Saareke nimega Boracay

Olemegi tagasi Boracayl:) Kes mäletab, siis olime siin juba ka veebruarikuus ning meile meeldis siin niiväga, et otsustasime tagasi tulla ja juba pikemaks. Natuke mäluvärskenduseks, siis tegemist on ühe pisikese saarega ligi 7200st Filipiinide saartest, kus kohalikke vaid 12 000 ligi ja saarekese pindala kōigest 10 ruutkilomeetrit.

80 ndatel oli Boracay seljokotirändurite üks lemmikpaikasid, kuniks 15 aastat tagasi avastasid saare lohesurfarid ja Bolabogi rannale tekkisid esimesed surfiklubid. Meie näiteks tähistasime 8ndal Detsembril meie Pinase surfiklubi seitsmendat aastapäeva.
Ennem meie saabumist käis Filipiinidel aga kutsumata külaline, sajandi torm Yolanda, kes hukutas siin tuhandeid inimesi ja hävitas palju kodusid. Seda piirkonda, kus me oleme, ei tabanud torm kōige hullemalt ja möödunud tormist annavad aimu painutatud ja murdunud puud ning katused ja palmidel ühele poole puhutud oksatutid. Muud suurt siin aga muutunud ei ole:) Seekord me ei ela siin enam hotellis ega söö igal ōhtul väljas. Rendime pisikest korterit, kus on ka oma kööginurk. Korter on tegelikult päris uus, kuigi sisse astudes seda ei ütleks, et siin korteris on elatud vaid paar kuud. Elamistingimused on meil siin kindlasti paremad kui keskmisel kohalikul, kuid siiski väike materialist minus ihkab salamisi mugavusi. Mōtlen nende paljude vestluste peale, kus oleme arutanud, et mis inimestel paradiisis viga elada, soe ja mōnus. Nüüd siis kogeme ja elame just selles samas arutelus. Mōnus? Absoluutselt. Soe? Ikka väga. Ometigi tahaks aga dushi all korralikku survet, mitte kōikuvat elektrit ja head selverit, mitte vaid kohalikku turgu piiratud (kuigi värske!) valikuga. Siinne elu aga paneb mōtlema, mis on siiski olulisem.

Natuke siis aga siin elu kallidusest. Austraaliaga vōrreldes muidugi odav, Eestiga vōrreldes, siis näiteks korteriüür on kallim, muu aga ikka odavam. Kohalike inimeste palgad aga on väga väikesed. Selleks, et toitu hea hinnaga saada, tuleb shoppama ōppida, et soovitud asjade eest kolmekordset hinda ei maksaks. Kahjuks ei ole siin vōi on kallid, meile armsad toiduained nagu hapukurk, hapukoor, juust jne. Pōhiline toidu koostisosa siinmaal on, oh üllatust, riis. Riisile tehakse erinevaid kastmeid ja segusid, mis maitsevad tegelikult väga head. Mōned imelikud asjad on siin ikka ka. Üks on näiteks balout, mis on muna, mitte meile tavaliseks saanud munavalge ja -kollasega, vaid muna, kus on sees keedetud väljaarenemata tibu. Seda siin müüakse igalpool, palju kostub kōrvu kui keegi karjub balooooooo. Teine asi, mida karjudes müüakse on taroooooooo, mille maitset meile kirjeldati kui tapeediliim shokolaadikastmes.
Mis me siin aga teeme ja miks me otsustasime siia kaheks kuuks tulla?

Boracay White Beach

Peamine eesmärk oli see, et ōppida selgeks lohesurf ja saada osa mōnusast surfarite elustiilist ja muidugi, et kogeda filipiinode elustiili.

Pisike lohe, esimene tund

Staap

Kui on tuul, mis ikka paaril päeval nädalas puhub, on kogu kamp varakult rannas. Kui tuult pole magame kauem, päevitame, ujume, avastame saart ja muidugi joome rummi:) Rait on varem lohet lennutanud, mina aga kohe üldse mitte. Rait saab paari tunniga juba laua alla, mind haarab aga esimese tunniga ōudustunne, et ma olen aheldatud miski asja külge, mis mind meeletult tirib ja mille üle mul kontroll puudub. See tunne aga ōnneks järgmise tunniga kaob. Küll ma ka lohega sōbraks saan :) Mul on ka tore ōpetaja, kes on selline vana rahu ise ja kui ma miskit valesti teen, siis kuulen ainult Hallllooooooooo, mis nüüd siis juhtus :D
Aga las ma tutvustan Teile neid inimesi kellega me siin koos oleme. On Eesti poiss Rainer, kes töötab kevad suvise hooaja Soomes, mööda riiki tivoliga ringi tuuritades ja kes juba kolmandat hooaega käib Boracayl talvitumas.

Rainer

Chillib, grillib ja surfab siin ainult. Kui me esimest korda siia tulime ja Raineriga suhtlesime, siis mōtlesin, et kuidas küll on vōimalik sellist elustiili endale lubada:) tegelikult Rainer on ka minu kunagine koolikaaslane. Sama teeb siin minu kallis loheinstruktor Tom, kes on siin juba kauem olnud ja kes ka minusugust karu üritab tantsima ōpetada. Kui siin tuul otsa saab ehk siis märts-aprill läheb ka Tom tagasi soome ja tuuritab koos tivoliga. Tom on aga väga väga hea lofesurfar ja ehe näide sellest, et vanus on vaid number passis!

Randy, Rait, Tom ja Anssi 

Kohaliku loheklubi, baari ja surfipoodi peab siin Bong, kes on selline tore surfimees, kes harrastab seda sporti juba nii, et käib maailmatasemel vōistlustel. Bong on ka külastanud Eestit ja teab meie riigist palju rääkida ja ka kitarriga jambolaiat mängida ja laulda:) surfiklubi poisid on baarman Randy, kes on kohalik poiss, kes siin oma 4 last kasvatab ning Dong ja meie väike pikkade lokkis juustega armas mowglipoiss Ronel, kes on mōlemad loheōpetajad ja teevad kōike muud, mis vaja.

Bong

Bong on alles oma baari avamas ja eestimeelse poisina tahab ta pakkuda oma baaris pelmeene, seljankat, sašlōkki ja täidetud pannkooke ning meie kohaliku Gordan Ramsey ehk Raineri käeall, proovime kōikvōimalikke koduseid roogi valmistada.

Ise tehtud, hasti tehtud :)

Samuti toimuvad Bongi hubases baaris erinevad ōhtud, näiteks ühe romantilise ōhtu veedame hoopiski viiulimuusika seltsis:)
Vahepeal oli jälle see hetk, millal sain aasta vanemaks. Suurt pidu me ei pidanud, käisime kahekesi ōhtust söömas ja arutasime pulmaplaane. Kuupäevaks on saanud 08.08.14:)

Ühel sajusel pühapäeval (jah, ka meil on sombuseid ilmasid) lähme kukepoksile kaasa elama. Mitte, et ma kuskilt otsast sellist spordiala pooldaks, otsustan siiski poistega kaasa minna ja uurida, millega tegu. Kogu melu on suurel areenil, kus ümberringi kisavad! kihlveokorraldajad, kes ennem igat raundi panused vōtavad.

Kogu panuste andmine käib mälu peal ja tōesti meeletu kisa saatel. Ringi tuleb siis iga omanik kahe kukega, üks ajab teise kurjaks. Vōistlusel osalevad nö tōukuked, kes on tavapärasest kukest tugevamad ja sitkemad. Kukkedele pannakse ühe jala külge veel terav kannus ja vōistlus alaku. Kui tundub, et üks on kaotanud, tōstetakse kukk kolm korda üles ja lastakse maha kukkuda, kui ei tōuse, on vōitja selgunud! Mis loomakesest edasi saab, ei tea:( üks raund üldiselt üle minuti ei kesta, peale mida rahad kortsutatakse kokku ja visatakse üle saali uuele omanikule.
Käes on aga ju jōuluaeg ja juba teised jōulud meil ilma lumeta ja kahjuks ka ilma pühade meeleoluta. Tee mis sa teed aga liiva sees olev kuusk, vilkuvad tuled ja jōululaulud ikka kuidagi ei ole see. Tahaks lund, piparkooke, päris ise metsast toodud kuuske, glögi ja kodust seapraadi. Selle isu on aga see paar nädalat aastat, ülejäänud aja valime selle kliima, kus me oleme;)

Turul

Mōningad tähelepanekud aga siinsest eluolust:
* Süüakse siin enamjaolt kōike lusika ja kahvliga, nuga ei tunnistata
* Lapsed on siin lapsed ja mängivad ōues käepäraste vahenditega. Ja naeravad. Ja austavad täiskasvanuid. Ja 5 aastane ei tea veel mis ipääd.
* Kōiki asju müüakse väiksestes kogustes ja kilekottides, munad on ühekaupa, ōli on paari supilusika täiega kilekotis, jahu müüakse 80 g kaupa kotikeses jne.
* Palju on restorane, kuhu saad minna oma värskelt ostetud mereandidega ja seal see vastavalt sinu maitsele küpsetatakse. Väga maitsev, kalmaar on mu uus lemmik :)


Kullakesed teile aga mōnusat lumist pühadeaega, pühkige meie eest ka ja nautige lumised ilmasid. Uuel aastal uued blogid:)

Unustamatu Taimaa!

Ruttu ruttu, ütlen veel liftiukse vahelt Raidile ja kiirustan alla hotelli vastuvõttu, pere ju saabumas. Nii kui liftiuksed avanevad, ongi kohal oma perekond! Kui hea on kõiki nii pika aja tagant näha:) Pikk lendamine on aga kalli pere ära väsitanud aga seda trotsides jalutame veel natuke Bangkokis ringi ja teeme õhtul mõned joogid, et hommikul ikka puhanuna ärgata, hommikul lendame Krabi linna ja sealt edasi Ao Nangi, kus rannapuhkusega algust teha. Meie jaoks on Taisse saabumine nagu ajas edasi rändamine, sest nagu oleme ka kuulnud, siis Taimaa on oma arengu poolest Kambodzast ja Vietnamist umbes 30 aastat kindlasti ees. Bangkok on aga nagu ikka suurlinn, palju ummikuid, taevasse kōrguvaid pilvelōhkujaid, palju kaubandust ja veel rohkem inimesi. Ao Nang on see-eest aga nagu üks korralik kuurorlinn ikka, rannad, mäed, palju restorane ja poekesi.

 

Kohaliku ranna teeb eriliseks see, et liiva asemel on merekarbid, mis on vee poolt piisavalt ära lihvitud, et jalale oleks pehme astuda. Ao Nangis teeme algust aga sellega, et pōhjanabaliste sinakas-valgest jumest lahti saada:) Taas tōdeme, et olles tahes millises maailma otsas, väikse tükikese kodust vōib alati leida, ühel õhtul näiteks leiame siit ühe Mehhiko restorani, mida omab siin soomlane ja kust saab Viru Valget, Vana Tallinna ja Eesti siidrit ja Gini:D
Üldmulje siin on palju palju puhtam, kui meie eelnevad riigid, kus oleme reisinud. Tai on aga ka kallim, eriti on just kõikvõimalikud tuurid ja tegemised siin kallid. Kambaga reisides saab aga ikka rohkem soodustusi ja meie lähmegi väiksele saartetuurile.  Tai mere ja vaate rannalt teevad eriti huvitavaks merest kõrguvad vulkaanilise tekkega sammaskaljud. Vesi aga uuristab neid järjepidevalt ning varsti on osad neist ümber kukkumas.

Saartetuuril näeme nagu ikka palju paradiisirandasid helehelesinise veega ja valge liivaga, snorgeldame, avastame ja naudime. Päike siin on aga kuri, eriti heledale nahale ja kogu seltskond saab päevase paadituuriga kes kergema, kes raskema pōletuse.
5 novembri ōhtul on meil aga vōimalus koos kalli Etuga tähistada tema juubelit. Käime kogu seltskonnaga kalamassaazis, kus istud jalgadega akvaariumis ja kümned, kui mitte sajad väiksed kalakesed tegelevad surnud naha eemaldamisega.

Väga huvitav tunne. Ōhtu veedame mōnusas buffeerestoranis head ja paremat nautides. Laualt ei puudu vana tallinn ega nipernaadi viin! Tai toit on aasiamaadele omapärane, kuid meie jaoks kohati liiga terav. Meie jaoks on uskumatu Tarmo vōime täiesti tulist toitu süüa ja seda samal ajal ka nautida, kui kōik teised tuld purskavad selle peale!
Ao Nangist edasi suundume Phi phi don saarele. Kohalejõudmine erilist emotsiooni ei paku, kuna laevake on kitsas ja valida on kas olla konditsoneeritud ruumis või istuda maas ülerahvastatud tekil. Laeva maabudes on rahvamass meeletu ja sajad kauplejad proovivad pakkuda majutust ja transporti. Olgu veel öeldud, et seal saarel on transpordiks ainult suured kärud, millega pagasit transporditakse ja jalgrattad, igasugused mootoriga asjandused puuduvad.
Teeme aga saarega tutvust. Rand on ülerahavastatud aga siiski on siin ilus. 2004 aasta 26 detsembri laastas saart India ooekanist hiidlaine, mis tabas saart mitmest lahest laine kōrgusega kuni 6,5 meetrit. Saarel oli sel hetkel 10 000 inmest, kellest hinnanguliselt 4000 hukkus. 70 % majapidamistest hävis. Kōik inimesed evakueeriti ja ligi aasta oli saareke täitsa suletud, kuni 2005 aasta lōpuks olid rusud koristatud ja hakati uusi hotelle ja restorane avama.
Saarel ronime vaatepunkti, kus saame hea ülevaate kogu saarest. Seal on nii ilus, et otsustame järgmisel hommikul minna sinna uuesti, et päiksetõusuga koos seal kõik koos hommiku piknikku nautida. Vahepeal käime aga ühel huvitaval paadituuril.

Saame jälle snorgeldada, kuid siiani minu kõige ägedam snorgeldamine jääb Vietnami, kus oli tõesti palju värvilisi kalu ja koralle, siin on küll päris palju kalakesi, kuid mitte koralle. Teepeal möödume viikingite koopast, mis on nime saanud seal leidunud seinajoonistuste järgi. Praegu on koobas aga koduks pääsukeste sarnastele lindudele, kelle pesad on väga hinnatud linnukeste erilise sülje tōttu ning pesad on nii delikatess toidus kui ka seda ainet kasutatakse Viagra tootmisel! Samas koopas elavad inimesed, kes pesasid kaitsevad ja neid pesasid siis ōigel ajal alla toovad, linnud ei ole koopas aastaringselt. Pesad on aga nii hinnatud, et pimeduses tiirutab koobaste ümber paadike, kes valvab, et vōōraid koopasse ei tuleks.
Külastame ka kuulsat Maya Bayd, kus on filmitud The Beach film. Koht on ilus, veedame mōnusalt aega ja naudime päikeseloojangul tagasi koju seilamist. Päev väsitab meid mōnusalt ära ja ōhtu lōpuks naudime veel mōnusa veini. Päevad on meil siin enamjaolt päikest täis, kuid öösiti sajab tihti. Sel ōhtul algab sadu varakult ja koju jalutame paduvihmas ja pahkluuni vees.
Ōhtul magama minnes mina veel ei teadnud, et mind ootab maailma kõige erilisem päikesetõus:) Mu emal oli veel tervis kehvavõitu ja mina veel imestasin, et mida Etu küll ütles, et mu tõbine ema hakkab hommikul kell 5 mäkkeronimist tegema, peab ikka huvi olema tõusvat päikest näha.
Varsti sain aga põhjuse teada. Just nii nagu iga väike tüdruk on unistanud, tegi mu kallis tulevane mees mulle abieluettepaneku. Mōistagi ütlesin ma kindla JAH sōna.

Ülejäänud päev oli imeline ja eriline, veetsime aega rannas ja ōhtul mōistagi tähistama. Nautisime ōhtusööki päikseloojangul, vaatasime pilte ja lōpuks läksime veel koos Raili ja Raidiga peole. Kui üldiselt on siin tänavatel rohkem igasugu baare, millest ma suure kaarega mööda kōnnin, siis siin saarel oli ka rannas palju pidusid, kus muusika oli hea ja tantsida sai otse rannaliival. Saime Railiga uskumatult palju tahelepanu, sest olime ainukesed naised, kes oli peole tulnud kleidis, mitte kodudressides. Kurb oli aga see, et kui baarist läksid tualeti kohta küsima, juhatati sind otse vette:( järgmisel päeval seal rannas ei ujunud!

Edasi viis meie teekond Koh Lanta saarekesele, mis oli suurem aga rahulikum, puhtam ja kus oli rohkem kohalikke kui turiste. Kaks päeva sōna otseses mōttes puhkasime ja nautisime!
Viimane sihtkoht koos perega oli Koh Samui saar, mis oli natuke veel suurem kui Koh Lanta. Ööbisime seekord melu keskuses, millest andis tunda ka tuppa varajaste  hommikutundideni kostuv mitte kōige meloodilisem muusika. Saareke meile aga meeldis. Tegelikult on igal saarel olnud oma eripära, kuid üldjoontes on kōik sarnased turistikad sadade baaride ja restoranidega, ööelu ja randadega. Seal käime vaatamas dragshowd, ehk siis kabareed, kus esinevad naised, kes on sündinud meestena.

Kabaree iseenesest on kaasakiskuv ja hästi ettevalmistatud. Nagu siin paljudes kohtades on kombeks, pileti eest raha ei küsita, küll aga peab ostma juua, mis on tavapärasest kallim. Jook maitses aga hea ja showd oli täie raha eest. Olen päris palju mōelnud selle üle, et miks siin Aasias on nii palju neid ladyboysid, ehk siis mehi, kes on sünnipäraselt naised. Osaliselt Taimaa ühiskond aksepteerib neid rohkem kui mujal Aasias, kuid siiski, isegi soovahetusoperatsiooni läbinuid ei tunnistata ametlikult naisteks, samuti kuriteo sooritamisel, tuleb karistust kanda meestevanglas. Tööturul samuti ladyboyde diskrimineerimine jätkub, kuid siiski on naisel vōimalus oma keha müües rohkem head raha teenida selles vaeses ühiskonnas...
Tegelikult selliseid veidraid kombeid on siinmaal mitmeid, näiteks kasvatavad mehed näos pikaks paar habemekarva ja päris mitmel on näos selline pikk tutt, mis pidavat ōnne tooma. Samuti on veider see, et mehed lakivad ka oma küüsi ja kasvatavad neid pikaks. Olevat hea nina nokkida ja kōrva sügada :D

Koh Samuil oli mul veel tore kokkusattumus kohata kunagist kolleegi Elinit, keda oli väga hea meel näha ja kes viis mind kurssi ka minu kunagise töövaldkonna uudistega. Tegelikult oleme Tai reisi ajal kohanud palju Eesti tuttavaid, suurimad üllatajad on aga Austraaliast Alan ja Tina, kes olid Darwinis meie esimesed ülemused Hidden Valley turistipargis.

Neid on aga uskumatult hea meel näha, kahjuks kohtusime aga alles viimasel ōhtul. Tänu sellele aga otsustasime, et alustame oma uut aastat Austraalias hoopis Darwinist ja lähme neile külla ja teeme natuke nostalgiat seal.
Kaks nädalat on aga möödunud linnutiivul ja juba on aeg taas kohvrid pakkida ja tagasi Bangkoki lennata. Koh Samuil on aga üks ägedamaid lennujaamasid, mis ma reisides olen kohanud, selline väike hubane, värskes ōhus, pehmed toolid igal pool, lastele mänguväljak, tiigikesed ja palju rohelust igal pool.
Öö jääb aga magamatta ja järgmisel päeval peama kōik jälle oma väsimust trotsima. Sōidame aga Bangkoki jōel ringi, et veidi kohaliku eluolu näha ja käime ära ühes uhkes templis.

Jōel tekitavad elevust varaanid, kes on nii suured, et ekslikult neid krokodillideks peame:D Teeme väikse iluuinaku ja uurime ka öist Bangkoki, jalutame turul ja satume pingpong showle... Kahjuks, seda mis me seal nägime, ei suuda ma kirja panna, kes on käinud teab, kes ei aga huvitab, guugeldab :)
Ōhtul aga ei taha aga jutt kohe mitte otsa lōppeda ja kurb on pere jälle koju külma kätte saata. Viimased kallistused ja läinud nad ongi:( seekord ei ole aga lahkuminek nii raske, sest tegelikult me ju kohtume varsti jälle ja tänapäeva moodne tehnika aitab suhtlemisega.
Meile aga paar tundi und ja uuesti lennujaama! Seekord juba vastu kallitele Elele ja Nikitale, kes on tulnud Taimaale samuti oma Austraalias elava ōega kohtuma. Samuti on puhkusel ka nende vanemad. Nendega suundume koos paariks päevaks Pattayale. Seltskond on meil super aga koht ise ei meeldi, kohe üldse ei meeldi! Rand on kole, turist turist otsas kinni, venelane venelase otsas kinni ja ladyboy ladyboy otsas kinni. Jalutades hoian Raidil tugevasti käest kinni, sest kui korraks ära  kaon on vaesel mehel kohe parv ümber mingisuguseid omaarust naisehakatisi.

Sellegipoolest veedame mōnusalt aega ja saan oma kalli Elega jutustada niipalju kui tahan ja kōik rääkimata jäänud jutud ära rääkida.
Taas aga Bangkoki lennujaamas ja tunne on justkui nagu sōidaks koju! Tegelikult aga hoopis Filipiinidele, Boracay saarele, kus saame reaalselt oma kohvrid lahti pakkida. Meie pesa ei ole torm vahepeal ümber puhkunud ja ootamas on pisike oma kodu natukeseks ajaks. Taimaa on olnud vägev! Tai blogi on olnud samas kōige raskem kirjutada, sest kōige rohkem on olnud emotsioone, mida kirja panna on raske. Raske on kirjeldada tunnet, mida tundsime, kui üle nii pika aja nägime perekonda vōi tunnet kui su unistuste mees teeb sulle ülimalt romantilisel viisil abieluettepaneku. Emotsioone oli sadu, ühel hommikul saastsime pere ära ja samal lōunal vōtsime uuesti vastu kallid sōbrad. Kogu kohaliku kultuuri ja eluolu ja eheduse mōttes, on Kambodza ja Vietnam olnud meeldejäävamad. Tagantjärgi aga käiks ikkagi kōik külastatud kohad läbi. Selline pikaajaline reisimine hakkab aga lōpuks ära väsitama, riided on koguaeg kortsus ja ise süüa teha ei ole saanud, on ōige aeg kuskil aeg maha vōtta! Kirjutamiseni Kallikesed:)

Imeline Kambodza

Siin reisil oleme me midagi uut avastanud, seda, et elul ikkagi on pausi nupp;) Meil on pausil kõik igapäevatoimetused, töö ja kadunud on igasugune rutiin. Nii on hea juhe välja tõmmata aga eks selline elustiil paneb ka rohkem mõtlema koduste asjade ja inimeste peale. Ja hirmsasti tahaks Pärnu maanteel Subaruga sõita ja kõvasti muusikat kuulata! Varsti varsti tuleb aga õnneks kodu meile aga korraks külla:)
Kambodzasse saabume aga justkui immigrandid.

Paat viib meid väiksesse hulpivasse majja, mis selgub olevat piiripunkt, kus ootame viisasid ja saame kerge lõuna. Majakesest kaldale saame üle laudtee, mis kohati on kitsas ja pooleldi vees ning ennem kaldale saamist tuleb läbida veel kerge 45 kraadise nurga all olev kaldtee, kuhu on pandud kinni hoidmiseks väike nöörike. Edasi on paar tundi bussis uskumatutes teeoludes.

Saambume aga lõpuks Kambodza pealinna Phnom Penhi, mis on koduks rohkem kui 2 miljonile inimesele. Kogu riigis elab üle 14 miljoni inimese. Aasia suurlinnale kohaselt on liiklus segane ja inimesi palju ning palju vedeleb ka prügi. Siin on aga nö müügimehed õige noored, tänavatel kauplevad raamatute, käepaelade ja muu jamaga lapsed, kellel mõnel vanust vaid 7 aastat ja peaksid hoopis mängima ja koolis olema, selle asemel, et püüda turistidele meeleheitlikult miskit pähe määrida. Kurb!
Tegelikult on kogu Kambodza lähiajalugu väga kurb. Ühel päeval külastasime sellist kohta nagu killing fileds ehk tapmisväljad ja tutvusime riigi ajalooga.

Ligi 40 aastat tagasi oli siin ajastu Khmer Rouge, mille eesostas oli Pol Pot, kes tahtis luua uut ja puhast ühiskonda, võttes riigilt kultuuri ning inimestelt identidteedi. Koolid, pangad, meelelahtusasutused ja kõik muu suleti, igasugune eraomand keelati, sh ka nt eristuvad riided ja inimesed saadeti sunnitööle, kuna seati saavutamatu eesmärk riisitootlus kohe kolmekordistada. Hukkus miljoneid inimesi, pea 1/3 kogu rahavastikust. Kes tegi sunnitööd ja ei pidanud vastu, keda piinati ja tapeti. 
Lugu ja kogu olustik seal, kus me käisime oli väga raske aga pani kindlasti siinseid inimesi rohkem mõistma. Kõige hullem selle loo juures oli aga see, et Pol Pot ise elas head elu. 1979 kui Vietnami sõjavägi Kambodza eest välja astus, põgenes ta Ameerikasse, kus ta abiellus uuesti ja kasvatas lapselapsi. Lõpuks kui ta kogu tehtu omaks võttis, pandi ta sõna otseses mõttes koduaresti! Surres oli tal aastaid 82, mõni tema ohver aga ei näinud esimest eluaastatki. Kohutav kui palju on maailmas ebaõiglust!
Samal päeval me käisime ka kuningapalees, et päeva natuke tasakaalustada.

Mõneks päevaks tekkis meil reisikaaslane Ben, inglise mees, kes elab ja töötab Dubais. Reisimise võlu on kindlasti ka need inimesed, keda reisi ajal kohtab. Huvitavad inimesed maailma eri paigust! Ben tutvustas meile palju Ühendemiraatide ja Saudi Araabia kultuuri, samuti veetsime temaga paar lõbusat õhtut ja mine tea, ehk viib meie tee lähitulevikus ka talle külla :)

Linnapuhkusest aga aitab! Sõitsime Kambodza lõunaosasse Shianoukvillesse, mis on Kambodia suurim kuurortparadiis. Siia jääme kaheks ja pooleks nädalaks ja võtame aja maha. Ilmad on ka juba päikest täis ja päevitus vajab värskendamist:)
Shianoukville on mõnus rahuliku elutempoga linnake, kus rannaääres lookleb palju restorane ja baare.

Ainsad, kes siinset rahu rikuvad on need müügiinimesed, kes on tüütumast tüütud! Tegelikult aga kui need tegelased välja aravata, tuleb Aasiale siiski au anda, turism on hästi organiseeritud. Igal pool on väiksed nö reisibürood, kes pakuvad kõikvõimalikke transpordipileteid ja tuure. Isegi ostes bussipileti, tullakse sulle hotelli igal pool järgi, väga mugav! Ning hinnad on igal pool tuuride osas suhteliselt fikseeritud ja samad, vahel voib aga erinevate teenusepakkujate puhul tuuri kvaliteet erineva olla aga seda tavaliselt siiski mitte eriti.


Eestlased on aga siin Shianoukvilles endal kenasti kanda kinnitanud. Asub siin suur, 80 toaga hotell, mida siin aastaid pidanud Eesti mees Lauri, samuti asub rannal cafe Amigo ning lisaks on eestlastel siin ka ööklubisid ja ka lõbumajasid!

Kohalikud Eestlased tutvustavad meile natuke kohalikku baarielu ja üldse eluolu, mida meil on väga huvitav kuulata. Tööjõud on siin odav, paljud töötavad vaid peavarju ja toidu eest, kusjuures peavarajuks on tihtipeale sama töökoht, millest ööseks saab magamistuba. See pole Aasias midagi ebatavalist, ühel õhtul hilise jalutuskäiguga näeme, kuidas laudadest tekivad voodid, päevitusmattidest madratsid, võrgud ümber ja magama. Teeninduses siit mingit kvaliteeti aga ei leia. Samas on teenindajad rõõmsad ja ikka viisakad aga nad ei tea lihtsalt sellest tööst midagi. Enam ei teagi, kas rohkem on puudu tahtmisest või teadmistest, sest vahel töötajaid jälgides on nad laisemad kui päiksega kahe akna vahel olevad porikärbsed. Head tööjõudu on raske leida, eriti koristajaid, mis selgitab ka siinset kohati prügi vedelemist, inimesi lihtsalt vahel ei huvita kuhu miski kukub. Töötajal pead aga esimesed paar kuud täitsa järgi käima ja kui veab, siis õpitakse paari kuuga. Palganumbrid on aga uskumatud, algaja kes keelt ei oska teenib umbes 70 dollarit kuus, parem töötaja, kellel on rohkem ülesandeid ja rohkem vastsutust, saab topelt!
Mõnel päeval oleme siin motikaga piirkonda avastanud.

Motika rent on odav, 3 eurot  ööpäev, millele tuleb aga otsa liita üldiselt ka altkäemaks politseile, sest midagi nad kindlasti leiavad. Meid on peatatud juba 3 korda. Rait unustas oma rahvusvahelised juhiload Austraaliasse ja Eesti kohalikud neile ei sobi. Viimane kord aga pääseme eurosest altkäemaksust, kui ütleme, et meid on juba kontrollitud ja teistele küll sobisid! Politsei lööb käega ja saadab meid minema:)

Veedame mõned päevad kohapeal Shianoukvilles ja siis sõidame neljaks päevaks Koh Rong Sanleomi saarele, kus kohalikke vaid käputäis. Majutume ranna ääres bungalos, kus seinteks on õlekõrred, putukate eest kaitseb voodi ümber olev võrk, uinutab meid lainete kohin, elektrit on nii kuidas juhtub ja puudub igasugune levi!

Puhkame, päevitame, jalutame, sõidame kajakiga ja leiame end rannast kus oleme vaid kahekesi:) Ainuke asi, mis siinset paradiisi rikub on prügi, mida ei viska siia ei kohalik ega turist, vaid mis hulbib kaldale laevadest. Hommikuks uhub meri kaldale erinevaid pakendeid, mida küll koristatakse aga mina usun, et kui asi hullemaks peaks minema, peletab see eemale. Nii euroopa, ameerika kui ka austraalia turisti.
Üks huvitav tähelepanek siinsest eluolust, igas restoranis, majutuskohas, reisibüroos jne on väiksed buddha pühamud ja buddhal loomulikult on ka kogu aeg kõht tühi ja altari ees peab süüa olema! Olgu see siia puuviljavaagen, õlu, omlett või terve part.

Jõudes aga tagasi tsivilisatsiooni, avastame, et tahaks tagasi kuskile paradiisisaarele ja juba järgmisel varahommikul sõidame bussiga 130 km kaugusele Vietnami piiri lähedale Kepi linna, kus viib paadike meid Rabbit Islandile ehk jänkusaarele.

Mõnus koht, kus aeg seisab. Kui ma vaid suudaks seda emotsiooni edasi anda, mida ma hetkel seda blogi kirjutades tunnen.

Pikutan võrkkiiges, olles justkui maal vanaemal külas, kahjuks ei oota aga oma vanaema lihapirukatega. Ööbime taaskord pisikeses bungalos, mis on kui vanaema lakapealne ja vastu võtab meid ka väike vanem naine.

Hoovis murupeal jalutavad kuked, kanad ja tibud ning muidugi ka koerad, igal majapidamisel on vähemalt üks koer:)

Toakaaslane

Saar on pisike ja järjest lähevad majapidamised, kes pakuvad majutust. Käin kõik läbi ja valituks osutub see, kes pakub prill-lauaga tualetti:) Kahes esimeses kohas on näiteks ainult augud, jah just sellised, mis olid kunagi bussijaama vetsus:D Meie majutus on tänu luksusele ka kallim, tervelt 8 dollarit, välikäimlaga bungalo saaks aga lausa 4 dollariga. Aga kes mind vähegi tunneb, teab, kuidas ma välikäimlatesse suhtun:) õhtust süües oled aga nagu külaline kellegi kodus, sest loomulikult, seal kus restorani peetakse, ka elatakse. Toit on aga imemaitsev ja värskest toorainest tehtud.

Siin saarel kogeme aga ühel öösel midagi imelist, nimelt vees olevat planktonit, mis öösel pimedas sädeleb, justkui ujuks fosfori sees. Ma olin nagu väike laps, keda veest välja ei saa. Plankton on veekogus hõljuvate liikumisvõimetute või väga vähesel määral liikuvate mikroorganismide kogum.

Nad hõljuvad vees passiivselt, liikudes ühest kohast teise lainetuse ja hoovuste mõjul. Planktonil on tähtis roll mitmete suuremate veeorganismide nagu kalade ja vaalade toidulaual. Seda on võimalik näha vaid täielikus pimeduses ning selle saarel on elekter vaid generaatorite jõul ning ka seda vaid loetud tundidel.

Meie oleme saarel kaks ööd ning teeme saarele kajakidega tiiru peale ja 8 kilomeetri läbimiseks kulub natuke rohkem kui 2 tundi.

Saarelt tulles veedame 2 päeva Kepi linnas ja tutvume kohaliku eluoluga. Satume väga toredasse prantslaste hotelli ning käime vaatamas kuidas kasvatatakse Kampoti pipart, mis on maailmas väga hinnatud, kuna siinsed ilmastikuolud ja pinnas on ideaalne pipra kasvatamiseks ja kasvab midagi väga kvaliteetset ja kogu kasvandus on muidugi orgaaniline.

Kampoti pipar

Olles ise Austraalias näinud, mida tegelikult "tervislikule" puu- ja juurviljale peale pritsitakse, siis hakkad orgaanilist vilja hindama.

Veedame veel paar päeva Shianoukvilles ja laupäeva õhtu veedame Rolandi juures tema baaris.

Rolandi punane baar

Roland on muhe Eesti mees, kes juba aastaid kolm pidanud siin lõbumaja.
Rohkem ja rohkem on ka siin maal tekkinud neid "reisisaatjaid" ehk siis ostetud kaasasid. Palju kohtab valgeid mehi pisikeste Aasia naistega, kelle puhul sa lihtsalt vaatad ja tead, et nende tee läheb peale reisi lahku. Suurenema pidavat ka meessoost "reisisaatjate" arv. Meie aga lähmegi vaatama, kuidas siis seda äri aetakse ja saame tsirkust ja leiba kogu raha eest!

 

 

Shianoukville rannajoon

Laupaeva õhtul Tunnelis (Rolandi baar) mängivad poisid piljardit ja mina jälgin mängu kui Roland käib mulle iga natukese aja tagant seletamas, mis etapis asi on. Igal baaril on oma tüdrukud, igaühe tehingu pealt saab baar 10 dollarit. Iga joogi pealt, mis türduku klient ostab, saab tüdruk 1 dollari. Kui tuleb klient võõra türdukuga ja tahab sisaliku, nagu neid siin kutsutakse, enda tuppa viia, peab ikka 10 dollarit baari andma.
Tulevadki siis kaks vist inglise kutti, isegi suht ok olekuga, ei ole purjus ega padukoledad, mõlemil kaks tüdrukut kaasas. Kaks ikka sellepärast, et valikut oleks. Naeru ja rõkkamist on palju, olgugi, et tüdrukud inglise keelest ei tea sõnagi. Tüdrukud siis võidu, kuidas seda nüüd viisakalt öelda, katsuvad ja hõõruvad siis mehepoega ja mees maksab selle eest, et suudelda seda suud mis võib olla vaid tunnike tagasi .....
Aga poiss teeb ükikakikomminommi ja vaib naise välja, teised naeravad ja plaksutavad ja minekut nad teevadki! Enamus naistel on tegelikult ka lapsed kodus ja mõnda toovad mehed tuktukiga töölegi. Aga valge mehe kättesaamiseks tehakse mis iganes, fantaasiat neil jätkub ja valge mees tähendab neile ainult  raha. Vahel mõnel läheb õnneks ja valge mees võtab naise kaasa või jääb raha saatma. Aasias reisides peabki olema palju avatud meelt aga sellist jama pealt vaadates ja neid telgitaguste jutte kuulates, no kuradi uskumatu! Ei teagi kas on häbiväärsem olla naine, kes müüb oma keha või mees, kes peab naise eest maksma...
Meie viimased päevad siin Shianoukvilles rahulikud, sõidame veel motoga ringi ja viimasel õhtul kohatme väga toredat Eesti seltskonda, kellega juttu taas hommikutundideni;) Natuke kahju on isegi lahkuda, oleme olnud siin piisavalt, et mõnusalt sisse elada ja palju on juba tuttavaid nägusid. Teistpidi on Kambodza meid ära väsitanud, tegelikult mitte Kambodza ise aga kohati siinsete inimeste rahaahnus kohati mitte millegi voi siis mingi jama tegemise eest! Iga kuradima minut tahab keegi sulle midagi müüa või midagi sinult saada ja kui ise piisavalt konkreetne ei ole või tingida ei oska, võid kindel olla, et sul tõmmatakse müts üle kõrvade. Kui Angkor Wati külastasime, siis jõudis kohalik kauplemine uuele tasemele, nimelt isegi politsei proovis Raidle maha müüa oma mütsi ja märki, pidavalt vähe kasutatud ja unikaalne kaup olema. On see siis normaalne või?!
Lendame aga Siem Reapi, kus asub Kambodža tähtsaim turismiobjekt Angkor Wat. Lendame justkui eralennukis, peale meie ehk reisijaid veel kümmekond. Aga bussidest aitab!
Esimene emotsioon linnast on, et linn on Aasia linna kohta puhas! Veedame linnas mõnusa õhtu ja hommikul varakult, kell 4.30 lähme Angkor Wati juurde päiksetõusu imetlema.

Natuke aga Angkori ajaloost. Angkor Wat oli algselt hinduistlik Višnu tempel, hiljem budistlik tempel, muistses Angkori linnas Kambodžas, mis ehitati Khmeri impeeriumis kuningas Suryavarman II ajal 12. sajandil.
Angkoris olid kümned kivist ehitatud hinduistlikud ja budistlikud templid, millest suurim oli Angkor Wat, mis on ka maailma suurim pühakoda. Angkor oli Kambodža kunagine pealinn, kuid 1431. aastal vallutasid ja rüüstasid siimlased Angkori.

Khmeerid ehk Kambodzalased olid sunnitud Angkori maha jätma ja rajasid 1443. aastal kuningriigi uue pealinna Phnom Penhi neile alles jäänud riigi keskossa. Tühjaks jäänud ja paljaks röövitud Angkor uppus peagi džunglisse. Hilisemad khmeeride põlvkonnad unustasid pikapeale keset metsikut troopikat laguneva Angkori. Jäid vaid legendid džunglis asuvast imelisest linnast.
20. sajandi esimesel poolel tegid Prantsuse uurijad templikompleksi puhastamisel, kinnitamisel ja konserveerimisel ära kolossaalse töö, kuid paljud sõjad ja khmeeride punased valitsejad katkestasid restaureerimise. Ulatuslikud templite taastamistööd algasid alles 1990ndatel aastatel. Tegelikult on ühte templitest restaureeritud vaid osaliselt, ka just sellepärast, et tutvustada inimestele, mis seisust tegelikult kogu kompleks on leitud.

Koht oli ikka kirjeldamatult võimas ja uhke ning kui oma fantaasiale ruumi anda, siis andis kujutlusvõime aimu, mis seal kunagi toimus. Käime läbi 5 suuremat templit aga siis on juba jalad kanged pidevast ronimisest. Kogu kompleks asub meeletult suurel alal ja meil oli oma enda tuktuki juht päevaks, kellega oli palju parem kui tuuriga kohtadega tutvuda, olles oma aja peremees. Ning jube palju on Jaapani ja Hiina turiste, kellega kuidagi ei tahaks samale tuurile sattuda, sest nad on ülbed, valjud ja mitte üldse seltskondlikud . Kui aus olla, siis on kujuteldamatu, mis rahavamass seda kohta täishooajal külastab, juba hetkel tundsime, et rahvast on liiga palju. Aga meil oli väga meeldejääv päev ning kindlasti tahan Angkori ajaloo kohta veel uurida ja teada saada.
Kambodzaga on aga kõik selleks korraks!

Kambodza on olnud imeline, meeldejääv ja väga seiklusrikas! Kas me tuleksime siia tagasi? Vaevalt, kuid kahtlemata, hoolimata sellest, et pangaarve kahaneb, tunneme end järjest rikkamatena:) Rannapuhkuse ja paradiisi vaieldamatu lemmik on seni olnud meile Filipiinid, nüüd aga vaatame, millega Taimaa meid üllatab:)
P.S. Kallid lugejad, olen tähele pannud, et teid ikka üksjagu on ja mind väga huvitaks, kes meie tegemistele siin kaasa elavad. Niiet kui käid siin lugemas, jäta endast maha väike märk kommentaaridesse, siis ma tean ka :)