Hamilton Island August 2015

Peatasime korraks aja!

Täna on esimene päev peale puhkust tagasi talvises Sydneys. Heaga harjub kiiresti ja kuigi tegelikult välja vaadates on taevas sinine ja päike paistab, olen mina siiski teki sees kui ma oma blogi kirjutan. Ma ei jõua ära öelda, kui mõnus on vahel enda blogi lugeda. Veits naljakas ka vahel, et mis jama olen ikka kokku kirjutanud.

Möödas on juba aasta meie pulmadest ja kumbki meist ei tahtnud tähtsat esimest pulmaaastapäeva Sydneys kuskil restoranis tähistada ja riigist välja ei saanud minna, siis sai valitud sihtkohast Hamilton Island Austraalia põhjapoolses osas. Tegemist on ühe pisikese saarega Queenslandis, kuhu Sydneyst lendasime 2 tundi. Saar on väga pisike ja seal elab vaid veidi üle 1000 inimese ja saar on osa 72st Withsunday saarest. Kui tundsime, et lennuk hakkab kõrgust kaotama, läks uudishimu järjest suuremaks, et kuhu me nüüd siin keset merd maanduma hakkame, kui ühe saare peal paistis pisike tee, mis lähemale jõudes osutuski meie maandumisrajaks. Lennuk just nii pisike ei olnud, tavaline reisilennuk, kus on 6 istet reas ja ausalt, nii lühikesele maandumisrajale keset merd pole ma varem maandunud. Sellest andis tunda ka lennuki väga tugev pidurdamine. Pidama aga saime. 

Paremal pool see väike kõnnitee on maandumisrada

Ees ootas meid aga esimene laisk puhkus. Ei mingit leiutamist kuhu minna ja millist taksot valida, et mitte esimesele taksojuhile ta kuupalka maksta. Lennujaamas ootas meid hotelli transfeer ning isegi selle pärast ei pidanud muretsema, et pagas hotellituppa jõuaks. Hotellitoas ootas meid imeline vaade ookeanile tuules kõikuvate palmide taustal.

Kiirelt sammud basseinibaari ja kokteilid ligi. Nii mõnus soe, Sydney talve ei saa kindlasti päris talveks nimetada aga meie jaoks on see piisavalt jahe, et oskasime mõnusast soojast rõõmu tunda. Tegelikult ei olnud ka Hamiltonil veel täis suve, õhtud olid jahedad aga päevad iga päevaga kuumemad. Saarel oli mõnus see, et auto liiklus on minimaalne ja peamiseks liikumisvahendiks on golfikärud ehk golf buggyd. Kogu päeva liikusid saarel ka kõigile tasuta saare transfeerbussid igas suunas. Saarel oli kaks suurt hotelli ja sadu väikseid villasid. Meie ööbisime seekord ühes suures, kuigi kogu saar oli nagu üks suur kuurort ning külastajatele ei olnud piiranguid ainult oma hotelli basseiniala külastamisega vaid liikuda sai kõikjal. Samuti said pea igalpool saarel liikudes mida tahes oma toa arvele panna, suht mugav, natuke ohtlik kaa samas :) 

Siin aga sellist spaakulutuuri nagu Eestis ei ole. On suured välisbasseinid ja leboalad aga nagu paljudel Eesti spaahotellidel harjumuspärane, ei olnud siin kõikjal erinevaid saunasid, mullivanne, veemassaase jne. Saarel oli küll väike saun kahe erineva mullivanniga, kus saunaisu sai täis aga arvestades, mis tasemega me Eestis harjunud oleme, siis see oli tagasi nõukaaega.

Samuti oli massaaziteenuse pakkumine siin kesine ja kindlasti nõudlusele mitte piisav. Muud tegevust saarel oli aga mõnusalt palju. Erinevad tuurid lähisaartele, snorgeldamine Great Barrier Reefil, sukedumine, kopteriga ja vesilennukitega lendamine, golf, jetski tuurid, õhtusöögi kruiisid ja palju muud. Kuna me oleme igalpool erinevate paatidega ringi tuuritanud, siis seekord ei mingeid paadituure. Aga päris koguaeg me ka ikka basseiniääres pinacolada käes ei vedelenud ja  08. Augustil käisime vesilennukiga Withsundayl, kus nautisime õhust imelisi vaateid ja maandusime imekaunil Withsunday rannal, kus oli piisavalt aega juua ära pudel külma vahukat (hommikul kell 10) ja pidada üks mõnus piknik. Milline imeline koht ja päev tähistada oma esimest pulmaaastapäeva ja tuletada meelde meie suppppper pulmapidu. Vesilennukiga oli ka päris pull lennata, nii pisike väike lennuk ja vette maandumine ei olnudki nii jube kui arvasin. 

Viimasel puhkusepäeval tegime veel jetidega saarele tiiru peale. Väga mõnusalt oli organiseeritud tunniajane lõbusõit ja kuna minu juht oli Rait siis võite ette kujutada milline minu lõbusõit oli. 

Korraks panime veel pinacolada käest ära ja käisime rannaääres snorgeldamas. Saarel on iga päev nii tugev mõõn, et saab rannalt pikalt vette jalutada ja suhteliselt lühikese ujumisega näha koralle ning värvilisi suuri ja väiksemaid kalu. Great Barrier Reefi lähme avastama järgmine kord, need tuurid olid saarelt pikemad ja kallimad ning kuna olime mõlemad just talvisest Sydneyst ka vähe tõbised, siis seekord ei läinud. Tegelikult tahtsimegi hoopis niisama puhata ja nautida. Saarel oli nii mõnus rahulik õhkkond ja kuna ei olnud ka veel tipphooaeg, mõnusalt vähe inimesi. Igal õhtul oli kuskil elav muusika ja toimus miskit, kuid samas ei olnud meeletut öömelu ja ööpimeduses olid kuulda vaid vaikust. 

Üks asi aga millega Austraalias vist kunagi ära ei harju on kohalike söömiskultuur. Ozid armastavad oma fish and chipse (mida me ei ole siin kunagi söönud) ja kõik on suhteliselt ebatervislik. Häid söögikohti me saarel väga palju ei leidnud aga mõne siiki, kus saime ka kvaliteetse õhtusöögi. Lemmik koht oli üks sadamaäärne restoran, kus oli peale päikeseloojangut eriti mõnus vaade. 

Üks suur eelis aga Austraalias puhkamisel on see, et mitte keegi ei tüüta sind. Keegi ei määri sulle midagi pähe, ei ürita sind petta ega käi sulle pinda. Kui midagi tahad, lähed ja küsid ise. Rannas olles ei pea koguaeg tüütute müügiinimeste, kerjuste või jumal teab kellega võitlema. 

Meil oli ikka väga romantiline ja lõõgastav nädal, mis tundus palju pikem kui ta tegelikult oli. Kahekesi koos veedetud kvaliteetaeg ja palju ilusaid päevi, õhtusööke, päikseloojanguid ja jalutuskäike. Aga koju oli ka mõnus tulla. Oma pisikesse koju suures Sydneys :)