Melbourne Märts 2015

Võtsin kätte oma arvuti ja hakkasin pilte sorteerima. Viskasin pilgu peale ka oma blogile ja avastasin, et pole sellest ajast midagi kirjutanud kui 2014 alguses peale pikka Aasia reisi Sydneysse kolisime.  Peale selliseid reisiblogisid tundus igapäevatgemeistest blogimine igav aga mõtlesin, et kui ringi reisime, siis ikka blogin. Endal on nii mõnus hiljem seda lugeda ja meenutada. Peale seda kui märtsis lõunapool ringi seiklesime, isegi kirjutasin sellest aga kuidagi jäi see ainult draftina internetiavarustesse. Lõpuks nüüd aga saan laiskusest üle ja vajutan publish nuppu :)
Kui me 2012 Septembris Austraaliasse tulime, siis üle paari kuu ühes kohas ei püsinud ja peale seda tundus üle 6 kuu ühes kohas ikka ülemõistuse pikk aeg. Veetsime väga meeldejääva suve Eestis Märtsis olime juba 7 kuud Sydneys olnud. Liig mis liig!

Võtsime koos nädala vabaks ja sõitsime Melbourni. 1000 km pikkune vahemaa ei ole enam üldse hirmutav ja sõita on siin nii hea:) Oleme siin paremapoolse liiklusega ka juba ammu harjunud ja teed on siin mõnusad. Eestile omast autodest mööda sõelumist siin ei ole üldse. Kõik teed on kas min kaks rida ühes suunas või siis koguaeg kolm rida vahelduvates suundades, mis välistab ohtlikud möödasõidud täielikut. Omaette ooper on aga Sydneyst välja saamine kui ikka linna veel nii hästi ei tunne. Saamaks kiirteele tuleb läbida vähemalt tunniajane orienteerumine, sest tahaks ju tollimakse ka vältida. Sellepärast stardime varakult, kell 5 hommikul. 

Puhkus algab aga terve päevaga autos. Sõites. Sihtpunkt on Melbourne, kus on plaan veeta nädalavahetus ja käija F1 avaetapil ning edasi minna avastama Great Ocean Roadi. Melbouri jõudmiseks valisme rannikuäärse tee, mis ajaliset ja kilomeetritelt on pikem aga ilusam ja rohkem on näha. Kokku sõitsime oma reisiga maha 2700 km, seda on natuke rohkem kui Eestist Pariisi. Minnes aga lõppkokkuvõttes palju peatusi ei teinud, kuna pidime õhtuks Melbourni jõudma. Peatusime aga Lakes Entrances, mis on armas kuurort ja kalastuslinnake. 

Melbourni jõudes peatusime ühe toreda Austraalia mehe, Sami juures. Ennem tema juurde jõudmist me üksteist veel ei tundnud aga ta on meie tuttava tuttav ja oli lahkelt nõus meid kolm ööd majutama. Sam on mitu korda Eestis külatanud ja ainult Haapsalu oli tal veel nägemata. Sam oskas ka üllatavalt palju eestikeelt, esimene toost oli noh, joome ennast surnuks siis :D Ei tea kes teda õpetanud on:D 

Esimesel õhtul teeme ühe hilise õhtusöögi, et uut päeva värskelt alustada. Terve laupäeva veedame Raidiga linna avastades. Melbs on väga mõnus linn, ruumi on rohkem kui Sydneys ja liikus tundub natuke rahulikum. Paljud ütlevad, et Melbourne on väga Euroopapärane linn, natuke tõesti on sealne arhitektuur ja olustik Euroopale saranaselt kodune ja läbi linna lookleb ka suur jõgi. Siiski meie jaoks on Sydney palju võimsam ja suurem ning nagu öeldakse, et Sydneyst võid Melbourni leida aga mitte vastupidi. 

Saime omal nahal tunda, kuidas ühel päevas võib pea kõik neli aastaaega ära näha. Hommikune õhk oli sügiseselt karge ja pakkisime ennast korralikult sisse, sest ka eile õhtu oli jahe olnud. Kell 10 aga otsustasime korraks koju tagasi minna ja pooled riided koju jätta. Peale väikest shoppingut astusime kaubanduskeskusest välja ja käes oli südasuvi ja otsejoones randa. Nii aga kui päike kadus ja õhtu saabus, pane või müts pähe ja kindad kätte. 

Olgu veel mainitud, et Sydney imeliste randade vastu pole Melbournil ikka midagi pakkuda. Mebsis on inimese tekitatud rand, kui Sydneys on mitmeid külmeid looduskauned lahtesid ja randasid, mis on niiniii ilusad. 

Melbsis on aga Brisbanele sarnaselt mõnus jõeäärne melu, kus niikaugele kui silm seletab lookelevad baarikesed ja restoranid mõnusa vaatega jõele. Brissi ja Sydneyga võrreldes on siinne jõepealne liiklus aga väike. Sydneys pole jõge aga on meri, mis suubub nagu linna sisse ja siinne veeliiklus on päris tihe.  

Õhtul saame taas Samiga kokku ja Sam viib meid taevasse. Nimelt ühe kontorihoone katusel on 55ndal korrusel üks mõnus ja hubane kokteilibaar, kus saab nautida vaadet ja mõnusaid kokteile. Peale seda viib Sam meid aga hoopis maaalla mõnusasse kokteilibaari. 

Pikale me seda õhtut ei lase, sest pühapäev on ju vormelipäev. Lõpuks ometi jõuab Rait päriselt F1 vaatama:)

Telekast näidatakse ju ainult seda sõitu aga mul polnud aimugi sellest kõigest, mis tegelikult kogu ürituse raames toimub. Kõik sinna juurde kuuluvad showd, näitused ja terve suur neljapäevane festival. Meie endale istekohta ei osnud, sest nagu tavaliselt meile meeldib kogu rada ikka läbi jalutada. Rada ise oli ümber järvekese ja taustaks oli kogu Melbourni linnapanoraam. 

Kogu see müra ja melu oli päeva lõpuks küllaltki väsitav ja õhtul jääme Sami juurde, vaatame filmi ja tellime pitsat :)

Esmaspäeval jätame aga Samiga ja voodiga headaega ja suundume Great Ocean roadile kus meil nüüd järgmised kolm ööd ootab telk. Põnev, ongi viimasest telkimisest pikk aeg möödas ja igatseme meie lõkkeõhtuid. 

Great Ocean road on maailma suurim sõja mälestusmärk, mis on 243 km pikk looklev tee Austraalia lõuna-idakaldal. Tee loomist alustati peale I maailmasõda, mil koju naansud sõdurite jaoks hakati looma uusi töökohti aitamaks neid tagasi tavapärasesse elurutiini. Meie sõidame esimese päevaga läbi pool teekonnast ja naudime vaateid ja sõitmist. Saame ühest infopunktist hea soovituse ühe turistipargi kohta, kuhu ööseks jääda. Mida lähemale sinna jõuame, seda vähemaks jääb levi ja paksemaks mets läheb. Jõuame mõnusasse kohta, kus lisaks kõigele muule toredale näeme esimest korda koaalasid lihtsalt niisama vabas looduses. Telk püsti, lõke põlema, vein klaasi ja mõnus õhtu alaku :) Me polnud juba 7 kuud koos reisinud vaid natuke töö ja kooli küljes kinni aga see nädal on hea meeldetuletus kui hea reisikaaslane Rait on :) 

Great Ocean roadi kirss tordil on Twelve Aspotels (kaksteist apostlit), mis on loodusjõudude tekitatud imeline vaatamisväärsus. Tegelikult on nimi jäänud nende tekkimisajast, kuigi järgi on vaid 9 apostlit. Kunagi olid hetkel eraldiseisvad rahnud ju osa rannikust, kuid niivõrd tugeva erosiooni mõjul uuristas laine koopad, millest tekkisid kaared ja lõpuks eraldiseisvad rahnud. Kolm neist on aga juba kokku varisenud ja tõenäoliselt aastakümnete või sadade pärast tõestavad apostlite olemasolu vaid fotod. Aga minu lemmikuimad vaatamisväärsused ongi just need, mis on looduse poolt tekitatud ja tuletavad meile meelde kui võimas on loodus ja kui väike on inimene.

Õhtu saabudes leiame taas ühe pargi kus telkida. Kõik on taaskord väga tore kuni hakkab sadama. Lähme telki ja loodame, et see läbi laskma ei hakka. Vihmasadu on kohati küllalti tugev, sajab terve öö. Otse õnneks pähe ei saja aga niiskeks läheb küll. Kõigele toredale lisaks tekitavad minus nagu ikka natuke kõhedust Austraalia öös seal ringiliikuvad loomad. Kell 4 öösel ajan Raidi üles ja teatan eeskujuliku öövahina, et nüüd on küll keegi õues ja teeb midagi. Oligi. Rebane. Rebane, kes  arvas, et tal on meie lõkkepuid vaja ning teadmata põhjusel proovis ta meie suures plastikkotis olevaid puid minema lohistada. Rebane oli nii järjepidev, et lõpuks ei aidanud muu, kui minna öösel vihmaga neid kuradi puid autosse panema. Ütleme nii, et Rait väga õnnelik ei olnud.

Hommik aga algab lõpuks päikesepaistega:) Olek on siiski veel veidi niiske ja väsinud aga uueks suunaks on Ballarati linn.

Tegemist on kullakaevanduslinnaga, kus on üks teemapark, uhu on taaselustatud vanaaegne Ballarati linn ja kogu kullakaevandus. Jõuame sinna peale lõunat ja sinna teemaparki me enam ei jõua, seega otsustame jääda siia linna ööseks. Täiesti totralt raske on aga kohati leida kohta kus saab ööbida ja ka lõket teha. Kõik hea ja parem grillimiseks on aga juba olemas, seega alla ei anna. Kui muu ei aita siis Google ikka aitab. Leiame tänu virtuaalsele tarkpeale täiesti imelise koha, kus on olemas koik meile vajalik. Ilus männimets, järveke, päike:) Ei muud kui jälle telk püsti, lõke üles ja vein välja. Taaskord väga mõnus õhtu ja seekord saame ka mõned sõbrad lõkkeõhtule kutsuda tänu internetile ja skypele. Selle eest, et öövahil ikka igav ei oleks ja magada ei saaks, hoolitsevad seekord opossumid, kes ümber telgi uudistavad. Rait magab nagu kott.

Hommikul varakult lähme ajas tagasi 1850 aastasse kullapalaviku aega. Tegemist on teemapargiga kus on ajastutruud nii inimesed, poed, käsitöö ning erinevad demontrartsioonid kunagisest elust. Päris pull oli näiteks see, et koolimajas käisid koguaeg tunnid, kõik vabrikud koguaeg töötasid ja  baarides elu käis. Samuti viidi meid maaalla tuurile ja räägiti/nädati kuidas kulda kevandati  ja milline elu sellega kaevuritele kaasnes. 

Väga väga super päev oli ja kui lõuna söödud otsustme, et öövaht tahab ka magada ja aitab telkimisest. Sõidame koju! Armastame mõlemad linnaelu aga vahepeal peab linnast välja saama. Väga mõnus nädal oli. Jutt jumala õige, reisimine teeb rikkaks ja mida rohkem reisida seda suuremaks läheb isu:)

From Sydeny with love :)

Tere kullakesed:)
Ma ei ole oma blogi unustanud aga peale sellised reisiseiklusi, uusi ning huvitavaid kohtasid, kultuure ja seiklusi igal päeval, tundus, et nagu pole millegist enam kirjutada, mis teid huvitaks. Kuna aga blogi on ikkagi eelkōige tore mäletus meile endale, kirjutan ikka edasi:)
Kaua oodatud ja planeeritud Aasia seiklus on läbi ja Darwinis maandudes ja lennukist väljudes tungib ninna tuttav niiske ōhk ja Darwini tuttav lōhn. Lennujaamas on meil vastas meie endine ülemus Tina, kes viib meid tuttavasse turistiparki. Vōib öelda, et siin sai kōik meie jaoks alguse:) ja tegelikult tulimegi siia vanadele tuttavatele tere ütlema ja reisiväsimusest puhkama. Selline ühest kohast teise lendamine ja seilkemine on lōpuks üsna tüütu. Veedame aga Darwinis paar mōnusat ōhtut Tina ja Alaniga, teeme meie sōbra Taaviga mōned tervituspokaalid ja käime minu  Sri Lankalasest endisel ülemused Shaakal külas. Kōiki on nii tore näha:)
Edasi on eesmärk on oma auto kätte saada. Lendame Darwinist Brisbane, sealt bussiga Graftonisse ja kui oleme juba oma autost 50 km kaugusel ja juba 30 h reisinud, selgub, et peame seal Graftonis jääma hommikust bussi ootama. Jälle magamata öö! Vähemalt nüüdseks oleme omandanud suurepärase oskuse ükskōik mis asendis, ükskōik kus kohas ja ükskōik millise temperatuuri juures natukenegi magada.

Lōpuks aga saame oma auto kätte aga nagu korralikule neljajalgsele koduloomale kohane on ka meie auto solvunud, et ta nii kauaks üksi jäeti ning üks hetk ühe karavanipargi parklas meie auto enam ei käivitu! Peale mōnda tiiru ümber auto nōutu näoga, ronib Rait auto alla ja peale paariminutilist tegutsemist kruvikeerajaga auto käivitub. Jumal tänatud ikka, et Rait mehaanik on, asjatundmatud hädalised oleksid siinkohal pidanud korralikult hakkama rahakotti kergendama. Niipalju saame edasi, et nüüd saab auto juba kapotialt käima aga mitte veel vōtmest, miskit on siiski viga ja kahjuks jääb Raidil tööriistadest puudu. Küll aga ka selle korda saame :)
Tagasi olla on aga üleütlemata hea! Esimesel päeval saabume varakult ühte karavaniparki ja ōhk on nagu Eesti südasuvine soe päev, ei ole niiskust ega kuumust, mis ajaks higistama, on mōnus südasuvine soojus. Ja ōhtud on pikemad, pimedaks läheb alles 20.30, mis Austraalia mōttes on hilja. Siin on meil omad asjad, omad tegemised ja veedame tagasiolles mōnusa nädalavahetuse mööda idakallast Sydney poole rännates. Magame mōnusalt lōpuks välja ja veedame mōnusa pühapäevaōhtu rannas grillides. Kohe väga väga armastame sellised kahkesi ranna grilliōhtuid:)
Aga esmaspäeva hommikul otsejoones Sydneysse. 10 m2 Aasia saarekeselt otse 4,6 miljoni inimesega Austraalia linna tulla on korralik vaheldus aga linn meile meeldib, väga kohe. Sydneys on palju rohelust, inimesi on küll palju aga puudub suurlinnale omane räpasus, sudu ja meeletud ummikud.

Hyde park

 Samuti on siin kümneid ilusaid randasid, meile lähim on kuulus Bondi rand.

Bondi rand

Bondi ranna bassein

Meie koduke asub Sydney nö geyde peatänava kōrvaltänavas Filindersil ja siin me elame majas, kus on 7 tuba ja  ühine köögiosa ja väike aiake. Meil on siin üks hubane tuba ja oma vannituba, mis oli mulle olulisem kui privaatne köök. Elame koos väga multikultuurse seltskonnaga, on prantslasi, türklasi, inglasi, koreakaid ja üks neiu on pärit kolumbiast. Asukoht on hea, kesklinna ning näiteks ooperimajani jalutame 25 minutit, Raidi koolist elame 5 minutit jalgrattaga ja teiselepoole paarsada meetrit saime oma autole parkimiskoha, jaaa paari minuti jalgarattasōidu tee kaugusel on ka Raidi uus töökoht:) Raidil läks hästi ja üsna pea Sydneysse kolides, on tal juba töö:)))) ja veel selline, millega ta ise rahul on ja mis talle meeldib, nimelt on ta Saksa autode mehaanik. Eriti meeldib talle see, et autosid on hea hooldada, kuna siin puudub sool, lumi ja jää, mis väga palju auto seisukorda mōjutavad. Ka meie auto on ōige pea taas hoolitsetud ja lööb nurru.
Kolime sisse, elame sisse ja tutvume ümbrusega. 26 jaanuar on siin Austraalia päev, mis on siinmaal üks olulisemaid pühasid.

Happy aussie day!

Tundub, et kōik elanikud on kodust välja tulnud ja Sydneys toimub üritusi igale maitsele. Konstserdid, etendused, näitused jne. Meie loomulikult külastame autode näitust, kus veetsime tunde ja kus olid esindatud nii vanaaja klassikud kui ka tänapäeva vōimsad meistriteosed. Ōhtupimeduse saabudes seame sammud Darling Harbourisse ilutulestikku vaatama. Meeletu rahvamass, kärudega emad ja lärmakad teismelised, ilutulestik oli vinge ja kestis pea 15 minutit muusika saatel aga siiski, järgmine kord imetlen seda kaugemalt:)
Paar päeva läheb mööda ja siis vōetakse suurte pidustuste ja paraadi saatel vastu hiina uusaasta. Jälle tuhanded inimesed tänavatel, uhke paraad ja uhke ilutulestik. See uhke ilutulestik ei ole siinlinnas midagi ebatavalist, taaskord jalutame laupäeva ōhtul Darling Harbouris ja jälle naudime terve 10 minutit vaatemängu taevas:)

Happy new year!

Sydney inimestele meeldib oma vaba aega pubides, baarides ja restoranides veeta ja seda kogu nädala vältel, mitte ainult nädalavahetusel. Kanget alkoholi juuakse vähe, oz'id armastavad ōlut ja oma imemaitsvaid veine. Ka esmaspäeva ōhtul hämaruse saabudes täituvad kōik väiksed baarikesed just nende samade nautlejatega. Alkoholi liigtarbimise osas ollakse siin aga ranged, nii kui samm natuke vildakam on, sisse sa kuskile ei saa, juua sulle ei müüda ja dokumenti küsitakse ka kōigilt! Peale teatud vahejutumit on aga kesklinnas ja Kings Grossis uus seadus selline, et peale 1.30 enam kuskile baari ega klubisse sisse ei lasta ning viimane jook müüakse kell 3.00. Kui alkoholi vastutustundlike serveerimise reeglite osas eksid, on trahvid suured. On olemas ka igale baari ja restoranitöötajale kohustuslik koolitus, mis ōpetab alkoholi vastutustundlikult serveerima. Eestlastele omane viinavōtmine on siin suhteliselt tavapäratu. Aga kui Austraalia teeb nii häid veine, siis kellele seda kibedat viina ikka siin päikse all vaja on :)
Kliimast rääkides, siis ilmad on meil siin mōnusalt suviselt soojad, kuigi esineb ka Eesti suvele omaseid jahedamaid ja külmema tuulega päevasid. Aprilli keskel algab aga sügis, sajab rohkem, tuul puhub rohkem ja päikest on vähem. Siinsed kōige "külmemad" kuud on juuni-august ning meie plaan näeb ette sel ajal kodust suvesoojust nautida:)

                                                               

Sydneys on ka selline kohake nagu Eesti maja.  Igal neljapäeval toimuvad seal E- klubi ōhtud, mil kohalikud eestlased teevad ōhtusööki, saadakse kokku ja veedetakse koos aega. Samuti tähistatakse kōikvōimalikke Eesti tähtpäevasid, kas siis Eesti majas vōi mōnel väljasōidul. Neljapäeviti on avatud ka pood, kus saab osta tavapäratult kōrge hinnaga erinevat kodumaist kraami, valikus on näiteks Santa Maria maitseained, Salvesti supid ja hapukapsas, Kalevi kommid, Karumsi kohukesed jne. Meie aga käisime ühel neljapäeval seal ära ja ei teagi, kas ja millal sinna tagasi kipume, kui just kapsa isu jalust nōrgaks ei aja. Vastuvōtt oli kuidagi külm ja oodatud kodumaise roa asemel oli taldrikul hoopis kuiv riis ja kana!




Kes veel aga veel ei tea, siis Sydney on üks geisōbralikumaid linnasid maailmas (nr 1 on vist  San Fransico) ja meie elame ka sellises piirkonnas, kus on palju just geidele mōeldud meelelahutusi. Ka kuulus märtsikuu geiparaad Mardi Gras, mis toimub igal aastal märtsikuu esimesel laupäeval, marsib meie kodust mööda. Mina kahjuks sellel ajal töötasin aga Rait nägi seda ja kirjelduste kohaselt oli tegemist meeletult suure karnevali-rongkäigu-peoga, mille ettevalmistamisega on palju vaeva nähtud.
Kui juba jutt siia jōudis, siis lōpuks olen minagi tööinimene, korralik viiekuune puhkus oli! Maandusin lōpuks Shangri La viietärni hotelli restorani Altitude teenindajaks, restorani nimi tähandab ju aga kōrgust ja töötangi 36ndal korrusel imelise vaatega kogu linnale, mida iga turist siin linnas soovib nautida.

Altitude, Shangri La Sydney

Tegemist on aga ōhtusöögi restoraniga, mis tähendab, et otsin endale veel päevaks tegemist.
Kahjuks aga väljast viis tärni aga seest vaevalt üks tärn. Oodatud professionaalsust ma sealt ei leia, manager on poiste ees kekutav ja üsna kibestunud suhtumisega hiina naine, kellega meil kohe üldse klappi pole. Ehk siis minu tööotsingud jätkubad aga juba töötades on midagi lihtsam otsida :)



Meie naabruses on elavad aga Brisbanest tuttavad eestlased Anna ja Janno, kellel farmitöö tehtud ja samuti tulnud suurelinna elu nautima. Lähme Annaga koos kohalikku jōusaali uudistama, kohe peetakse meid lesbipaariks :D koht on aga mōnus ja hea varustusega ja klubi liikmeid meist saavadki. Aga kas spordiklubi vōi geiklubi, selles on küsimus?? Alguses on harjumatu vaadata kui suured mehed, kelle käevarred on minu reitest topelt laiemad, edvistavad nagu tüdrukukesed ja üksteisega flirdivad. No muidugi ei ole me klubis ainsad naised ega heterod aga need osapooled on ikkagi vähemuses.
Oma ülejäänud vaba aega sisustan aga pulmade planeerimisega, mida ma naudin 101%. Ei tea kas teistel pruutidel on ka tunne, et vōiks kohe pulmakorraldajaks hakata? Kogu turust, hindadest ja pakkujatest on ülevaade olemas, ideid on peas sadu ja üleüldse on sellise ilusa peo planeerimine midagi väga toredat :) natuke raskeks teeb selle asjaolu, et olen nii kaugel ning ei ole vōimalik kellegiga otse suhelda aga ōnneks on kodus toetamas pere, kes on meile silmade ja kōrvade eest ja lisaks ka nōu ja jōuga abiks. Suur kraaps ja kummadus Teile :)
Meie töö ja koolireziim on aga selline, et nüüd näeme üksteist päris harva, olles harjunud vastupidisega, on meil tekkinud suur igatsus üksteise järgi ja iga koosveedetud minut on kuldaväärt. Pühapäevad on meie päevad ja alati proovime nendega midagi toredat ette vōtta:) ja kui vahel annab ilm pōhjuse voodis koos filme vaadata, on ka tore.

Praamiga Manlyle

Ühel pühapäeval avastame pōhja Sydneyt ja sōidame praamiga Manlysse.

Puhkepäeva nautlejad:)

Praamisōit ise on juba mōnus ja näeme imelist vaadet kogu panoraamilisele Sydeyle. Manlys on üks ilus looduspark, kus päeva otsa ringi müttame.
Ühe vinge pühapäeva veedame märtsikuu alguses Top Geari festivalil, kus näeme nii palju erinevaid autospordiga seotud tegemisi, et ei jōuagi kōige ette lugeda.

Kui prille ees pole, siis oleks näha, kuidas poisil silm särab:)

Kōige rohkem on meeles, kuidas korraga oli rajal maailma kōige vōimsamad autod ning tehti erinevaid ekstreemseid trikke nagu benji-hüpe autoga.













Meil on aga jäänud Sydneys vaid mōned kuud ja siis tuleme kodumaale külla. Mida lähemale aeg tuleb, seda elevamaks läheb ja igatsus poeb hinge. Kindlasti veedame kodus imetoreda suve:)))
Kui miskit pōnevat on kirjutada, siis teen seda ikka!
Kallistame ;)

120 päeva Aasias

Head uut aastat teile kallid sōbrad ja pere, kes te ikka käite siin piilumas ja meie seiklustele kaasa elamas:) Me loodame, et teil kōigil on olnud meeldejääv aastavahetus ning olete ilusti kōik uueaasta lubadusi täide viimas.
Meie jōuluaeg möödus rahulikult, jōululaupäeva veetsime koos Raineri, Tomi ja tema kaasaga, kes igal aastal käib siin külas.

Tema nimi on Piret ja tegelikult oli mul väga hea meel temaga siin tutvuda, hästi tore naine ja üle pika aja on mōnus ka naiste jutte rääkida:) Käisime viiekesi Mongoolia buffeed nautimas, kus olid toorelt koos kōik erinevad lihad, mereannid, juurikad ja maitseained ja -ōlid, millest saad endale kausi sisse meelepärased valida, peale mida need ära küpsetatakse. Väga maitsev oli!

Tom, Piret, Rainer ja meie jōuluōhtul

25ndal Detsembril olime Bongi baaris, kus oli eestlaste jōulupidu ja olime Bongile päris tänulikud, sest ta suutis luua päris mōnusa pühademeeleolu. Oli kuusk, sai kingitusi, isegi jōuluvana käis, mängiti pilli ja tantsu oli palju.
Eestlasi on aga siia niipalju kokku tulnud, et enam ei jōua kokkugi lugeda.

Eestlased ja filipiinod

Jōuluvana Bong

Niiske aastavahetus

Ka aastavahetuse veetsime eestlaste seltsis nende villas mäe otsas ja siis aastavahetuseks tulime alla randa ilutulestikku vaatama, mis oli päris vōimas, ainult täielikus paduvihmas, mis muidugi veidi peale keskööd lakkas.

Aastavahetuse ballikleidid

Tuleb aga tunnistada, et elu siin on kohati meie jaoks liiga üksluine. Tunneme omal nahal, et mitte millegi tegemine vōib teha inimese kohati väga laisaks.

Meie filipiinikodu ukse ees

Aga milline siis näeb välja siis tavaline meie päev...Ärkame küllaltki vara, nii 7-8 vahel ja hommik algab sellega, et leiutame, mis saab süüa. Tihti sööme putru, sest siin on see meie jaoks üks kōige mōistlikum hommikusöök ning meie kodune pann paneb ka söögitegemisele piirangud. Peale sööki jalutame surfiranda, kuhu varem vōi hiljem kōik kogunevad ja tihtipeale veedame rannas tunde.

Bolabogi surfirand

Rait surfab ikka rohkem kui mina, sest tal tuleb see lihtsalt palju paremini välja. Kindlasti peale siit lahkumist lähen ma veel vette proovima aga minujaoks on see spordiala ikka päris pingutustnōudev.

Varajane hommikusurf uhkes uksinduses

Kui tuult ei puhu, siis vedeleme teises rannas, kus saab ka ujuda. Meie lemmikrand on aga saare teises otsas, Puka beach, kus vesi läheb kiiresti sügavaks, inimesi on vähem ja alati puhub mōnus tuuleke ja loksub laine.

Puka Beach

Puka Beach

Surfiranna pōhi on selline, et ilma kaitseva jalanōuta jalgu pōhja ei panda. Palju mererohtu, koralle ja seal elavaid meresiile. On ka ilusaid meritähti :) Peale rannapäeva nagu ikka, pesu! Ja siis ōhtusöögi aeg, kuna aga meie köögike on viletsake, käime tihtipeale väljas söömas. Ja kui aus olla, siis igatseme ka natuke laiemat toiduvalikut. Ōhtust sööme kuidas kunagi, kas kahekesi vōi seltskonnaga. Uus avastus kulinaariamaailmas on minu jaoks sashimi, mis on toores kindlat sorti tuunikala, mida süüakse koos sojakastme ja wasabiga, ülimalt maitsev! Ja peale ōhtusööki kogunevad enamus taas Bongi baari ja on aeg ōhtusteks kokteilideks:)

Rait ja Bong on juba sama nahatooniga

Mōni ōhtu on vaiksem, vahel mängib Bong kitarri, vahel tehakse ka ühiseid ōhtusööke ja päris tihti on suuremad üritused, pōhjust tähistamiseks on alati. Tervituspeod, lahkumispeod, sünnipäevad, pühad ja vahel vajab tähistamist ka näiteks käeosoleva nädala viimane teisipäev;)

Aga selline baila saab meil kohe läbi ja suundume tagasi Austraaliasse. Seal ootab meid ees hoopis teistsugune maailm ja teistsugune rutiin ning väiksed eurooplased meis plaksutavad selle peale käsi. Väiksed filipiinod meis aga kindlasti jäävad siinset muretut, aega on küll ja kiiret pole kuhugi ,elu ka igatsema. Ja seda, et esmaspäeva hommikul kell 12 on täiesti ok rummikokteili juua, kui tekib vajadust väiksese värskenduse järele.

Ronel, Bong, Dong ja Rait

Meie 120 päeva Aasias on aga lōppenud! Oli see vast puhkus, nägime nii palju, kogesime nii palju, ōppisime paremini tundma iseennast ja üksteist ning oleme kindlasti sammukese lähemal sellele, et teada, mida elult lōpuks ikkagi tahta ning millisena me tahame meie lugu edasi kirjutada!


Järgmised postitused jōuavad Teieni juba Sydneyst, elame sisse ja siis ikka anname teada, mis me teeme seal. Hoidke siis meie tublile koolipoisile ka pöialt;)

Lōppu aga taaskord mōned tähelepanekud ja uued teadmised filipiinode eluolu kohta.
* Väga palju näeb siinses elus taaskasutust. Ühelt sellepärast, et kui muid vōimalusi pole, siis tuleb vajalikud asjad luua olemasolevatest. Kinkekotid volditakse ajalehe paberist, lambid on vanadest lohepumpadest, pudelitest jne, väsinud ning purunenud lohedest ōmmeldakse padjakatted jne.
* Kui ma eelnevalt rääkisin, et kōike on vōimalik osta väikestes kogustes kilekotikestega, siis uus avastus oli, et ka cocacolat müüakse kilekotis ja kōrrega, sest nii ei pea klient taara eest panti maksma, klaaspudel jääb müüjale.
* Kui siinmaal vōtad naise, siis kogu eluks. Lahutus on erakordne ja keeruline protsess.
* Enamus pisikesed lapsed räägivad juba maast madalast inglise keelt, mis on siin ka ametlikult teine riigikeel.

Kirjutamiseni kallikesed ja peatsete kohtumisteni, igatseme teid, sest enamustega on meie viimasest kohtumisest juba pea 16 kuud ;)

Saareke nimega Boracay

Olemegi tagasi Boracayl:) Kes mäletab, siis olime siin juba ka veebruarikuus ning meile meeldis siin niiväga, et otsustasime tagasi tulla ja juba pikemaks. Natuke mäluvärskenduseks, siis tegemist on ühe pisikese saarega ligi 7200st Filipiinide saartest, kus kohalikke vaid 12 000 ligi ja saarekese pindala kōigest 10 ruutkilomeetrit.

80 ndatel oli Boracay seljokotirändurite üks lemmikpaikasid, kuniks 15 aastat tagasi avastasid saare lohesurfarid ja Bolabogi rannale tekkisid esimesed surfiklubid. Meie näiteks tähistasime 8ndal Detsembril meie Pinase surfiklubi seitsmendat aastapäeva.
Ennem meie saabumist käis Filipiinidel aga kutsumata külaline, sajandi torm Yolanda, kes hukutas siin tuhandeid inimesi ja hävitas palju kodusid. Seda piirkonda, kus me oleme, ei tabanud torm kōige hullemalt ja möödunud tormist annavad aimu painutatud ja murdunud puud ning katused ja palmidel ühele poole puhutud oksatutid. Muud suurt siin aga muutunud ei ole:) Seekord me ei ela siin enam hotellis ega söö igal ōhtul väljas. Rendime pisikest korterit, kus on ka oma kööginurk. Korter on tegelikult päris uus, kuigi sisse astudes seda ei ütleks, et siin korteris on elatud vaid paar kuud. Elamistingimused on meil siin kindlasti paremad kui keskmisel kohalikul, kuid siiski väike materialist minus ihkab salamisi mugavusi. Mōtlen nende paljude vestluste peale, kus oleme arutanud, et mis inimestel paradiisis viga elada, soe ja mōnus. Nüüd siis kogeme ja elame just selles samas arutelus. Mōnus? Absoluutselt. Soe? Ikka väga. Ometigi tahaks aga dushi all korralikku survet, mitte kōikuvat elektrit ja head selverit, mitte vaid kohalikku turgu piiratud (kuigi värske!) valikuga. Siinne elu aga paneb mōtlema, mis on siiski olulisem.

Natuke siis aga siin elu kallidusest. Austraaliaga vōrreldes muidugi odav, Eestiga vōrreldes, siis näiteks korteriüür on kallim, muu aga ikka odavam. Kohalike inimeste palgad aga on väga väikesed. Selleks, et toitu hea hinnaga saada, tuleb shoppama ōppida, et soovitud asjade eest kolmekordset hinda ei maksaks. Kahjuks ei ole siin vōi on kallid, meile armsad toiduained nagu hapukurk, hapukoor, juust jne. Pōhiline toidu koostisosa siinmaal on, oh üllatust, riis. Riisile tehakse erinevaid kastmeid ja segusid, mis maitsevad tegelikult väga head. Mōned imelikud asjad on siin ikka ka. Üks on näiteks balout, mis on muna, mitte meile tavaliseks saanud munavalge ja -kollasega, vaid muna, kus on sees keedetud väljaarenemata tibu. Seda siin müüakse igalpool, palju kostub kōrvu kui keegi karjub balooooooo. Teine asi, mida karjudes müüakse on taroooooooo, mille maitset meile kirjeldati kui tapeediliim shokolaadikastmes.
Mis me siin aga teeme ja miks me otsustasime siia kaheks kuuks tulla?

Boracay White Beach

Peamine eesmärk oli see, et ōppida selgeks lohesurf ja saada osa mōnusast surfarite elustiilist ja muidugi, et kogeda filipiinode elustiili.

Pisike lohe, esimene tund

Staap

Kui on tuul, mis ikka paaril päeval nädalas puhub, on kogu kamp varakult rannas. Kui tuult pole magame kauem, päevitame, ujume, avastame saart ja muidugi joome rummi:) Rait on varem lohet lennutanud, mina aga kohe üldse mitte. Rait saab paari tunniga juba laua alla, mind haarab aga esimese tunniga ōudustunne, et ma olen aheldatud miski asja külge, mis mind meeletult tirib ja mille üle mul kontroll puudub. See tunne aga ōnneks järgmise tunniga kaob. Küll ma ka lohega sōbraks saan :) Mul on ka tore ōpetaja, kes on selline vana rahu ise ja kui ma miskit valesti teen, siis kuulen ainult Hallllooooooooo, mis nüüd siis juhtus :D
Aga las ma tutvustan Teile neid inimesi kellega me siin koos oleme. On Eesti poiss Rainer, kes töötab kevad suvise hooaja Soomes, mööda riiki tivoliga ringi tuuritades ja kes juba kolmandat hooaega käib Boracayl talvitumas.

Rainer

Chillib, grillib ja surfab siin ainult. Kui me esimest korda siia tulime ja Raineriga suhtlesime, siis mōtlesin, et kuidas küll on vōimalik sellist elustiili endale lubada:) tegelikult Rainer on ka minu kunagine koolikaaslane. Sama teeb siin minu kallis loheinstruktor Tom, kes on siin juba kauem olnud ja kes ka minusugust karu üritab tantsima ōpetada. Kui siin tuul otsa saab ehk siis märts-aprill läheb ka Tom tagasi soome ja tuuritab koos tivoliga. Tom on aga väga väga hea lofesurfar ja ehe näide sellest, et vanus on vaid number passis!

Randy, Rait, Tom ja Anssi 

Kohaliku loheklubi, baari ja surfipoodi peab siin Bong, kes on selline tore surfimees, kes harrastab seda sporti juba nii, et käib maailmatasemel vōistlustel. Bong on ka külastanud Eestit ja teab meie riigist palju rääkida ja ka kitarriga jambolaiat mängida ja laulda:) surfiklubi poisid on baarman Randy, kes on kohalik poiss, kes siin oma 4 last kasvatab ning Dong ja meie väike pikkade lokkis juustega armas mowglipoiss Ronel, kes on mōlemad loheōpetajad ja teevad kōike muud, mis vaja.

Bong

Bong on alles oma baari avamas ja eestimeelse poisina tahab ta pakkuda oma baaris pelmeene, seljankat, sašlōkki ja täidetud pannkooke ning meie kohaliku Gordan Ramsey ehk Raineri käeall, proovime kōikvōimalikke koduseid roogi valmistada.

Ise tehtud, hasti tehtud :)

Samuti toimuvad Bongi hubases baaris erinevad ōhtud, näiteks ühe romantilise ōhtu veedame hoopiski viiulimuusika seltsis:)
Vahepeal oli jälle see hetk, millal sain aasta vanemaks. Suurt pidu me ei pidanud, käisime kahekesi ōhtust söömas ja arutasime pulmaplaane. Kuupäevaks on saanud 08.08.14:)

Ühel sajusel pühapäeval (jah, ka meil on sombuseid ilmasid) lähme kukepoksile kaasa elama. Mitte, et ma kuskilt otsast sellist spordiala pooldaks, otsustan siiski poistega kaasa minna ja uurida, millega tegu. Kogu melu on suurel areenil, kus ümberringi kisavad! kihlveokorraldajad, kes ennem igat raundi panused vōtavad.

Kogu panuste andmine käib mälu peal ja tōesti meeletu kisa saatel. Ringi tuleb siis iga omanik kahe kukega, üks ajab teise kurjaks. Vōistlusel osalevad nö tōukuked, kes on tavapärasest kukest tugevamad ja sitkemad. Kukkedele pannakse ühe jala külge veel terav kannus ja vōistlus alaku. Kui tundub, et üks on kaotanud, tōstetakse kukk kolm korda üles ja lastakse maha kukkuda, kui ei tōuse, on vōitja selgunud! Mis loomakesest edasi saab, ei tea:( üks raund üldiselt üle minuti ei kesta, peale mida rahad kortsutatakse kokku ja visatakse üle saali uuele omanikule.
Käes on aga ju jōuluaeg ja juba teised jōulud meil ilma lumeta ja kahjuks ka ilma pühade meeleoluta. Tee mis sa teed aga liiva sees olev kuusk, vilkuvad tuled ja jōululaulud ikka kuidagi ei ole see. Tahaks lund, piparkooke, päris ise metsast toodud kuuske, glögi ja kodust seapraadi. Selle isu on aga see paar nädalat aastat, ülejäänud aja valime selle kliima, kus me oleme;)

Turul

Mōningad tähelepanekud aga siinsest eluolust:
* Süüakse siin enamjaolt kōike lusika ja kahvliga, nuga ei tunnistata
* Lapsed on siin lapsed ja mängivad ōues käepäraste vahenditega. Ja naeravad. Ja austavad täiskasvanuid. Ja 5 aastane ei tea veel mis ipääd.
* Kōiki asju müüakse väiksestes kogustes ja kilekottides, munad on ühekaupa, ōli on paari supilusika täiega kilekotis, jahu müüakse 80 g kaupa kotikeses jne.
* Palju on restorane, kuhu saad minna oma värskelt ostetud mereandidega ja seal see vastavalt sinu maitsele küpsetatakse. Väga maitsev, kalmaar on mu uus lemmik :)


Kullakesed teile aga mōnusat lumist pühadeaega, pühkige meie eest ka ja nautige lumised ilmasid. Uuel aastal uued blogid:)

Unustamatu Taimaa!

Ruttu ruttu, ütlen veel liftiukse vahelt Raidile ja kiirustan alla hotelli vastuvõttu, pere ju saabumas. Nii kui liftiuksed avanevad, ongi kohal oma perekond! Kui hea on kõiki nii pika aja tagant näha:) Pikk lendamine on aga kalli pere ära väsitanud aga seda trotsides jalutame veel natuke Bangkokis ringi ja teeme õhtul mõned joogid, et hommikul ikka puhanuna ärgata, hommikul lendame Krabi linna ja sealt edasi Ao Nangi, kus rannapuhkusega algust teha. Meie jaoks on Taisse saabumine nagu ajas edasi rändamine, sest nagu oleme ka kuulnud, siis Taimaa on oma arengu poolest Kambodzast ja Vietnamist umbes 30 aastat kindlasti ees. Bangkok on aga nagu ikka suurlinn, palju ummikuid, taevasse kōrguvaid pilvelōhkujaid, palju kaubandust ja veel rohkem inimesi. Ao Nang on see-eest aga nagu üks korralik kuurorlinn ikka, rannad, mäed, palju restorane ja poekesi.

 

Kohaliku ranna teeb eriliseks see, et liiva asemel on merekarbid, mis on vee poolt piisavalt ära lihvitud, et jalale oleks pehme astuda. Ao Nangis teeme algust aga sellega, et pōhjanabaliste sinakas-valgest jumest lahti saada:) Taas tōdeme, et olles tahes millises maailma otsas, väikse tükikese kodust vōib alati leida, ühel õhtul näiteks leiame siit ühe Mehhiko restorani, mida omab siin soomlane ja kust saab Viru Valget, Vana Tallinna ja Eesti siidrit ja Gini:D
Üldmulje siin on palju palju puhtam, kui meie eelnevad riigid, kus oleme reisinud. Tai on aga ka kallim, eriti on just kõikvõimalikud tuurid ja tegemised siin kallid. Kambaga reisides saab aga ikka rohkem soodustusi ja meie lähmegi väiksele saartetuurile.  Tai mere ja vaate rannalt teevad eriti huvitavaks merest kõrguvad vulkaanilise tekkega sammaskaljud. Vesi aga uuristab neid järjepidevalt ning varsti on osad neist ümber kukkumas.

Saartetuuril näeme nagu ikka palju paradiisirandasid helehelesinise veega ja valge liivaga, snorgeldame, avastame ja naudime. Päike siin on aga kuri, eriti heledale nahale ja kogu seltskond saab päevase paadituuriga kes kergema, kes raskema pōletuse.
5 novembri ōhtul on meil aga vōimalus koos kalli Etuga tähistada tema juubelit. Käime kogu seltskonnaga kalamassaazis, kus istud jalgadega akvaariumis ja kümned, kui mitte sajad väiksed kalakesed tegelevad surnud naha eemaldamisega.

Väga huvitav tunne. Ōhtu veedame mōnusas buffeerestoranis head ja paremat nautides. Laualt ei puudu vana tallinn ega nipernaadi viin! Tai toit on aasiamaadele omapärane, kuid meie jaoks kohati liiga terav. Meie jaoks on uskumatu Tarmo vōime täiesti tulist toitu süüa ja seda samal ajal ka nautida, kui kōik teised tuld purskavad selle peale!
Ao Nangist edasi suundume Phi phi don saarele. Kohalejõudmine erilist emotsiooni ei paku, kuna laevake on kitsas ja valida on kas olla konditsoneeritud ruumis või istuda maas ülerahvastatud tekil. Laeva maabudes on rahvamass meeletu ja sajad kauplejad proovivad pakkuda majutust ja transporti. Olgu veel öeldud, et seal saarel on transpordiks ainult suured kärud, millega pagasit transporditakse ja jalgrattad, igasugused mootoriga asjandused puuduvad.
Teeme aga saarega tutvust. Rand on ülerahavastatud aga siiski on siin ilus. 2004 aasta 26 detsembri laastas saart India ooekanist hiidlaine, mis tabas saart mitmest lahest laine kōrgusega kuni 6,5 meetrit. Saarel oli sel hetkel 10 000 inmest, kellest hinnanguliselt 4000 hukkus. 70 % majapidamistest hävis. Kōik inimesed evakueeriti ja ligi aasta oli saareke täitsa suletud, kuni 2005 aasta lōpuks olid rusud koristatud ja hakati uusi hotelle ja restorane avama.
Saarel ronime vaatepunkti, kus saame hea ülevaate kogu saarest. Seal on nii ilus, et otsustame järgmisel hommikul minna sinna uuesti, et päiksetõusuga koos seal kõik koos hommiku piknikku nautida. Vahepeal käime aga ühel huvitaval paadituuril.

Saame jälle snorgeldada, kuid siiani minu kõige ägedam snorgeldamine jääb Vietnami, kus oli tõesti palju värvilisi kalu ja koralle, siin on küll päris palju kalakesi, kuid mitte koralle. Teepeal möödume viikingite koopast, mis on nime saanud seal leidunud seinajoonistuste järgi. Praegu on koobas aga koduks pääsukeste sarnastele lindudele, kelle pesad on väga hinnatud linnukeste erilise sülje tōttu ning pesad on nii delikatess toidus kui ka seda ainet kasutatakse Viagra tootmisel! Samas koopas elavad inimesed, kes pesasid kaitsevad ja neid pesasid siis ōigel ajal alla toovad, linnud ei ole koopas aastaringselt. Pesad on aga nii hinnatud, et pimeduses tiirutab koobaste ümber paadike, kes valvab, et vōōraid koopasse ei tuleks.
Külastame ka kuulsat Maya Bayd, kus on filmitud The Beach film. Koht on ilus, veedame mōnusalt aega ja naudime päikeseloojangul tagasi koju seilamist. Päev väsitab meid mōnusalt ära ja ōhtu lōpuks naudime veel mōnusa veini. Päevad on meil siin enamjaolt päikest täis, kuid öösiti sajab tihti. Sel ōhtul algab sadu varakult ja koju jalutame paduvihmas ja pahkluuni vees.
Ōhtul magama minnes mina veel ei teadnud, et mind ootab maailma kõige erilisem päikesetõus:) Mu emal oli veel tervis kehvavõitu ja mina veel imestasin, et mida Etu küll ütles, et mu tõbine ema hakkab hommikul kell 5 mäkkeronimist tegema, peab ikka huvi olema tõusvat päikest näha.
Varsti sain aga põhjuse teada. Just nii nagu iga väike tüdruk on unistanud, tegi mu kallis tulevane mees mulle abieluettepaneku. Mōistagi ütlesin ma kindla JAH sōna.

Ülejäänud päev oli imeline ja eriline, veetsime aega rannas ja ōhtul mōistagi tähistama. Nautisime ōhtusööki päikseloojangul, vaatasime pilte ja lōpuks läksime veel koos Raili ja Raidiga peole. Kui üldiselt on siin tänavatel rohkem igasugu baare, millest ma suure kaarega mööda kōnnin, siis siin saarel oli ka rannas palju pidusid, kus muusika oli hea ja tantsida sai otse rannaliival. Saime Railiga uskumatult palju tahelepanu, sest olime ainukesed naised, kes oli peole tulnud kleidis, mitte kodudressides. Kurb oli aga see, et kui baarist läksid tualeti kohta küsima, juhatati sind otse vette:( järgmisel päeval seal rannas ei ujunud!

Edasi viis meie teekond Koh Lanta saarekesele, mis oli suurem aga rahulikum, puhtam ja kus oli rohkem kohalikke kui turiste. Kaks päeva sōna otseses mōttes puhkasime ja nautisime!
Viimane sihtkoht koos perega oli Koh Samui saar, mis oli natuke veel suurem kui Koh Lanta. Ööbisime seekord melu keskuses, millest andis tunda ka tuppa varajaste  hommikutundideni kostuv mitte kōige meloodilisem muusika. Saareke meile aga meeldis. Tegelikult on igal saarel olnud oma eripära, kuid üldjoontes on kōik sarnased turistikad sadade baaride ja restoranidega, ööelu ja randadega. Seal käime vaatamas dragshowd, ehk siis kabareed, kus esinevad naised, kes on sündinud meestena.

Kabaree iseenesest on kaasakiskuv ja hästi ettevalmistatud. Nagu siin paljudes kohtades on kombeks, pileti eest raha ei küsita, küll aga peab ostma juua, mis on tavapärasest kallim. Jook maitses aga hea ja showd oli täie raha eest. Olen päris palju mōelnud selle üle, et miks siin Aasias on nii palju neid ladyboysid, ehk siis mehi, kes on sünnipäraselt naised. Osaliselt Taimaa ühiskond aksepteerib neid rohkem kui mujal Aasias, kuid siiski, isegi soovahetusoperatsiooni läbinuid ei tunnistata ametlikult naisteks, samuti kuriteo sooritamisel, tuleb karistust kanda meestevanglas. Tööturul samuti ladyboyde diskrimineerimine jätkub, kuid siiski on naisel vōimalus oma keha müües rohkem head raha teenida selles vaeses ühiskonnas...
Tegelikult selliseid veidraid kombeid on siinmaal mitmeid, näiteks kasvatavad mehed näos pikaks paar habemekarva ja päris mitmel on näos selline pikk tutt, mis pidavat ōnne tooma. Samuti on veider see, et mehed lakivad ka oma küüsi ja kasvatavad neid pikaks. Olevat hea nina nokkida ja kōrva sügada :D

Koh Samuil oli mul veel tore kokkusattumus kohata kunagist kolleegi Elinit, keda oli väga hea meel näha ja kes viis mind kurssi ka minu kunagise töövaldkonna uudistega. Tegelikult oleme Tai reisi ajal kohanud palju Eesti tuttavaid, suurimad üllatajad on aga Austraaliast Alan ja Tina, kes olid Darwinis meie esimesed ülemused Hidden Valley turistipargis.

Neid on aga uskumatult hea meel näha, kahjuks kohtusime aga alles viimasel ōhtul. Tänu sellele aga otsustasime, et alustame oma uut aastat Austraalias hoopis Darwinist ja lähme neile külla ja teeme natuke nostalgiat seal.
Kaks nädalat on aga möödunud linnutiivul ja juba on aeg taas kohvrid pakkida ja tagasi Bangkoki lennata. Koh Samuil on aga üks ägedamaid lennujaamasid, mis ma reisides olen kohanud, selline väike hubane, värskes ōhus, pehmed toolid igal pool, lastele mänguväljak, tiigikesed ja palju rohelust igal pool.
Öö jääb aga magamatta ja järgmisel päeval peama kōik jälle oma väsimust trotsima. Sōidame aga Bangkoki jōel ringi, et veidi kohaliku eluolu näha ja käime ära ühes uhkes templis.

Jōel tekitavad elevust varaanid, kes on nii suured, et ekslikult neid krokodillideks peame:D Teeme väikse iluuinaku ja uurime ka öist Bangkoki, jalutame turul ja satume pingpong showle... Kahjuks, seda mis me seal nägime, ei suuda ma kirja panna, kes on käinud teab, kes ei aga huvitab, guugeldab :)
Ōhtul aga ei taha aga jutt kohe mitte otsa lōppeda ja kurb on pere jälle koju külma kätte saata. Viimased kallistused ja läinud nad ongi:( seekord ei ole aga lahkuminek nii raske, sest tegelikult me ju kohtume varsti jälle ja tänapäeva moodne tehnika aitab suhtlemisega.
Meile aga paar tundi und ja uuesti lennujaama! Seekord juba vastu kallitele Elele ja Nikitale, kes on tulnud Taimaale samuti oma Austraalias elava ōega kohtuma. Samuti on puhkusel ka nende vanemad. Nendega suundume koos paariks päevaks Pattayale. Seltskond on meil super aga koht ise ei meeldi, kohe üldse ei meeldi! Rand on kole, turist turist otsas kinni, venelane venelase otsas kinni ja ladyboy ladyboy otsas kinni. Jalutades hoian Raidil tugevasti käest kinni, sest kui korraks ära  kaon on vaesel mehel kohe parv ümber mingisuguseid omaarust naisehakatisi.

Sellegipoolest veedame mōnusalt aega ja saan oma kalli Elega jutustada niipalju kui tahan ja kōik rääkimata jäänud jutud ära rääkida.
Taas aga Bangkoki lennujaamas ja tunne on justkui nagu sōidaks koju! Tegelikult aga hoopis Filipiinidele, Boracay saarele, kus saame reaalselt oma kohvrid lahti pakkida. Meie pesa ei ole torm vahepeal ümber puhkunud ja ootamas on pisike oma kodu natukeseks ajaks. Taimaa on olnud vägev! Tai blogi on olnud samas kōige raskem kirjutada, sest kōige rohkem on olnud emotsioone, mida kirja panna on raske. Raske on kirjeldada tunnet, mida tundsime, kui üle nii pika aja nägime perekonda vōi tunnet kui su unistuste mees teeb sulle ülimalt romantilisel viisil abieluettepaneku. Emotsioone oli sadu, ühel hommikul saastsime pere ära ja samal lōunal vōtsime uuesti vastu kallid sōbrad. Kogu kohaliku kultuuri ja eluolu ja eheduse mōttes, on Kambodza ja Vietnam olnud meeldejäävamad. Tagantjärgi aga käiks ikkagi kōik külastatud kohad läbi. Selline pikaajaline reisimine hakkab aga lōpuks ära väsitama, riided on koguaeg kortsus ja ise süüa teha ei ole saanud, on ōige aeg kuskil aeg maha vōtta! Kirjutamiseni Kallikesed:)