõita naljakas, sest no nii suur on see ju aga harjume kiiresti ära ja naudime, ainuke valus koht on küll aga tankimine, paagis oleks justkui keeris. Esimene peatus on toidupood, ostame süüa ju juua nii, et saaks  mitu päeva hakkama, isegi kui ei taha metsast välja tulla. Algne plaan oli küll tulla siia hoopis kruiisiga aga otsutasime ümber hoopis matkaauto kasuks aga õige pea saab selgeks, miks siin need kruiisid nii popid on, sest teid ei ole siin just eriti palju. Alaska pealinn Juneau ongi ligipääsetav vaid mööda vett või taevast, teid sinna ei vii. 

Sihtkoht number 1 on meil Whittier. Esimene emotsioon linnast välja saades on imeline. Täpselt nii ilus on kõik, nagu me ette kujutasime. Oleme teinud ikka sihtkoha kohta uurimustööd ka aga natuke tuleb ikka avastamisrõõmu ka jätta. Whittier on ülimalt väike linnake, kuhu saab ainult igal täistunnil 3 km ühesuunalise tunneli kaudu, mis kulgeb läbi mäe ja mida kasutavad nii rongid, autod, veokid jne ning ööpimeduses liiklust ei toimigi. Kohale jõudes jalutame selles pisikeses linnas, mis on nagu suurte mägede vahel peidus olev pisike pärl. Kohaliku poe müüja soovitab minna ühe jõe äärde, kus parasjagu hõbelõhe koeb ja Rait nii muuseas püüab meile sealt õhtusöögi. Saak käes, tuleb välja, et kummalgi meist ei ole kalamehe teadmisi, kala tapmises oleme ikka täitsa algajad aga anname parima, et seda teha õigesti ja kiiresti. Õhtusöök aga maitseb hästi, oi kui hästi. Nii värsket kala ei ole ma kunagi söönud ning ainult soola ja pipraga maitsestades oli õhtusöök imehea. Ja lisaks on veel boonusena kala täis marja, niiet hommiku omleti kõrvale sööme kalamarja.

Ennem õhtusööki teeme veel väikse matka ühe jäävälja äärde ja saame teada natuke siin matkamise kohta. Teame, et Alaska on karuriik aga kui näeme, et pereisadel on ikkagi relvad rinnal, enamusel on karuspreid kaasas ning paljudel matkajatel on kellukesed vm häält tegevad asjad. Meie proovime lihtsalt kõva häälega rääkida. Aaa jaa, karusprei, jah nagu piprasperi inimestele on karusprei karudele. Iga matkaraja alguses on juhend, et mida siis teha kui karu näed. Algab juhend väga leebelt, et tee kõva häält, seisa sirgelt, tagane, ära pööra selga jne kuid lõppeb sellega, et kui grisli karu sind sööma hakkab, siis võitle vastu. Jah, karud hakkavad inimesi sööma, kui nad on veel elus. Jube mõeldagi AGA kui mõelda sellele kui palju on ohtikke loomi Austraalias, siis näib karumõmm lausa kaisukaru ja tegelt ega loom ju ei tule ründama kui ta ei tunne endale ohtu. Aga karu me siiski Alaskal ei kohta. Ööbime oma esimese öö vee ääres, teeme lõket, naudime veini ja tunneme ennast suurepäraselt. Ka esimene öö meie matkaautos möödub väga magusa unega, voodi on hea ja soendus hoiab kodu terve öö mõnusa ja sooja. Soojast rääkides, siis Alaskal on Augustis veel suvi nagu Eestis. Tähendab et nagu peaks suvi olema, aga ikkagi sajab, on pilvine ja päikest palju ei ole. 

Ärkame selles ilusas kohas ja algab üks ilus päev, mis on natuke erilisem kui teised, on meie 3. pulma aastapäev. 3 aastat Pinnakuid. Naudime hommikust kalamarja ja asume teele. Peatume ühes suures loomapargis, kus näeme Alaska loomastikku. Park on nii suur, et sõidame seal autoga ringi ja rõõm on näha, et mõeldud on tõesti loomade peale, alad on suured ja keskkond on väga mõnus ja loomasõbralik. No jaa ikkagi ei ole nad vabas looduses aga samas ka mitte pisikestes puurides. Sellist ettevõtmist ei toetaks ka. 

Sõidame Sewardi poole, mis on natuke suurem linn kui Whittier aga sama armas ja ümbritsetud mägedega. Sõitsime sinna, sest seal mäestikus asub üks matk, mida juba reisi planeerides teame, et soovime teha. Ööbimiskoha leidmine ei ole kuskil probleem, ruumi on palju aga kui Austraalias oleme harjunud, et iga teine park pakub ka pesemisvõimalusi, kööki ja erinevaid muid mugavusi sh basseinid, elekter ja muud luksus, siis Alaskal sama raha eest saab vaid kuivkäimla ja karavanikoha. Meil õnneks on kõik vajalik olemas, et veeta taaskord üks mõnus õhtu. Käime veel jalutamas ja Alaska teebki see nii eriliseks, et isegi kui kohtad jalutamas ikka paari inimest, ei ole kuskil ülerahvastatust ega turistibusse, on vaid loodus oma kogu võimsuses, mille järgi inimene oma elu sätib. 

Uut päeva alustame aga põnevusega. Ees on 15 km matk mööda ühe liustiku ääreala, suure Harding jäävälja äärele. Üks ägedamaid kogemusi Alaskal, kindlasti ka üks suurimaid väljakutseid aga kogu see pingutus oli seda väärt. Matk algab metsateel ja peale tundi aega hakkame jõudma kõrgemale ja saame ka juba vaadet nautida, mis iga sammuga aina ilusamaks läheb. Võimas on lihtsalt näha, mis loodus teeb lihtsalt temperatuuri ja veega, midagi millele polegi võimalik kätt ette panna. Jalutame veel allpool pilvi ja naudime päikest ja imelist vaadet mäestikule ja liustikele. 

Liustik tekib üldiselt jääväljadest aladel kus lund sajab rohkem kui sulada jõuab ja siis raskuse ja gravitasioonijõu mõjul hakkab liustik suurenema. Selle tekkimiseks ei ola vaja ilmtingimata külma kliimat, vaid aga rohkelt sademeid. Ja ei see vaid niisama liikuv jää, vaid mõjutab palju kliimat, reljeefi ja merepinna taset. JA liustikud katavad ligikaudu 10 % kogu maailmast. Aga geograafiatund läbi, tagasi matka juurde. Iga samm on aga tõus ja jalad juba karjuvad appi aga ikka edasi. Peale 2,5 tundi oleme kõrgel (kokku tõuseme u 1200 m), niiet kui matka alustasime lühikeste varrukatega, siis mida nüüd samm edasi, seda rohkem tahaks kihte juurde panna, sest käime sulaselge lume sees. Muidu polekski see ju nii märkimis väärt tegevus aga pole ju looduses nii lund näinud juba viis ja pool aastat. Ja sellises märja lume peol, külmas, natuke sombuses ja libedas kõndides, tuleb meelde üks põhjustest miks me enam Eestis ei ela. Miks me aga seal aina samm sammult kõrgemale läheme, jõuame välja 800 ruutkilomeetri suuruse jäävälja äärele. Kuni silm seletab, ainult jää ja pole ühtegi asja mida inimene saaks siin ette võtta, loodus lihtsalt on nii otsustanud. Kui juurde arvata kõik liustikud, mis sellest jääväljalt välja ulatuvad, on see pindala veel topelt. Jõuame vaadet nautida aga lühikest aega, kuna üks pilv on nii madal (meie oleme nii kõrgel), et toob vihma, tuule ja nähtavus halveneb. Aga las pildid räägivad enda eest. 

Kokku matkame 6-7 tundi ja oh kui magus on lõpuks autosse maha istuda. Järgmised kaks päeva liigume ilmateate järgi ja proovime vihma eest minema saada, mis esimesel õhtul ka õnnestub aga paar matka suudab ilm ikka metsa ka keerata. Õhtutel aga leiame endale alati väääga mõnusad ööbimiskohad kas orgudes, jõgede või järvede ääres, kus naudime üksteise seltskonda, head veini, loodust ja lõket. Viimasel päeval tuleb ikka veel ka päike välja, naudime veel Alaska ilu matkates ja õhtul tuleb meie juudre tervitama põder. Ilus suur rahulik ja graatsiline põder, jalutab, nuusutab, sööb lehti ja suundub metsa tagasi. 

Hommikul anname oma auto ära, viime asjad lennujaama ja suundume linnapeale. 

Alaskal pole midagi ebatavalist, et lähed sinna kala püüdma ja kogu oma saagi viid lennujaama, kust see sulle kuhu vaja toimetatakse. Ilusti külmas otse loomulikult. Anchorage ise jätab mõnusa mulje, ilus hubane linn ja lõhnab kuidagi koduselt. Nagu selline õllesummeri lõhn, aga no heas möttes, selline kodune grilline mereõhk. Inimesed on aga natuke imelikud. Alaskal on ka paljud segunenud rahvused. Alaska piir on ainult 50 km Venemaast ja samuti on segunenud eskimote päritolu ja palju on sellised pilus silmadega, ummarguse näoga ja tõmmusid inimesi. Või siis valged inimesed on sellise näojoontega, mida ma pole kuskil varem kohanud. Aga naljakas mõte, et oleme Alaskal, mille naaber on Venemaa ja siis juba ju Eesti. Selle mõtte taustal lennujaama ja siis jälle mõned tuhanded miilid Sydney suunas. 

Teeme veel viimase vahemaandumise Seattlis (kokku tõuseme sellel reisil õhku 11 korda) ja lõpuks maandume, Kanadas Vancouveris ja suundume otse meie järgmist matkaautot võtma. Saame auto kätte, teeme laenutuses teiste matkajate poolt alles jäänud asjades inventuuri, skoorime lisateki, padja, karusprei, kasti vett ja veel nipet näpet. Vaidleme veel selle rendikontori töötajaga, kes üritab Raidile selgeks teha, et kui mäest alla sõites liiga palju pidurdame ja pidurid läbi lähevad, peame nende paranduse kinni maksma. No tõesti eks! Aga istume autosse ja oh tore, rool koduselt paremal pool aga oh seda hämmingut kui saame teada, et ka liiklus on parempoolne. Ehk siis oleme nagu Aussi autoga Eesti liikluses. Kuidas meil nii õnnetus on siiani müstika aga just selline auto on meil viieks päevaks. Suund aga imekiirelt Vancouverist välja. Sihtkohaks on Canada Rocky mäestik, millest olen nii ilusaid pilte näinud ja kui olen nendele nii lähedal, siis tahan ära näha, kas tõesti on see vesi seal nii helesinine ja kas tõesti on need mäed nii suured ja tipud nii lumised. Aga etteruttavalt, et just nii ongi. Sellele, kuidas see vesi seal sellist nii erksat sinist värvi on, on seletus ka. Järved saavad oma vee liustike sulaveest, mis kannab endas nagu kivijahu, mis tekib siis kui liustiku sees olevad kivid hakkavad üksteise vastu hõõrduma, kui liustik sulades liigub. See siis vajub põhja ja nendleb vees ringi ja kui valgus sellelt tagasi peegeldub, tekibki silmale nähtav imeline sinikasroheline vesi. Oleneb ka aastaajast, mis värvi need järved on aga suvel kõige rohkem. 

Esimese päeva sõidame ja jõuame Banffi ragvuspargile üsna lähedale. Sinna sõidame mööda kiirteed, liiklus on kiire, tee hea ja meie riisirakett on väle nagu noor kitseke. Teisel päeval jõuame Lake Louise juurde ja oh seda Kanada ilu. Lake Louise on maailmas kõige kohkem pildistatud liustiku järv. Seda tiitlit omades on ka ilmselgelt, et külastajaid on palju. Koguaeg. Otsustame lõunase tipptunni hoopis mujal nautides mööda saata ja siis edasi minna Lake Moraine juurde, kus on vesi veel ilusam ja selgem ja sinisem. Tark ei torma peab alati paika ja meie ajastus on nii suurepärane, et ka pisike karupoeg metsas ilmutab ennast. Emmet õnneks ei näinud. Muuseas, et karudest Alaska metsades veel vähe ei ole, nüüd siin Kanadas on lisaks ka veel pantrid. Jah pantrid, kes võivad sind veel ka puude otsast varitseda ja rünnata. 

Kui kuni Alaskani oli meil kõik ööbimised ilusti ette broneeritud, siis nüüd ringi sõites otsime päev korraga, kunagi ju ei tea kuhu välja jõuad. Kui Alaskal oli valikut kuhjaga, siis siin nii ei ole. Rahvast on ka palju ja koha leidmine enam nii lihtne ei ole. Lõpuks lihtsalt jääme ühe telkimisplatsi parklasse, kuna kõik platsid on täis. Aga mis sellest, kui meel on hea ja pimedas auto köögis valmib ka üks maitsvamaid õhtusööke. 

Hommikul vara jälle tuld ja seekord enam mitte kiirteel vaid mööda väiksemaid teid. Riisirakett on endiselt tubli ja vaated mida lähemale jõuame Vancouverile, seda rohkem saame ka vaateid nautida, sest enam pole niipalju tossu. Samuti nagu Austraalia on ka Kanada aeg ajalt hädas metsapõlengutega. Pool aega sõitsime nagu vine sees, sest kas oli aktiivne tulekahju või oli tuul seda tossu kandnud aga õnneks meie sihtkohad olid tulekahjude vabad. 

Oleme igal hommikul varajased ja üleval ennem päiksetõusu, põikame teel sisse siia ja sinna, jalutame natuke ja sõidame jälle edasi kuni jõuame Whistlerisse. Üks maailma kuulsamaid suusakuurorte. Meie oleme seal Augusti keskel ja kuuleme, et kõige kõrgematel nõlvadel on alles suusahooaeg lõppenud ja enam ei lähe kaua kui tuleb uus peale. Suusahooaja väliselt on allpool mägijalgatturite paradiis, kus mööda suusanõlvasid alla sõita ja siis uuesti rataste ja tõstukiga üles. Väga pull ja ilus koht, ilustab lausa talvel tagasi tulema, siis annab ainult kujutlusvõime aimu kui ilus ja muinasjutuline võib see koht talvel olla. Aga tõstukitega saab lõbusõitu teha ka niisama. Esimene tõstuk viib meid nii kõrgele, et sõit kestab pool tundi. Ja sealt saab veel kõrgemale, edasi juba lahtise tõstukiga, kus saab palju nalja kuna ilmastikuolud muutuvad väga kiirelt, satume pilve sisse. Olles kõrgel selles lahtises ja kiikuvas tõstukis ja samal ajal vihma pilve sees, oh kui mõnus. Aga naljakas. Allpool on aga ilm ikka mõnus ja üks tõstuk viib ühest tipust teise, kus vaade avaneb kogu Whistlerile ja kuurortile, ega muud kui nautida :)

Veedame Whistleris mõnusalt aega ja otsustame, et õhtuks seame suuna Vancouverisse tagasi, sest hommikul on vaja auto ära anda ja praamiga Vancouver Islandile sõita. Käime veel läbi loodupargist kus suured rippsillad ja puuotstes väike seikluspark. Jälle väga ilus koht ja oma hilisele saabumisajale tänu, skoorike seekord ka odavama pileti. Aeg aga lippab kiiresti ja oma magamiskoha otsimisega oleme jäänud hiljapeale. Selgub, et Vancouveris ega selle lähistel ei paista ühtegi legaalset campimiskohta olema. Otsime, mis me otsime, lõpuks tundub, et oleme leidnud ühe pargi kõrval parkla, kus ühtegi kurjakuulutavat silti ei ole, lööme oma köögi lahti, küpsetame õhtusööki, joome veintsi ja ajame mõnusalt sealt maailmaasjadest juttu, kui 10 minutit ennem kella 10 õhtut tuleb pargivaht ja teatab, et nüüd pannakse väravad kinni ja me peame minema. No tore on, pime ja öine Vancouver, paar klaasi joodud veini ja maga kus tahad. Vaikselt siis hiilime kaardi mööda pisikesi tänavaid kaardi pealt leitud kohta ja täitsa uskumatu, et leiame täitsa koba peale kõige ilusama koha vee ääres ja vaatega kogu öötuledes Vancouverile. Seal tundub olema teisigi ööbijaid ja õnnejoovastuses kohe uus laager lahti, veinilt punn pealt ja naudime aga edasi. Nii, et ei raatsigi magama minna. Hommikul jälle varakult ülese, et auto ära anda ja kell 10 juba praami peal olla. 

Poolteist tundi hiljem kallistame juba oma kallist Annakest, kes Vancouver Islandil elab ja meid 4 päevaks vastu võtab. Reisi lõpuks mõnus lõõgastav ja rahulik 4 päeva. Anna boyfriend Dale on Kanada mereväelane ja viib meid toimiva Kanada sõjalaeva peale, kus saame uhke ja ainulaadse ekskursiooni, super äge lihtsalt. Saar ise on ilus, ühel päeval sõidame ringi ja naudime veel viimast korda Mustangi sõidurõõmu, mida ainukesena rikub 130 km kiirupiirang meie autol hihiii :)

Aga oleme valmis koju minema, koju Austraaliasse meie pisikesse ja armsasse Wolli Creeki kodusse. Sydneysse maandudes ja kodu nähes tuleb sisse selline mõnus soojus ja kogu 22 tunnise lendamise mõnud ununevad peale kodus mõnusat sooja dussi. Uskumatu seiklus oli see. Kui kolmekümnendad ka nii ägedad tulevad kui kahekümnendad, siis võib see 40 ka ükspäev südame rahuga tulla.