Kõik on uus märsti kuus

5 päeva teel ja oleme jõudnud sihtkohta Cairnsi. Sõitsime tagasi sama teed, mis me 5 kuud tagasi Darwinisse tulime. Loodus on paljuski muutunud, põlenud metsad on hakanud tagasi kasvama ja kõik on palju rohelisem. Plaanime küll tagasiteel ka veel Northern Territorys ringi vaadata aga tegelikult pole seal enam midagi väga vaadata, loodus on ühesugune ja palju on tühjust. Meiegi ööbime kahel esimesel ööl teel olles kahes erinevas turistipargis täiesti sisemaal ja kui esimesel ööl veel saime telgis magada, siis teine öö oli täielik kilesaun. Täiesti arusaadav, miks siin niipalju tühjust on, sest lihtsalt niivõrd kõrvetav kuumus on enamus aastast. Kolmandast ööst alates aga otsustame selle kasuks, et ööbime autos ja teeme endale väääga mõnusa ja koduse pesa. Lõpuks hakkavad juba asjad ka oma kohta leidma autos, kui aga auto on niigi pea triiki asju täis, siis kohe alguses ei saagi mingit süsteemi olla, kuidas asjad käivad. Samas on meil aga olemas kõik vajalik mugavaks matkamiseks. 

Kolmas öö on aga tagantjärele mõelda eriti koomiline. Olgu mainitud, et kui siinmaal kuskil väiksemas kohas või karavanipargis tahad elamist saada, tuleb seda teha ennam kella 6 õhtul, kuna peale seda kedagi enam pole. Jõudsime siis umbes 22.30 väiksesse Richmondi linna ja kuna olime seal ka Darwinisse sõites, siis teadsime seal ühte turistiparki, kuhu tahtsime magama minna. Kellaajale kohaselt on aga kontoris vaikus aga kuna teeääres ka magada ei taha, siis otsustame sinna parklasse autoga parkima ja magama jääda. Seal pargis on aga üks karavan, kus ma mõtlen minna natuke elu uurima ja pesemisruumide koodi küsida. Sealne mees on aga küllatki veider, mitte just väga sõbralik ja see, et tema koer on mulle nabani on veidi õudustäratav. Ühesõnaga nii koht kui ka olustik on nagu halvas õudusfilmis ja minu uni just eriti magus ei ole. Õhtul pimedas tunduvad kõik asjad hirmuäratavamad ja ütlen Raidile, et õudukad algavad alati veidrate vanameestega ja seiklusjanuliste noortega:D varajastel hommikutundidel lähme sealt kiirelt minema. 

Tagasi Queenslandis on aga hea olla. Enam pole sadade kilomeetrite kaupa tühjust ja kõik on mõnus. Kiiret pole meil kuskile ja siinseal pöörame kiirteelt ilusaid kohti avastama. 

Esmaspäeva hommik algab meil aga tööbüroos ja kell 13.30 on Raidil töö ja meil elukoht olemas. Sõidame Cairnsist natuke eelmale Walkamini linna ja varsti saame kokku Ashley'ga, kes on Raidi uus ülemus. Oma uut kodu nähes tekib esialgu soov kannapealt ringi pöörata aga kui oma lõua maast kokku korjan, siis ei tundugi asi enam nii hull. Meie toast on välja just kolinud kaks iiri poissi ja vist pole räpasemaid inimesi olemas. Viime oma toast välja u 9 suurt kotti prügi ja peale paari tundi küürimist on meil mõnus pesa. Tegelikult on tegemist suure majaga, kus peremees ise paar aastat tagasi oma perega elas. Hetkel jagame maja kahe poisiga, üks iirlane ja teine inglane, tunduvad suht okeid. Vaene maja aga on näinud palju hooletuid päkkereid ja ongi veidi käest ära. Omanik on aga mõistev ja pakub, et kui ma suudan seda korras hoidan saan tausta elada siin. Seda ma teekski tegelikult ka tasuta niiet igatepidi võit. 

Nagu ka mainitud, siis enam ei asu me keset ei midagi ja igasse ilmakaarde tunni aja kaugusel on midagi avastada ja vabu päevi sisustada. 

Minul käib tööotsimine ja ka Raidi ülemus lubab aidata. Lubas ka et kui ma muud ei saa varem, siis nädala pärast saan tema farmi ka tööle. Eks naistel ongi selles farminduses vahel raskem tööd saada. Aga ei hullu, senikaua teen sellest kohast kodu siin ja usun, et ega mees ka ei pahanda, kui töölt tulles on söök juba valmis:) 

Raidi esimene tööpäev hakkas kell 5 ja ega ta ise ka päris täpselt ei teadnud mida oodata. Tööle siia sai ta oma keevitamisoskuste tõttu, mida siitkandist pidi raske leida olema. Kella 4 paiku tulebki mu kallis mees koju ja naeratus näol. Esimene tööpäev on olnud paljulubav ja ta ei pea tegama rasket farmitööd ja vilju korjama, vaid on jälle farmis see mees, kes teeb muud mida vaja: ehitab ja parandab. Nüüd jääb vaid loota, et ka mina saan lähipäevil tööle ja siis saab sellest väiksest majas preerias mõneks ajaks meie kodu. 

Kolm nädalat paradiisis

Filipiinidele jõudsime ilusti, lennud olid mõnusad ja öö Singapuri lennujaamas läks ka kiirelt. Lõpuks ometi on lennujaamades ja sealsete magajate peale mõtlema hakatud ja Singapuri lennujaamas olid mõnusad lamamistoolid, kus saime kenasti magada. Vaatepilt aga, mis meid Filipiini pealenna Manilasse maandumisel ootas, jätaks isegi meie kodumaa pilpakülast viisaka mulje :D vot selle asja nimi on agul. Lennujaamast saime takso aga sattusime päris veidra juhi otsa, kes oli väga huvitatud sellest, et Rait minu õhtul koju jätaks ja temaga välja läheks :D 

Hotelli jõudsime aga ohtutlt ja tuba oli mõnus. Esimene harjumatu asi oli aga see, et igalpool ustel ja tänavatel patrullivad ringi relvastatud turvamehed. Isegi kaubanduskeskusesse sisenemisel peavad kõik läbima turvaväravad ja näitama oma koti sisu, just nagu lennukisse minemisel. Tegelikult on teatud piirkonnad Filipiinidel, peamiselt lõunapoolsed saared, külasjatatele väga mitte soovituslikud, kõrge terrorismi ja röövimisohu tōttu. Pealinnas tundsime ennast aga vägagi turvaliselt. Päeval shoppasime aga kahjuks valik pole nii hea kui ootasime. Õhtul käisime veel niisama linnas jalutamas ja krabi söömas. Keskus on väga ilus, kuid teisel päeval käisime ka taksoga linna teises otsas ja nägime ka Manila mitte nii ilusat poolt. Siinne liiklus on aga omaette vaatamisväärsus, autosid on palju, lisaks sellele on liikluses ka veidrad ühistranspordi bussid, külgkorviga ratas/taksod ehk tricycled, hobused, rattad ja rollerid ja et nendest veel vähe poleks, sebivad ringi ka tegelased, kes autos olijatele midagi müüa proovivad ja/või kerjavad ja siis veel lapsed, kes proovivad raha teenida autoakende puhastamisega aga kellele eriti maksta ei taheta. Meie tee viis aga Manila Ocean Parki, kus käisime okeanaariumis, kus suurtes basseinides olid kõiksugu uskumatud mereelukad ja nägime merelõvide showd, mis oli uskumatult  äge. 

Edasi suundume aga Palawani saarele. Siselendude lennujaam meenutab natuke nõukaaja postkontorit aga kohale me jõuame ilusti. Esimese öö veedame Puerto Princessa linnas, kus saame uskumatult mõnusa majutuse ja veedame mõnusa õhtu. Hommikul suundume varakult saare põhjapoolsesse tippu, El Nidosse. Bussisõit on jälle omakorda elamus. Olgu mainitud, et siin ei ole ühelgi transpordil maksimaalst kandevõimet, on vaid maksimaalne mahutatavus. Ja kui mõni reisija on ka katusel kottide otsas, on see ka okei. Meie õnneks saime ikka istekohad sisse, kuid siiski oli väga kitsas. Näiteks kahe väga kitsa kohapeal istus ema oma kaks last süles ja siis veel üks ema, veel üks laps süles. Aga ees meil ootas pea 300 km sõitu, mille läbimiseks kulus 8 tundi. Alguses oli ikka koguaeg suu lahti, et kas tõesti on selline elu võimalik. Mugavustega harjunud eurooplasele on seda vist isegi raske seletada, sest kui keegi mulle seda räägiks, siis oleks raske päris sellist pilti silme ette saada. Inimesed elavad pehmelt öeldes onnides, tööd tehakse loomadega, süüa tehakse lõkke peal ja pesu pestakse käsitsi. Kõike seda aga nähes ja kogedes ning nähes, kui palju filipiinod siinjuures naeratavad, tekib küll tunne, kui materialistlikud võivad ikka inimesed olla. Kogu nende elamustingimuste juures aga on filipiinod väga sõbralikud, naeratavad, soojad ja väga töökad ja puhtad inimesed:) Nüüdseks oleme ka meie sellega ära harjunud, et koguaeg ei peagi elektrit olema ja ilma sooja veeta saab ka. Meie hotellis nimelt kella 6 st hommikul 2ni päeval elektrit pole. Tegelikult kehtib see kogu El Nido linna kohta, kus elekter on vaid loetud kohtades, kus on oma generaatorid. 

Nii aga mis siis turistina siin El Nidos teha on. Peamised tegevused on siiski snorgeldamine, sukeldumine ja island hopping, ehk siis tuurid paatidega, mis viivad saartelt saartele. Linnake ise on väike ja ööelu pea puudub. Palju on aga erinevaid restorane, mis enamus pakuvad väga head toitu. Lisaks on igapool ka valik väga suur. Aktiivseid tegevusi võiks isegi rohkem olla aga ükspäev võtsime Raidiga ette iseseisvalt kajakidega island hoppingu. Ka see võiks kuidagipidi rohkem organiseeritum olla, kuigi meil oli kahekesi väga tore. Ühele saarele minnes tekkis aga järsult suur lainetus ja meie kajak oli uppis, asjad vees ja nalja kui palju. Päike siin on aga väga tugev, isegi pilvise ilmaga ja 30st päiksekreemi kasutades, sain mina vist päiksesepiste, kuna päeva lõpuks tekkis mul isegi palavik. Tegelikult oli ka see kajakimatk omaette paras pingutus, kuna palju oli tugevat vastutuult ja lainet ning ega me ju võtsime korraliku teekonna ka ette. 

Eelneval päeval käisime koos Karini ja Petsiga, kellega me siia saarele puhtjuhuslikult ühel ajal sattusime, mootorratastega natuke saart avastamas. Kahjuks kahel päeval meil ilmaga ei vedanud ja saime isegi natuke vihma. Aga sõita oli siiki mõnus ja ratta rent koos kütusega terveks päevaks maksis vähem kui 20 eurot. 

Viimasel päeval El Nidos käisime siis eelmainitud island hoppingul. Kokku külastasime 4 saart, kus sai ujuda, snorgeldada ja niisama ilusaid kohti avastada ja vaadet nautida. Sel päeval meil ilmaga väga vedas, teavas oli helesinine ja puhus õrn tuuleke. Esimeses kohas aga oli palju jellyfishe ehk siis millimallika taolisi tegelasi, kellet Rait korralikult kõrvetada sai ja sellepeale ma vette ei läinudki, õnneks aga oli see valu mööduv ja varsti unustatud. Järgmisel saarel ootas meid mõlemaid aga elu esimene snorgeldamine, millega me mõlemad ülimalt rahule jäime. Põnev ja ilus oli see merepõhi ja kindlasti lähme veel snorgeldama. Veetsime ühel piltilusal troopilisel saarel mõnusat aega, kuni lasvameeskond meile süüa valmistas. Edasi suundusime uuele saarele, kus sai kõrgele kalju otsa ronida ja vaadet nautida. Selle helesinise mere ja valge liiva ja kaljude vaatamisest vist ei tüdine kunagi :) natuke rikkusid suured lained snorgeldamist aga üldiselt veetsime väga mõnusa päeva ja olgu veel mainitud, et kogu see reis koos paadisõidu ja lõunaga maksis ligikaudu 20 eurot. Viimasel õhtul nautisime veel õhtusööki, niiet lained laksusid laua all ja uuel hommikul vara suundusime Puerto Princessasse tagasi. Aitähh sulle meeldiva aja eest El Nido :)

Bussisõit tagasi Puertosse on seekord natuke meeldivam ja kiirem, sest nüüd juba teadsime millise bussiga tuleb sõita. Princessa linn endast esimesel õhtul erilist muljet ei jätnud. Tuiasime niisama ringi, leidsime reisibüroo, kust saime järgmiseks päevaks ühe tuuri ja käisime õhtust söömas. Õhtusöögil saime vist halvima võimaliku teeninduse osaliseks. Mitte, et keegi oleks meiega ebaviisakas olnud aga restoran, kus olime, oli meeletult suur ja teenindajaid vähe ja valitses kaos. Meie vaene teenindaja sõna otseses mõttes jooksis laudade vahel higimull otsaees. Toit õnneks oli ikka söödav :) 

Järgmine päev varakult tuldi meile aga hotelli järgi ja läksime uuele paadituurile, millega väga rahule jäime. Käisime imeilusal paradiisisaarel, kus veetsime mõnusa päeva. Käisime kokku kolmel saarel, kus igalpool saime kõvasti snorgeldada, niiet päeva lõpuks isegi enam ei tahtnud. Kuigi snorgeldada meile mõlemale väga meeldib, see on uskumatu, mida kõike seal veeall näeb ja kui palju erinevaid ilusaid kalu. Peale õhtusööki käisime veel kohalikus baaris elavat muusikat kuulamas ja nautisime kohalikke kokteile, mida hommikul tagantjärgi mõeldes oleks kindlasti pidanud vähem nautlema. Aga meel on hea ja ootame nüüd lendu Boracayle, kus veedame oma 6 viimast päeva imelistel Filipiinidel. 

Boracayle jõudes ootab meid ees üks Eesti poiss Rainer, kes on juba 4 kuud Boracayl elanud ja surfanud. Ennem kui oleme jõudnudtemaga kokku saada, saame hoiatava teate, et täna on plaanis Full Moon party, pidu ühes rannaäärses hotellis tähtede all, kas ei kõla hästi. Ennem pidu aga tutvustas Rainer meile oma surfiklubi poisse, kes nagu Filipiinidele kohaselt on ääretult armsad ja lahked inimesed. Tegelikult just tänu nendele inimestele saime Boracaylt väga meeldejääva elamuse ja tahame sinna kindlasti veel tagasi minna, seal pikemalt aega veeta ja lohesurf selgeks õppida. 

Vot Boracay on koht, kus Eesti miinimumpalgaga saab head elu elada, sest välismaalaste jaoks on seal ikka odav. Filipiinod ise teenivad aga väga vähe, surfiklubi poiste keskmine palk on 4000 php, mis eurodes on umbes 65 eurot...kuus. 

Boracay saar iseenesest on küllaltki väike, peamine turistimagnet on White Beach, kus liiv on valge ja vesi helesinine. Päevadläbi on seal palju sagimist, kus sajad teenindajad pakuvad turistidele kõikvõimalike asju osta, erinevaid veespordiga seotud tegevusi, massaasi jne. Oma shoppamisisu saime seal kõvasti rahuldatud :) Samuti on White beachil sadu restorane ja baare, mis peale kella 6 ärkavad ellu ja pakuvad kõikvõimalikke erinevate riikide kööke, elavat muusikat, meelelahutust, showsid jne. Pidu on igal õhtul ja igal pool. Teiselpool randa on aga sufirand, kus turiste on vähem aga surfareid korraga vees tipphooaljal isegi 200 ja rohkem. Rait on lohesurfi ka varem harrastanud aga mina mitte aga mõlemat meid kisub sellele imeliselse saarele tagasi nautima surfi ja ka surfarite elustiili. 

Aga Boracay saare ilu on võimatu siia blogisse panna. Kuna hetkel ma ei ole veel aru saanud, mismoodi ma oma ipadiga saan blogisse ka pilte lisada, sest selle mänguasjaga ei käi miski nii lihtsalt kui arvata, siis pilte näeb feissbuukist:) 

Viimasel õhtul saarel teeme nö väikse lahkumispeo, lühikesega ajaga on surfiklubi poistest saanud sõbrad. Tervelt 50 dollariga saame umbes 15 inimesele mõnusa grillipeo ja piirmatult rummi ning kuna kohalike jaoks on see väga suur asi, siis meil ei ole ka kahju neile head ja paremat pakkuda. Pidu on kõva ja kestab hommikuni. Järgmisel päeva laeva, bussi ja lennusõitudest ma aga rääkida enam ei taha:D 

Manilas tagasi olle lähme sööma ja magama ning järgmisel päeval lähme tagasi Austraaliasse ja vaatame, mis meid seal ees ootab, meie elu ongi ju seiklus. 

Aga reis Filipiinidele on olnud vägagi kogemuste ja avastuste rohke. See on meil mõlemil esimene reis Aasiasse ja süües kasvab isu. Reisil kohtasime palju inimesi, kes jagasid oma reisimuljeid ja meil on kõik see maailma avastamise alles ees:) 

Nüüd aga puhkame paar päeva Darwinis ja siis uued seiklused Austraalias. Edasi viib meie teekond Queenslandi põhjaossa Cairnsi