Hamilton Island August 2015

Peatasime korraks aja!

Täna on esimene päev peale puhkust tagasi talvises Sydneys. Heaga harjub kiiresti ja kuigi tegelikult välja vaadates on taevas sinine ja päike paistab, olen mina siiski teki sees kui ma oma blogi kirjutan. Ma ei jõua ära öelda, kui mõnus on vahel enda blogi lugeda. Veits naljakas ka vahel, et mis jama olen ikka kokku kirjutanud.

Möödas on juba aasta meie pulmadest ja kumbki meist ei tahtnud tähtsat esimest pulmaaastapäeva Sydneys kuskil restoranis tähistada ja riigist välja ei saanud minna, siis sai valitud sihtkohast Hamilton Island Austraalia põhjapoolses osas. Tegemist on ühe pisikese saarega Queenslandis, kuhu Sydneyst lendasime 2 tundi. Saar on väga pisike ja seal elab vaid veidi üle 1000 inimese ja saar on osa 72st Withsunday saarest. Kui tundsime, et lennuk hakkab kõrgust kaotama, läks uudishimu järjest suuremaks, et kuhu me nüüd siin keset merd maanduma hakkame, kui ühe saare peal paistis pisike tee, mis lähemale jõudes osutuski meie maandumisrajaks. Lennuk just nii pisike ei olnud, tavaline reisilennuk, kus on 6 istet reas ja ausalt, nii lühikesele maandumisrajale keset merd pole ma varem maandunud. Sellest andis tunda ka lennuki väga tugev pidurdamine. Pidama aga saime. 

Paremal pool see väike kõnnitee on maandumisrada

Ees ootas meid aga esimene laisk puhkus. Ei mingit leiutamist kuhu minna ja millist taksot valida, et mitte esimesele taksojuhile ta kuupalka maksta. Lennujaamas ootas meid hotelli transfeer ning isegi selle pärast ei pidanud muretsema, et pagas hotellituppa jõuaks. Hotellitoas ootas meid imeline vaade ookeanile tuules kõikuvate palmide taustal.

Kiirelt sammud basseinibaari ja kokteilid ligi. Nii mõnus soe, Sydney talve ei saa kindlasti päris talveks nimetada aga meie jaoks on see piisavalt jahe, et oskasime mõnusast soojast rõõmu tunda. Tegelikult ei olnud ka Hamiltonil veel täis suve, õhtud olid jahedad aga päevad iga päevaga kuumemad. Saarel oli mõnus see, et auto liiklus on minimaalne ja peamiseks liikumisvahendiks on golfikärud ehk golf buggyd. Kogu päeva liikusid saarel ka kõigile tasuta saare transfeerbussid igas suunas. Saarel oli kaks suurt hotelli ja sadu väikseid villasid. Meie ööbisime seekord ühes suures, kuigi kogu saar oli nagu üks suur kuurort ning külastajatele ei olnud piiranguid ainult oma hotelli basseiniala külastamisega vaid liikuda sai kõikjal. Samuti said pea igalpool saarel liikudes mida tahes oma toa arvele panna, suht mugav, natuke ohtlik kaa samas :) 

Siin aga sellist spaakulutuuri nagu Eestis ei ole. On suured välisbasseinid ja leboalad aga nagu paljudel Eesti spaahotellidel harjumuspärane, ei olnud siin kõikjal erinevaid saunasid, mullivanne, veemassaase jne. Saarel oli küll väike saun kahe erineva mullivanniga, kus saunaisu sai täis aga arvestades, mis tasemega me Eestis harjunud oleme, siis see oli tagasi nõukaaega.

Samuti oli massaaziteenuse pakkumine siin kesine ja kindlasti nõudlusele mitte piisav. Muud tegevust saarel oli aga mõnusalt palju. Erinevad tuurid lähisaartele, snorgeldamine Great Barrier Reefil, sukedumine, kopteriga ja vesilennukitega lendamine, golf, jetski tuurid, õhtusöögi kruiisid ja palju muud. Kuna me oleme igalpool erinevate paatidega ringi tuuritanud, siis seekord ei mingeid paadituure. Aga päris koguaeg me ka ikka basseiniääres pinacolada käes ei vedelenud ja  08. Augustil käisime vesilennukiga Withsundayl, kus nautisime õhust imelisi vaateid ja maandusime imekaunil Withsunday rannal, kus oli piisavalt aega juua ära pudel külma vahukat (hommikul kell 10) ja pidada üks mõnus piknik. Milline imeline koht ja päev tähistada oma esimest pulmaaastapäeva ja tuletada meelde meie suppppper pulmapidu. Vesilennukiga oli ka päris pull lennata, nii pisike väike lennuk ja vette maandumine ei olnudki nii jube kui arvasin. 

Viimasel puhkusepäeval tegime veel jetidega saarele tiiru peale. Väga mõnusalt oli organiseeritud tunniajane lõbusõit ja kuna minu juht oli Rait siis võite ette kujutada milline minu lõbusõit oli. 

Korraks panime veel pinacolada käest ära ja käisime rannaääres snorgeldamas. Saarel on iga päev nii tugev mõõn, et saab rannalt pikalt vette jalutada ja suhteliselt lühikese ujumisega näha koralle ning värvilisi suuri ja väiksemaid kalu. Great Barrier Reefi lähme avastama järgmine kord, need tuurid olid saarelt pikemad ja kallimad ning kuna olime mõlemad just talvisest Sydneyst ka vähe tõbised, siis seekord ei läinud. Tegelikult tahtsimegi hoopis niisama puhata ja nautida. Saarel oli nii mõnus rahulik õhkkond ja kuna ei olnud ka veel tipphooaeg, mõnusalt vähe inimesi. Igal õhtul oli kuskil elav muusika ja toimus miskit, kuid samas ei olnud meeletut öömelu ja ööpimeduses olid kuulda vaid vaikust. 

Üks asi aga millega Austraalias vist kunagi ära ei harju on kohalike söömiskultuur. Ozid armastavad oma fish and chipse (mida me ei ole siin kunagi söönud) ja kõik on suhteliselt ebatervislik. Häid söögikohti me saarel väga palju ei leidnud aga mõne siiki, kus saime ka kvaliteetse õhtusöögi. Lemmik koht oli üks sadamaäärne restoran, kus oli peale päikeseloojangut eriti mõnus vaade. 

Üks suur eelis aga Austraalias puhkamisel on see, et mitte keegi ei tüüta sind. Keegi ei määri sulle midagi pähe, ei ürita sind petta ega käi sulle pinda. Kui midagi tahad, lähed ja küsid ise. Rannas olles ei pea koguaeg tüütute müügiinimeste, kerjuste või jumal teab kellega võitlema. 

Meil oli ikka väga romantiline ja lõõgastav nädal, mis tundus palju pikem kui ta tegelikult oli. Kahekesi koos veedetud kvaliteetaeg ja palju ilusaid päevi, õhtusööke, päikseloojanguid ja jalutuskäike. Aga koju oli ka mõnus tulla. Oma pisikesse koju suures Sydneys :)

Melbourne Märts 2015

Võtsin kätte oma arvuti ja hakkasin pilte sorteerima. Viskasin pilgu peale ka oma blogile ja avastasin, et pole sellest ajast midagi kirjutanud kui 2014 alguses peale pikka Aasia reisi Sydneysse kolisime.  Peale selliseid reisiblogisid tundus igapäevatgemeistest blogimine igav aga mõtlesin, et kui ringi reisime, siis ikka blogin. Endal on nii mõnus hiljem seda lugeda ja meenutada. Peale seda kui märtsis lõunapool ringi seiklesime, isegi kirjutasin sellest aga kuidagi jäi see ainult draftina internetiavarustesse. Lõpuks nüüd aga saan laiskusest üle ja vajutan publish nuppu :)
Kui me 2012 Septembris Austraaliasse tulime, siis üle paari kuu ühes kohas ei püsinud ja peale seda tundus üle 6 kuu ühes kohas ikka ülemõistuse pikk aeg. Veetsime väga meeldejääva suve Eestis Märtsis olime juba 7 kuud Sydneys olnud. Liig mis liig!

Võtsime koos nädala vabaks ja sõitsime Melbourni. 1000 km pikkune vahemaa ei ole enam üldse hirmutav ja sõita on siin nii hea:) Oleme siin paremapoolse liiklusega ka juba ammu harjunud ja teed on siin mõnusad. Eestile omast autodest mööda sõelumist siin ei ole üldse. Kõik teed on kas min kaks rida ühes suunas või siis koguaeg kolm rida vahelduvates suundades, mis välistab ohtlikud möödasõidud täielikut. Omaette ooper on aga Sydneyst välja saamine kui ikka linna veel nii hästi ei tunne. Saamaks kiirteele tuleb läbida vähemalt tunniajane orienteerumine, sest tahaks ju tollimakse ka vältida. Sellepärast stardime varakult, kell 5 hommikul. 

Puhkus algab aga terve päevaga autos. Sõites. Sihtpunkt on Melbourne, kus on plaan veeta nädalavahetus ja käija F1 avaetapil ning edasi minna avastama Great Ocean Roadi. Melbouri jõudmiseks valisme rannikuäärse tee, mis ajaliset ja kilomeetritelt on pikem aga ilusam ja rohkem on näha. Kokku sõitsime oma reisiga maha 2700 km, seda on natuke rohkem kui Eestist Pariisi. Minnes aga lõppkokkuvõttes palju peatusi ei teinud, kuna pidime õhtuks Melbourni jõudma. Peatusime aga Lakes Entrances, mis on armas kuurort ja kalastuslinnake. 

Melbourni jõudes peatusime ühe toreda Austraalia mehe, Sami juures. Ennem tema juurde jõudmist me üksteist veel ei tundnud aga ta on meie tuttava tuttav ja oli lahkelt nõus meid kolm ööd majutama. Sam on mitu korda Eestis külatanud ja ainult Haapsalu oli tal veel nägemata. Sam oskas ka üllatavalt palju eestikeelt, esimene toost oli noh, joome ennast surnuks siis :D Ei tea kes teda õpetanud on:D 

Esimesel õhtul teeme ühe hilise õhtusöögi, et uut päeva värskelt alustada. Terve laupäeva veedame Raidiga linna avastades. Melbs on väga mõnus linn, ruumi on rohkem kui Sydneys ja liikus tundub natuke rahulikum. Paljud ütlevad, et Melbourne on väga Euroopapärane linn, natuke tõesti on sealne arhitektuur ja olustik Euroopale saranaselt kodune ja läbi linna lookleb ka suur jõgi. Siiski meie jaoks on Sydney palju võimsam ja suurem ning nagu öeldakse, et Sydneyst võid Melbourni leida aga mitte vastupidi. 

Saime omal nahal tunda, kuidas ühel päevas võib pea kõik neli aastaaega ära näha. Hommikune õhk oli sügiseselt karge ja pakkisime ennast korralikult sisse, sest ka eile õhtu oli jahe olnud. Kell 10 aga otsustasime korraks koju tagasi minna ja pooled riided koju jätta. Peale väikest shoppingut astusime kaubanduskeskusest välja ja käes oli südasuvi ja otsejoones randa. Nii aga kui päike kadus ja õhtu saabus, pane või müts pähe ja kindad kätte. 

Olgu veel mainitud, et Sydney imeliste randade vastu pole Melbournil ikka midagi pakkuda. Mebsis on inimese tekitatud rand, kui Sydneys on mitmeid külmeid looduskauned lahtesid ja randasid, mis on niiniii ilusad. 

Melbsis on aga Brisbanele sarnaselt mõnus jõeäärne melu, kus niikaugele kui silm seletab lookelevad baarikesed ja restoranid mõnusa vaatega jõele. Brissi ja Sydneyga võrreldes on siinne jõepealne liiklus aga väike. Sydneys pole jõge aga on meri, mis suubub nagu linna sisse ja siinne veeliiklus on päris tihe.  

Õhtul saame taas Samiga kokku ja Sam viib meid taevasse. Nimelt ühe kontorihoone katusel on 55ndal korrusel üks mõnus ja hubane kokteilibaar, kus saab nautida vaadet ja mõnusaid kokteile. Peale seda viib Sam meid aga hoopis maaalla mõnusasse kokteilibaari. 

Pikale me seda õhtut ei lase, sest pühapäev on ju vormelipäev. Lõpuks ometi jõuab Rait päriselt F1 vaatama:)

Telekast näidatakse ju ainult seda sõitu aga mul polnud aimugi sellest kõigest, mis tegelikult kogu ürituse raames toimub. Kõik sinna juurde kuuluvad showd, näitused ja terve suur neljapäevane festival. Meie endale istekohta ei osnud, sest nagu tavaliselt meile meeldib kogu rada ikka läbi jalutada. Rada ise oli ümber järvekese ja taustaks oli kogu Melbourni linnapanoraam. 

Kogu see müra ja melu oli päeva lõpuks küllaltki väsitav ja õhtul jääme Sami juurde, vaatame filmi ja tellime pitsat :)

Esmaspäeval jätame aga Samiga ja voodiga headaega ja suundume Great Ocean roadile kus meil nüüd järgmised kolm ööd ootab telk. Põnev, ongi viimasest telkimisest pikk aeg möödas ja igatseme meie lõkkeõhtuid. 

Great Ocean road on maailma suurim sõja mälestusmärk, mis on 243 km pikk looklev tee Austraalia lõuna-idakaldal. Tee loomist alustati peale I maailmasõda, mil koju naansud sõdurite jaoks hakati looma uusi töökohti aitamaks neid tagasi tavapärasesse elurutiini. Meie sõidame esimese päevaga läbi pool teekonnast ja naudime vaateid ja sõitmist. Saame ühest infopunktist hea soovituse ühe turistipargi kohta, kuhu ööseks jääda. Mida lähemale sinna jõuame, seda vähemaks jääb levi ja paksemaks mets läheb. Jõuame mõnusasse kohta, kus lisaks kõigele muule toredale näeme esimest korda koaalasid lihtsalt niisama vabas looduses. Telk püsti, lõke põlema, vein klaasi ja mõnus õhtu alaku :) Me polnud juba 7 kuud koos reisinud vaid natuke töö ja kooli küljes kinni aga see nädal on hea meeldetuletus kui hea reisikaaslane Rait on :) 

Great Ocean roadi kirss tordil on Twelve Aspotels (kaksteist apostlit), mis on loodusjõudude tekitatud imeline vaatamisväärsus. Tegelikult on nimi jäänud nende tekkimisajast, kuigi järgi on vaid 9 apostlit. Kunagi olid hetkel eraldiseisvad rahnud ju osa rannikust, kuid niivõrd tugeva erosiooni mõjul uuristas laine koopad, millest tekkisid kaared ja lõpuks eraldiseisvad rahnud. Kolm neist on aga juba kokku varisenud ja tõenäoliselt aastakümnete või sadade pärast tõestavad apostlite olemasolu vaid fotod. Aga minu lemmikuimad vaatamisväärsused ongi just need, mis on looduse poolt tekitatud ja tuletavad meile meelde kui võimas on loodus ja kui väike on inimene.

Õhtu saabudes leiame taas ühe pargi kus telkida. Kõik on taaskord väga tore kuni hakkab sadama. Lähme telki ja loodame, et see läbi laskma ei hakka. Vihmasadu on kohati küllalti tugev, sajab terve öö. Otse õnneks pähe ei saja aga niiskeks läheb küll. Kõigele toredale lisaks tekitavad minus nagu ikka natuke kõhedust Austraalia öös seal ringiliikuvad loomad. Kell 4 öösel ajan Raidi üles ja teatan eeskujuliku öövahina, et nüüd on küll keegi õues ja teeb midagi. Oligi. Rebane. Rebane, kes  arvas, et tal on meie lõkkepuid vaja ning teadmata põhjusel proovis ta meie suures plastikkotis olevaid puid minema lohistada. Rebane oli nii järjepidev, et lõpuks ei aidanud muu, kui minna öösel vihmaga neid kuradi puid autosse panema. Ütleme nii, et Rait väga õnnelik ei olnud.

Hommik aga algab lõpuks päikesepaistega:) Olek on siiski veel veidi niiske ja väsinud aga uueks suunaks on Ballarati linn.

Tegemist on kullakaevanduslinnaga, kus on üks teemapark, uhu on taaselustatud vanaaegne Ballarati linn ja kogu kullakaevandus. Jõuame sinna peale lõunat ja sinna teemaparki me enam ei jõua, seega otsustame jääda siia linna ööseks. Täiesti totralt raske on aga kohati leida kohta kus saab ööbida ja ka lõket teha. Kõik hea ja parem grillimiseks on aga juba olemas, seega alla ei anna. Kui muu ei aita siis Google ikka aitab. Leiame tänu virtuaalsele tarkpeale täiesti imelise koha, kus on olemas koik meile vajalik. Ilus männimets, järveke, päike:) Ei muud kui jälle telk püsti, lõke üles ja vein välja. Taaskord väga mõnus õhtu ja seekord saame ka mõned sõbrad lõkkeõhtule kutsuda tänu internetile ja skypele. Selle eest, et öövahil ikka igav ei oleks ja magada ei saaks, hoolitsevad seekord opossumid, kes ümber telgi uudistavad. Rait magab nagu kott.

Hommikul varakult lähme ajas tagasi 1850 aastasse kullapalaviku aega. Tegemist on teemapargiga kus on ajastutruud nii inimesed, poed, käsitöö ning erinevad demontrartsioonid kunagisest elust. Päris pull oli näiteks see, et koolimajas käisid koguaeg tunnid, kõik vabrikud koguaeg töötasid ja  baarides elu käis. Samuti viidi meid maaalla tuurile ja räägiti/nädati kuidas kulda kevandati  ja milline elu sellega kaevuritele kaasnes. 

Väga väga super päev oli ja kui lõuna söödud otsustme, et öövaht tahab ka magada ja aitab telkimisest. Sõidame koju! Armastame mõlemad linnaelu aga vahepeal peab linnast välja saama. Väga mõnus nädal oli. Jutt jumala õige, reisimine teeb rikkaks ja mida rohkem reisida seda suuremaks läheb isu:)