Nüüdseks on meil tehtud 1/3 farmipäevadest ja kuigi aeg liigub kiiresti, on kogu see farmielu meie jaoks miski, mis tuleb lihtsalt üle elada ja vaid lühike periood meie elust, mis ei tapa aga tugevaks teeb küll. Minu jaoks on rutiin see mis tapab, kuigi olen saanud siin teha paljugi erinevaid töösid, on nende iseloom siiski sama päev osta korduv tegevus. Ja tunnen juba suurlinna tuledest puudust!
Rait on siin aga endiselt mehhaanik/keevitaja ja enamus hommikud hakkavad teadmatuses, mis uus päev toob. Me mõlemad aga loodame, et Raidil on sellest siinsest töökogemusest edaspidi palju kasu, sest selles ametis on võimalik palju rohkem teenida.
Ja sellest, kuiväga meile Iirlased ei meeldi võiksin vist hetkel terve raamatu kirjutada, sest arvan, et hetkel mulle meeldivad kärbsed ja sääsed ka rohkem kui iirlased. Räpsed ja rumalad. Me siiralt loodame, et kohtame on seikluse jooksul ka neid iirlasi, kes seda arvamust muudavad. Aga jah, viimasel ajal on meie majakseses olnud palju sekeldusi selle üle, kuidas korda hoida aga kuna põhiline tüliõun loetud päevadega lahkub, siis loodame, et saame asjad taas korda.
Viimasest vabast päevast on mul hetkel möödas juba 18 päeva aga endalegi uskumatult ei ole veel ulmelist väsimust ega midagi. Tugev siht on silmeees ja kui oma unistuste nimel tööd ei tee, siis nad ainult unes täituvadki eksju :) ja olen meie üle jube uhke, oleme saanud koos töölainega ka trennilainele ja teeme oma väikses nö jõusaalis usinasti trenni, mis ka väga palju energiat annab.
Nädalavahetusel käisime kinos aga mitte lihtsalt kinos, vaid autokinos. Jube mõnus oli seal filmi vaadata ja piletihinna sees oli tervelt 2 filmi. Tegime kaasa hunniku sushit ja haarasime pudeli veini ja veetsime jälle mõnusalt aega.
Aga oleme siin tugevad edasi ja peame paar kuud veel vastu. Ja kui ananasse või banaane sööte, siis mõelge minupeale eksju ;)
No comments:
Post a Comment