Kõik on uus märsti kuus

5 päeva teel ja oleme jõudnud sihtkohta Cairnsi. Sõitsime tagasi sama teed, mis me 5 kuud tagasi Darwinisse tulime. Loodus on paljuski muutunud, põlenud metsad on hakanud tagasi kasvama ja kõik on palju rohelisem. Plaanime küll tagasiteel ka veel Northern Territorys ringi vaadata aga tegelikult pole seal enam midagi väga vaadata, loodus on ühesugune ja palju on tühjust. Meiegi ööbime kahel esimesel ööl teel olles kahes erinevas turistipargis täiesti sisemaal ja kui esimesel ööl veel saime telgis magada, siis teine öö oli täielik kilesaun. Täiesti arusaadav, miks siin niipalju tühjust on, sest lihtsalt niivõrd kõrvetav kuumus on enamus aastast. Kolmandast ööst alates aga otsustame selle kasuks, et ööbime autos ja teeme endale väääga mõnusa ja koduse pesa. Lõpuks hakkavad juba asjad ka oma kohta leidma autos, kui aga auto on niigi pea triiki asju täis, siis kohe alguses ei saagi mingit süsteemi olla, kuidas asjad käivad. Samas on meil aga olemas kõik vajalik mugavaks matkamiseks. 

Kolmas öö on aga tagantjärele mõelda eriti koomiline. Olgu mainitud, et kui siinmaal kuskil väiksemas kohas või karavanipargis tahad elamist saada, tuleb seda teha ennam kella 6 õhtul, kuna peale seda kedagi enam pole. Jõudsime siis umbes 22.30 väiksesse Richmondi linna ja kuna olime seal ka Darwinisse sõites, siis teadsime seal ühte turistiparki, kuhu tahtsime magama minna. Kellaajale kohaselt on aga kontoris vaikus aga kuna teeääres ka magada ei taha, siis otsustame sinna parklasse autoga parkima ja magama jääda. Seal pargis on aga üks karavan, kus ma mõtlen minna natuke elu uurima ja pesemisruumide koodi küsida. Sealne mees on aga küllatki veider, mitte just väga sõbralik ja see, et tema koer on mulle nabani on veidi õudustäratav. Ühesõnaga nii koht kui ka olustik on nagu halvas õudusfilmis ja minu uni just eriti magus ei ole. Õhtul pimedas tunduvad kõik asjad hirmuäratavamad ja ütlen Raidile, et õudukad algavad alati veidrate vanameestega ja seiklusjanuliste noortega:D varajastel hommikutundidel lähme sealt kiirelt minema. 

Tagasi Queenslandis on aga hea olla. Enam pole sadade kilomeetrite kaupa tühjust ja kõik on mõnus. Kiiret pole meil kuskile ja siinseal pöörame kiirteelt ilusaid kohti avastama. 

Esmaspäeva hommik algab meil aga tööbüroos ja kell 13.30 on Raidil töö ja meil elukoht olemas. Sõidame Cairnsist natuke eelmale Walkamini linna ja varsti saame kokku Ashley'ga, kes on Raidi uus ülemus. Oma uut kodu nähes tekib esialgu soov kannapealt ringi pöörata aga kui oma lõua maast kokku korjan, siis ei tundugi asi enam nii hull. Meie toast on välja just kolinud kaks iiri poissi ja vist pole räpasemaid inimesi olemas. Viime oma toast välja u 9 suurt kotti prügi ja peale paari tundi küürimist on meil mõnus pesa. Tegelikult on tegemist suure majaga, kus peremees ise paar aastat tagasi oma perega elas. Hetkel jagame maja kahe poisiga, üks iirlane ja teine inglane, tunduvad suht okeid. Vaene maja aga on näinud palju hooletuid päkkereid ja ongi veidi käest ära. Omanik on aga mõistev ja pakub, et kui ma suudan seda korras hoidan saan tausta elada siin. Seda ma teekski tegelikult ka tasuta niiet igatepidi võit. 

Nagu ka mainitud, siis enam ei asu me keset ei midagi ja igasse ilmakaarde tunni aja kaugusel on midagi avastada ja vabu päevi sisustada. 

Minul käib tööotsimine ja ka Raidi ülemus lubab aidata. Lubas ka et kui ma muud ei saa varem, siis nädala pärast saan tema farmi ka tööle. Eks naistel ongi selles farminduses vahel raskem tööd saada. Aga ei hullu, senikaua teen sellest kohast kodu siin ja usun, et ega mees ka ei pahanda, kui töölt tulles on söök juba valmis:) 

Raidi esimene tööpäev hakkas kell 5 ja ega ta ise ka päris täpselt ei teadnud mida oodata. Tööle siia sai ta oma keevitamisoskuste tõttu, mida siitkandist pidi raske leida olema. Kella 4 paiku tulebki mu kallis mees koju ja naeratus näol. Esimene tööpäev on olnud paljulubav ja ta ei pea tegama rasket farmitööd ja vilju korjama, vaid on jälle farmis see mees, kes teeb muud mida vaja: ehitab ja parandab. Nüüd jääb vaid loota, et ka mina saan lähipäevil tööle ja siis saab sellest väiksest majas preerias mõneks ajaks meie kodu.