On teisipäeva õhtupoolik ning oleme valmis sammud Tallinna lennujaama poole seadma ja kodumaale lehvitama. Millal ja kauaks ning kunas uuesti näeme, mine tea. Peale 2 päeva lendamist läbi Soome, Singapuri ja Sydney, oleme jõudnud Townsvillesse, mis on väike armas linnake Austraalia idakaldal. Sealt on eesmärk sõita bussiga u 100 km kaugusele veel väiksemasse linna Ayri, kus on plaan alustada farmitöö päevadega, mida teise aasta viisa jaoks vaja on. Bussijaamas aga selgub, et sinna viival kiirtel on toimunud suur avarii ning bussiliikus võib kuni südaööni häiritud olla, seega otsustame oma esimese Austraalia öö veeta Townsvilles. 

Esimesed muljed Austraaliast on ülimalt positiivsed, ilm on mõnusalt soe ja inimesed on sõbralikud. Samas bussijaamast saame ka majutuse kohta infot ja juba 15 minuti pärast on kohaliku backbackerite hosteli juhataja meil oma bussiga järgi. Ta tervitab meid soojalt Austraaliasse saabumise puhul ja uurib kust me siis ikkagi tuleme. Saame teada, et Townsvilles väga palju turiste ei leia, peamiselt on siin kohalikud ja turiste leidub siis kui Townsville külje all asuval Magnetic islandil toimuvad igakuised Full Moon partyd. 

Igaljuhul reisipõnevus ja soe ilm on tapnud igasuguse reisi- ja lennuväsimuse ja lähme Townsville rannaäärde jalutama. Õhtu on mõnus ja soe ning ka väike shcnaps teeb olemise mõnusaks ning esimene emotsioon Austraalias olemise kohta on see, et miks me küll ei ole siia varem tulnud :) 

Esialgu on küll poes toidukaupade ja jookide hinnad ehmatavalt kõrged, kuid ka siin on võimalik targalt ja soodsalt ostelda ja erinevate asjade valik on väga hea, isegi hapukoor maitseb nagu Eestis. 

Hommikul ärgates veedame me päeva Townsvilles asjalik olles ja rannas vedeldes ning õhtul kell 7 väljub meie buss Ayri, kuhu saabudes esimene emotsioon enam nii lilleline ei ole. Olgu öeldud, et siin on algamas alles kevad ning õhtul läheb varakult ( umbes kell 7 ) juba pimedaks ning Ayri me jõuamegi kottpimedas. Ööbimise osas meil broneeringut ei ole, on vaid paar kohta valmis vaadatud ning esimesse neist lähme jala. Pikapeale aga selgub, et igal mõistlikul    majutuskohal on alates 7 st kontor suletud ja öömaja saada on võimatu. Peale seda kui oleme taksoga terve Ayri läbi sõitnud viib taksojuht meid ühte hotelli ning ütleb, et küll te aru saate, miks ta selle koha viimaseks varjandiks jättis. Ja siinkohal ma ei kirjeldakski seda kohta pikemalt, vähemalt mul on kaasas üks suur ja kallis kaisukaru, kellega on igalpool turvaline. Hommikul esimese asjana lähme uut kodu otsima ja paikseks jääme ühte packbackerite töö hostelisse Lasy Lizard. Alguses on kõik jube võõras: ühisköök, eraldi naiste ja meeste ühised vannitoad ja naridega voodid. Õige pea aga saame Raidiga eraldi toa ja suureks üllatuseks saab Rait juba teisel päeval seal elades kõrvitsapõllule tööle. Minul tööd ei ole ning veedan sunniviisiliselt oma päevad basseiniääres ujudes ja päevtades ühe Scotlandilt pärit tüdrukuga, kes ka minuga sarnaselt tööd ootab. Katsun vabade päevdega korda ajada ka kõik vajaliku paberimajanduse ja olla asjalik. Õhtud veedame peamiselt süüa tehes, veniklaasi taga ja siis küllaltki varakult magama minnes, kuna kõigil tööpäevad hakkavad vara. 

Neljapäeva õhtul tuli meile aga külla üks Eesti paar, Taavi ja Kaidi, kes on Austraalias olnud vaid mõned nädalad kauem ning autoga Melbournist mööda idakallast Ayrini välja sõitnud. Nende eesmärk on sama, leida teise aasta viisa jaoks vajalik farmitöö. Idakaldal aga kahjuks on sellel aastal hooaeg kehva, kuna aasta algus tõotas head ilma ja kui farmerid märtsikuus vilja maha külvasid, tuli üllatuseks jahe vihmaperiood, mis lükkas vilja valmimist edasi või hävitas selle sootuks. Peale mitepäevast uurimistööd otsustame üheskoos neljakesi suunduda üles põhja, kus kliima on olnud parem ja ka tööleidmise võimalused paremad ning võtame ette 2500 kilomeetri pikkuse reisi Darwinisse. 

Teisipäeva hommikul on vaja veel viimased toimetused Ayris teha ning minekut me teemegi.