Goooood Mooorning Vietnaaam!

Oleme kohal. Maandusime linna nimega Ho Chi Minh Vietnami lōunapoolses osas, kuid kaks päeva ja ööd pea olematu unega rongides, bussides ja lennukites on vist teinud oma töö ja reis algab sellega, et saame taksojuhilt hotelli sōites normaalselt tünga! Siin on summad miljonites, münte ei ole ja alguses on harjumatu, kui sinust on saanud värske miljonär. 

Hotell on aga mōnus, kuigi Austraaliast tulles on kōik jube vōōras. Igalpool on jube sagimine, liikluses on kaos, iga minut üritab keegi sulle midagi müüa kolmekordse hinnaga, sest algaja turisti hämmingus ilme saab reetlikuks. Vaikselt aga elame sisse :)

Kuna Filipiinidest jäi meile nii positiivne mulje, siis ootame midagi sarnast ka siit, kuid filipiinodele omast soojust ja lahkust inimestes veel ei ole me leidnud. Teenindajad on küll väga viisakad aga siin on inglise keel  probleem, seda lihtsalt ei osata. Strastvuitje on aga kōigil selge:D

Järgmisel hommikul aga suundume suurlinnast 400 km pōhjapoole, kuurortlinna Nha Trang. Olgu veel mainitud, et Ho Chi Minh linnas elab üle 6,5 miljoni inimese ja kogu Vietnamis pea 89 miljonit inimest. Vōrdluseks, Austraalias elab alla 23 miljoni inimese:) 

Aga bussisōit sinna oli omaette seiklus. Lubati, et sōit kestab 8 h (400 km!), tegelikult aga oli sōit 11 h. Vähem piinarikkaks tegi selle aga mugav buss, kus olid lamavad istmed ja meil vedas, saime bussi tahaotsa üldse korraliku voodi:)

Kohale jōudsime aga edukalt ja Nha Trangi linn oli väiksem, mōnusam ja rahulikum. Palju on aga venelasi ja vene keelt. Mina enam ei viitsi aga Rait ikka vahepeal ütleb straaatsvuitje peale, et we are not from Russia. Esimene päev magasime hästi, elasime sisse, jalutasime ja otsisime hotelli. Enam me ei ole midagi ette broneerinud, tavaliselt vaid paar päeva ette otsime uues sihtkohas majutuse esimeseks ööks ja see on kōik. Ka siin leidsime endale 18 dollariga väga armsa hotelli ;) Oli aga laupäeva ōhtu ja ōhtul avastasime ennast ühelt ägedalt rannapeolt.

 Uneaeg jäi meil seega lühikeseks aga see meid ei heidutanud ja kolmandal päeval aga käisime  paadituuril, terve päev maksis 9 dollarit ja tsirkust oli rohkem kui täie raha eest. Tuur algas ühe saare külastusega, kus saime snorgeldada ja nägime palju värvilisi koralle ja kalu, saar ise aga midagi erilist polnud, arenguruumi on palju!  Edasi läks aga pōnevaks. Paati tagasiminnes oli endistest istepinkidest saanud laud ja meid ootas imemaitsev lōuna.

Peale lōunat kiire koristus ja lauast sai lava, kuhu monteeriti kiiresti trummid ja esines bänd ladyboy, mille puhul nimi peaks juba enda eest rääkima. Meie paadi külge tōmmati veel teinegi paat ja pidu algas. Mängiti Vietnami muusikat ja rahva seast pani vene maffia kastasokki laulma ja sakslased ja hiinlased ka saba keerutama.

 Peale seda visati miskit merre, mis hiljem osustus ujuvaks baariks, baarman sukeldus järgi, talle anti ämber järgi ja oligi olemas tequilabaar 20 m sügavuses vees. Kes tahtis hüppas vette, kes tahtis hulpis rōngaga vees ja jōi tequilat niipalju kui sisse mahtus. Tundub turvaline eksju! Aga igaljuhul sai napsu ja nalja tōesti täie raha eest!

Ühel päeval käisime sellises kohas nagu Vinpearl, mis on lähedal Hon Tre saarel asuv suur lōbustus ja veepark. Sinna sōitsime kirjade järgi maailma pikima kaabelrongiga, mis on üle mere ehitatud.

Kohapeal oli lōbustuspark, mis muidu oli tagasihoidlik, kuid seal oli üks lahe atraktsioon, mis oli nagu väike kahekohaline kart rööbastel, mis hakkas mäe osast läbi metsa alla tulema ning millega said ise oma kiirust reguleerida. Väga lahe sōit! Jalutasime ka veel sama  saare peal olevasse pagodasse, ehk siis nn Budhha kummardajate pyhakotta.

Lisaks oli seal veel veepark, erinevad showd ja paradiisirand. Tunda oli ikka sellist nōukaaja hōngu aga üldiselt oli tegemist väga ägeda kohaga, kus tegevust jätkus terveks päevaks.

Päev hiljem aga oli meeledejääv, sest iga päev ei tōsta sind elevant oma londi peal ülesse ega ei saa ahvi käest hammustada :D

Käisime kahel väiksel saarel, millest ühel elas oletatavalt üle 1200 ahvi, no ja neid oli tōesti igalpool! Sattusime sinna sellessuhtes toredal ajal, et palju oli pisikesi ahvipoisse aga nii suures koguses nad mulle ei meeldinud, eriti kui üks jobu mind hammustas.

 Vōib olla nad haistsid, et nad ei meeldi mulle, Raidil seevastu aga oli ōige pea üks sōber ōla peal, kes oli küll suuresti väljas Raidi taskus olevate pähklite peal. 

Samal ōhtul käisime Vietnami restoranis söömas ja saime huvitava ōhtusöögi. Nimelt oli vōimalik lauda tellida grill, millel grilliti sinu nina all erinevaid hōrgutisi ja sulle neid järjest serveeriti, väga väga maitsev ja huvitav ōhtusöök!

Viimane ōhtu aga siin Nha Trangis möödub hotelli kōrval armsas kohas, mida peab sōber rootslane ja seltsis on ka üks austraalias elav vietnamlane. Juttu jätkub kauemaks!

Head uut aastat!

Meie ajaarvamise järgi on meil kohe kohe algamas uus aasta. Just aasta tagasi väljus meie lennuk Tallina lennujaamast. Aasta on möödunud sellest, kui viimati käisime saunas, jōime keefirit, nägime perekonda, sōitsime oma autoga, pidutsesime oma sōpradega ja sellest ajast kui nägime viimati lund on möödas juba 17 kuud. 

Kui ma ennem rääkisin, et Brisbane oli natuke raske sisse elada, siis mul oli nüüd jälle natuke kahju lahkuda. Mul olid super töökaaslased ja meist said juba head sōbrad ja jään neid igatsema.

Meie Brisbane kodu

Merka viimane ōhtu töökaaslastega

Siiani on mul natuke rohkem töökaaslastega vedanud, kui Raidil aga ka temal on toredaid inimesi seal, kellega nalja visata. Aga nagu öeldakse siis vahel tuleb millegi parema nimel ka millegist heast loobuda ja mis saaks parem olla kui neli kuud puhkust reisides. Hea uudis meile on ka see, et Taimaal näeme lisaks perele ka kalleid Elet ja Nikitat, keda me palju igatseme:) loodame, et mōni headest sōpradest tuleb ka veel filipiinimaale meile külla. Kaugel olles aga ōpib hästi tundma seda, kes on su sōbrad ja mul on hea meel, et parimad on mul olemas ka vahemaa tagant, aitähh, küll te teate kes te olete :) 

Viimasel kahel nädalal Brisbanes oli meil naabritüdruk Anna, tänu kellele saime süüa päris musta Eesti leiba, kui heaaaaaa. Anna on üks tore eesti tüdruk, kes pidi siia tulema koos oma poisi Jannoga, kuid kuna Janno ootas oma viisat oodatust kauem, tuli Anna üksi. Nüüdseks on ka Janno ilusti kohal ja teretulemast pidustused olid mōlemaga ikka mmmm... eeskujulikud :D neljakesi vōtsime aga ette 1000 km teekonna mööda Austraalia idakallast Sydney suunas. 

Esimene peatus oli Brisbanest vaid 100 km kaugusel asuv Cold Coast ehk Kuldrannik. Sealne kuulsaim koht on Surfers Paradise, kus me veetsime päeva ookeani ääres vedeledes, mis mulle ideaalselt sobis esimeseks puhkusepäevaks, kuna viimane ōhtu Brisbanes kujunes mulle ootamatult pikaks oma kallite töökaaslastega, mis vōis pōhjustada ka ootamatult kehva tervisega hommikut :) kuldrannik ise on mööda idkallast looklev surfarite ja muidu rannaelu nautlejate paradiis. Nägime ka Lakelandis tuttavat Kerlit, küll ōnneks ilma Aivarita. Olime meie üksikule rändurile ōhtu seltsisks ja hommikul liikusime edasi Byron Bay suunas, mis oli taaskord 100 km kaugusel asuv samuti kaunis kuurortlinn, mis oli aga natuke hipilikum ja rahulikum kui Cold Coast. 

 Tegime seal aga vaid väikse jalutuskäigu ja siis juba sōitsime 500 km edasi. Tahtsime öö veeta kuskil tasuta kohas, kuid sattusime vist halvimasse vōimalikku, kuna terve öö traavisid meie auto ja telgi kōrval rekkad edasi tagasi ja vahetasid koormaid, kuna tegemist oli Sydney ja Brisbane keskpunktiga, ei tulnud magamisest müra tōttu suurt välja.
Hommikul oli aga suund Summer Bay, ehk Kodus ja Vōōrsil tegevuspaik. Tegelikult sellist kohta, kui Summer Bay, polegi mulle pettumuseks olemas, tegevus toimub Palm Beachis. Filmis on loodud kohast väike ja vaikne linnake, kuid tegelikult on Palm Beach rikaste ja kuulsate kuurortlinn.  Kohapeal nägime mitmes kohas filmivōtteid ja pärast kui pidasime piknikku, ilmutasid meile ookeanis ennast ka vaalapoisid.


Summer bay

Lōpuks aga jōudsime Sydneysse ja tegime ühel ōhtul oma tulevase kodulinnaga tutvust ja meile väga meeldis, avastamist on palju ja on mida tagasitulles oodata :) 

Laupäeva ōhtuks jōudsime aga Sydneyst veidi välja oma majakesse, kus veetsime eesti sōpradega ühe hullumeelse ja meeldejääva nädalavahetuse ning käisime Defqon 1 üritusel, mis jääb kindlasti pikaks ajaks meelde. Hollandis toimunud üristusele jäi aga Sydney oma mastaabilt alla. Kes ei tea, siis Defqon on suur tantsumuusika festival, mis toimub kaks korda aastas, Hollandis ja Austaalias. 

Edasi aga reisime tagasi Cold Coasti suunas, kuhu jääb meid ootama meie truu neljajagne sōber, kuni meie Aasiat avastame. Reisisime veel endiselt neljakesi koos Janno ja Annaga, kes suundusid Queensalndi tagasi farmitöö jahile. Algus on siin kōigile ikka raske, nad olid täpselt meie aasta tagasi. Tagasiteel proovisime leida ööbimiseks tasuta kohti, kuid selliseid telkimise ja grillimise vōimalusi, nagu näiteks Eestis pakub RMK, siin kahjuks pole. Rannaäärsed alad on ligipääsetavad vaid neljaveolise autoga ja kus on vähegi mōistlik koht, on telkimine keelatud. Ühe koha keset metsikut loodust siiski leidsime ja tegime seal rannas lōket, kuid naabrid meil väga magusat und ei nautinud, kuna kuulsid koguaeg telgi ümber miskit liikumist:D

Oleme aga elus ja terved ja jōudnud Cold Coastile tagasi, reiskaaslased on meil aga juba Brisbanes. Ja ongi käes meie viimane ōhtu Austraalias. Öösel ootab meid kiire vahepeatus Malaisias ning olemegi esimeses sihtkohas Vietnamis, linnas nimega Ho Chi Minh. Seljataga on üks meeletut meeldejääv aasta!

Meie aasta numbrites: 

0 raketti aastavahetusel

1 maavärin

3 erinevat kodu

5 hetkarit külvatud banaanipuid

10 erinevat ametit

14 kahepeale kaotatud kilo

17 kuud ilma lund nägemata

21 päeva paradiisis Filipiinidel

91 farmitöö päeva

364 päeva teiselpool maakera

12 000 läbitud kilomeetrit

28 000 jagatud flaierit Brisbanes

77 000 külvatud ananassitaime 

1 000 000 kogemuse vōrra rikkam