Sunday 15 December 2013

Saareke nimega Boracay

Olemegi tagasi Boracayl:) Kes mäletab, siis olime siin juba ka veebruarikuus ning meile meeldis siin niiväga, et otsustasime tagasi tulla ja juba pikemaks. Natuke mäluvärskenduseks, siis tegemist on ühe pisikese saarega ligi 7200st Filipiinide saartest, kus kohalikke vaid 12 000 ligi ja saarekese pindala kōigest 10 ruutkilomeetrit.
80 ndatel oli Boracay seljokotirändurite üks lemmikpaikasid, kuniks 15 aastat tagasi avastasid saare lohesurfarid ja Bolabogi rannale tekkisid esimesed surfiklubid. Meie näiteks tähistasime 8ndal Detsembril meie Pinase surfiklubi seitsmendat aastapäeva.
Ennem meie saabumist käis Filipiinidel aga kutsumata külaline, sajandi torm Yolanda, kes hukutas siin tuhandeid inimesi ja hävitas palju kodusid. Seda piirkonda, kus me oleme, ei tabanud torm kōige hullemalt ja möödunud tormist annavad aimu painutatud ja murdunud puud ning katused ja palmidel ühele poole puhutud oksatutid. Muud suurt siin aga muutunud ei ole:) Seekord me ei ela siin enam hotellis ega söö igal ōhtul väljas. Rendime pisikest korterit, kus on ka oma kööginurk. Korter on tegelikult päris uus, kuigi sisse astudes seda ei ütleks, et siin korteris on elatud vaid paar kuud. Elamistingimused on meil siin kindlasti paremad kui keskmisel kohalikul, kuid siiski väike materialist minus ihkab salamisi mugavusi. Mōtlen nende paljude vestluste peale, kus oleme arutanud, et mis inimestel paradiisis viga elada, soe ja mōnus. Nüüd siis kogeme ja elame just selles samas arutelus. Mōnus? Absoluutselt. Soe? Ikka väga. Ometigi tahaks aga dushi all korralikku survet, mitte kōikuvat elektrit ja head selverit, mitte vaid kohalikku turgu piiratud (kuigi värske!) valikuga. Siinne elu aga paneb mōtlema, mis on siiski olulisem.

Natuke siis aga siin elu kallidusest. Austraaliaga vōrreldes muidugi odav, Eestiga vōrreldes, siis näiteks korteriüür on kallim, muu aga ikka odavam. Kohalike inimeste palgad aga on väga väikesed. Selleks, et toitu hea hinnaga saada, tuleb shoppama ōppida, et soovitud asjade eest kolmekordset hinda ei maksaks. Kahjuks ei ole siin vōi on kallid, meile armsad toiduained nagu hapukurk, hapukoor, juust jne. Pōhiline toidu koostisosa siinmaal on, oh üllatust, riis. Riisile tehakse erinevaid kastmeid ja segusid, mis maitsevad tegelikult väga head. Mōned imelikud asjad on siin ikka ka. Üks on näiteks balout, mis on muna, mitte meile tavaliseks saanud munavalge ja -kollasega, vaid muna, kus on sees keedetud väljaarenemata tibu. Seda siin müüakse igalpool, palju kostub kōrvu kui keegi karjub balooooooo. Teine asi, mida karjudes müüakse on taroooooooo, mille maitset meile kirjeldati kui tapeediliim shokolaadikastmes.
Mis me siin aga teeme ja miks me otsustasime siia kaheks kuuks tulla?
Boracay White Beach
Peamine eesmärk oli see, et ōppida selgeks lohesurf ja saada osa mōnusast surfarite elustiilist ja muidugi, et kogeda filipiinode elustiili.
Pisike lohe, esimene tund
Staap
Kui on tuul, mis ikka paaril päeval nädalas puhub, on kogu kamp varakult rannas. Kui tuult pole magame kauem, päevitame, ujume, avastame saart ja muidugi joome rummi:) Rait on varem lohet lennutanud, mina aga kohe üldse mitte. Rait saab paari tunniga juba laua alla, mind haarab aga esimese tunniga ōudustunne, et ma olen aheldatud miski asja külge, mis mind meeletult tirib ja mille üle mul kontroll puudub. See tunne aga ōnneks järgmise tunniga kaob. Küll ma ka lohega sōbraks saan :) Mul on ka tore ōpetaja, kes on selline vana rahu ise ja kui ma miskit valesti teen, siis kuulen ainult Hallllooooooooo, mis nüüd siis juhtus :D
Aga las ma tutvustan Teile neid inimesi kellega me siin koos oleme. On Eesti poiss Rainer, kes töötab kevad suvise hooaja Soomes, mööda riiki tivoliga ringi tuuritades ja kes juba kolmandat hooaega käib Boracayl talvitumas.
Rainer
Chillib, grillib ja surfab siin ainult. Kui me esimest korda siia tulime ja Raineriga suhtlesime, siis mōtlesin, et kuidas küll on vōimalik sellist elustiili endale lubada:) tegelikult Rainer on ka minu kunagine koolikaaslane. Sama teeb siin minu kallis loheinstruktor Tom, kes on siin juba kauem olnud ja kes ka minusugust karu üritab tantsima ōpetada. Kui siin tuul otsa saab ehk siis märts-aprill läheb ka Tom tagasi soome ja tuuritab koos tivoliga. Tom on aga väga väga hea lofesurfar ja ehe näide sellest, et vanus on vaid number passis!
Randy, Rait, Tom ja Anssi 
Kohaliku loheklubi, baari ja surfipoodi peab siin Bong, kes on selline tore surfimees, kes harrastab seda sporti juba nii, et käib maailmatasemel vōistlustel. Bong on ka külastanud Eestit ja teab meie riigist palju rääkida ja ka kitarriga jambolaiat mängida ja laulda:) surfiklubi poisid on baarman Randy, kes on kohalik poiss, kes siin oma 4 last kasvatab ning Dong ja meie väike pikkade lokkis juustega armas mowglipoiss Ronel, kes on mōlemad loheōpetajad ja teevad kōike muud, mis vaja.
Bong
Bong on alles oma baari avamas ja eestimeelse poisina tahab ta pakkuda oma baaris pelmeene, seljankat, sašlōkki ja täidetud pannkooke ning meie kohaliku Gordan Ramsey ehk Raineri käeall, proovime kōikvōimalikke koduseid roogi valmistada.
Ise tehtud, hasti tehtud :)
Samuti toimuvad Bongi hubases baaris erinevad ōhtud, näiteks ühe romantilise ōhtu veedame hoopiski viiulimuusika seltsis:)
Vahepeal oli jälle see hetk, millal sain aasta vanemaks. Suurt pidu me ei pidanud, käisime kahekesi ōhtust söömas ja arutasime pulmaplaane. Kuupäevaks on saanud 08.08.14:)



Ühel sajusel pühapäeval (jah, ka meil on sombuseid ilmasid) lähme kukepoksile kaasa elama. Mitte, et ma kuskilt otsast sellist spordiala pooldaks, otsustan siiski poistega kaasa minna ja uurida, millega tegu. Kogu melu on suurel areenil, kus ümberringi kisavad! kihlveokorraldajad, kes ennem igat raundi panused vōtavad.
Kogu panuste andmine käib mälu peal ja tōesti meeletu kisa saatel. Ringi tuleb siis iga omanik kahe kukega, üks ajab teise kurjaks. Vōistlusel osalevad nö tōukuked, kes on tavapärasest kukest tugevamad ja sitkemad. Kukkedele pannakse ühe jala külge veel terav kannus ja vōistlus alaku. Kui tundub, et üks on kaotanud, tōstetakse kukk kolm korda üles ja lastakse maha kukkuda, kui ei tōuse, on vōitja selgunud! Mis loomakesest edasi saab, ei tea:( üks raund üldiselt üle minuti ei kesta, peale mida rahad kortsutatakse kokku ja visatakse üle saali uuele omanikule.
Käes on aga ju jōuluaeg ja juba teised jōulud meil ilma lumeta ja kahjuks ka ilma pühade meeleoluta. Tee mis sa teed aga liiva sees olev kuusk, vilkuvad tuled ja jōululaulud ikka kuidagi ei ole see. Tahaks lund, piparkooke, päris ise metsast toodud kuuske, glögi ja kodust seapraadi. Selle isu on aga see paar nädalat aastat, ülejäänud aja valime selle kliima, kus me oleme;)
Turul
Mōningad tähelepanekud aga siinsest eluolust:
* Süüakse siin enamjaolt kōike lusika ja kahvliga, nuga ei tunnistata
* Lapsed on siin lapsed ja mängivad ōues käepäraste vahenditega. Ja naeravad. Ja austavad täiskasvanuid. Ja 5 aastane ei tea veel mis ipääd.
* Kōiki asju müüakse väiksestes kogustes ja kilekottides, munad on ühekaupa, ōli on paari supilusika täiega kilekotis, jahu müüakse 80 g kaupa kotikeses jne.
* Palju on restorane, kuhu saad minna oma värskelt ostetud mereandidega ja seal see vastavalt sinu maitsele küpsetatakse. Väga maitsev, kalmaar on mu uus lemmik :)


Kullakesed teile aga mōnusat lumist pühadeaega, pühkige meie eest ka ja nautige lumised ilmasid. Uuel aastal uued blogid:)

No comments:

Post a Comment