Oleme kohal. Maandusime linna nimega Ho Chi Minh Vietnami lōunapoolses osas, kuid kaks päeva ja ööd pea olematu unega rongides, bussides ja lennukites on vist teinud oma töö ja reis algab sellega, et saame taksojuhilt hotelli sōites normaalselt tünga! Siin on summad miljonites, münte ei ole ja alguses on harjumatu, kui sinust on saanud värske miljonär.
Hotell on aga mōnus, kuigi Austraaliast tulles on kōik jube vōōras. Igalpool on jube sagimine, liikluses on kaos, iga minut üritab keegi sulle midagi müüa kolmekordse hinnaga, sest algaja turisti hämmingus ilme saab reetlikuks. Vaikselt aga elame sisse :)
Kuna Filipiinidest jäi meile nii positiivne mulje, siis ootame midagi sarnast ka siit, kuid filipiinodele omast soojust ja lahkust inimestes veel ei ole me leidnud. Teenindajad on küll väga viisakad aga siin on inglise keel probleem, seda lihtsalt ei osata. Strastvuitje on aga kōigil selge:D
Järgmisel hommikul aga suundume suurlinnast 400 km pōhjapoole, kuurortlinna Nha Trang. Olgu veel mainitud, et Ho Chi Minh linnas elab üle 6,5 miljoni inimese ja kogu Vietnamis pea 89 miljonit inimest. Vōrdluseks, Austraalias elab alla 23 miljoni inimese:)
Aga bussisōit sinna oli omaette seiklus. Lubati, et sōit kestab 8 h (400 km!), tegelikult aga oli sōit 11 h. Vähem piinarikkaks tegi selle aga mugav buss, kus olid lamavad istmed ja meil vedas, saime bussi tahaotsa üldse korraliku voodi:)
Uneaeg jäi meil seega lühikeseks aga see meid ei heidutanud ja kolmandal päeval aga käisime paadituuril, terve päev maksis 9 dollarit ja tsirkust oli rohkem kui täie raha eest. Tuur algas ühe saare külastusega, kus saime snorgeldada ja nägime palju värvilisi koralle ja kalu, saar ise aga midagi erilist polnud, arenguruumi on palju! Edasi läks aga pōnevaks. Paati tagasiminnes oli endistest istepinkidest saanud laud ja meid ootas imemaitsev lōuna.
Peale lōunat kiire koristus ja lauast sai lava, kuhu monteeriti kiiresti trummid ja esines bänd ladyboy, mille puhul nimi peaks juba enda eest rääkima. Meie paadi külge tōmmati veel teinegi paat ja pidu algas. Mängiti Vietnami muusikat ja rahva seast pani vene maffia kastasokki laulma ja sakslased ja hiinlased ka saba keerutama.
Peale seda visati miskit merre, mis hiljem osustus ujuvaks baariks, baarman sukeldus järgi, talle anti ämber järgi ja oligi olemas tequilabaar 20 m sügavuses vees. Kes tahtis hüppas vette, kes tahtis hulpis rōngaga vees ja jōi tequilat niipalju kui sisse mahtus. Tundub turvaline eksju! Aga igaljuhul sai napsu ja nalja tōesti täie raha eest!
Kohale jōudsime aga edukalt ja Nha Trangi linn oli väiksem, mōnusam ja rahulikum. Palju on aga venelasi ja vene keelt. Mina enam ei viitsi aga Rait ikka vahepeal ütleb straaatsvuitje peale, et we are not from Russia. Esimene päev magasime hästi, elasime sisse, jalutasime ja otsisime hotelli. Enam me ei ole midagi ette broneerinud, tavaliselt vaid paar päeva ette otsime uues sihtkohas majutuse esimeseks ööks ja see on kōik. Ka siin leidsime endale 18 dollariga väga armsa hotelli ;) Oli aga laupäeva ōhtu ja ōhtul avastasime ennast ühelt ägedalt rannapeolt.
Ühel päeval käisime sellises kohas nagu Vinpearl, mis on lähedal Hon Tre saarel asuv suur lōbustus ja veepark. Sinna sōitsime kirjade järgi maailma pikima kaabelrongiga, mis on üle mere ehitatud.
Kohapeal oli lōbustuspark, mis muidu oli tagasihoidlik, kuid seal oli üks lahe atraktsioon, mis oli nagu väike kahekohaline kart rööbastel, mis hakkas mäe osast läbi metsa alla tulema ning millega said ise oma kiirust reguleerida. Väga lahe sōit! Jalutasime ka veel sama saare peal olevasse pagodasse, ehk siis nn Budhha kummardajate pyhakotta.
Lisaks oli seal veel veepark, erinevad showd ja paradiisirand. Tunda oli ikka sellist nōukaaja hōngu aga üldiselt oli tegemist väga ägeda kohaga, kus tegevust jätkus terveks päevaks.
Päev hiljem aga oli meeledejääv, sest iga päev ei tōsta sind elevant oma londi peal ülesse ega ei saa ahvi käest hammustada :D
Käisime kahel väiksel saarel, millest ühel elas oletatavalt üle 1200 ahvi, no ja neid oli tōesti igalpool! Sattusime sinna sellessuhtes toredal ajal, et palju oli pisikesi ahvipoisse aga nii suures koguses nad mulle ei meeldinud, eriti kui üks jobu mind hammustas.
Vōib olla nad haistsid, et nad ei meeldi mulle, Raidil seevastu aga oli ōige pea üks sōber ōla peal, kes oli küll suuresti väljas Raidi taskus olevate pähklite peal.
Vōib olla nad haistsid, et nad ei meeldi mulle, Raidil seevastu aga oli ōige pea üks sōber ōla peal, kes oli küll suuresti väljas Raidi taskus olevate pähklite peal.
Samal ōhtul käisime Vietnami restoranis söömas ja saime huvitava ōhtusöögi. Nimelt oli vōimalik lauda tellida grill, millel grilliti sinu nina all erinevaid hōrgutisi ja sulle neid järjest serveeriti, väga väga maitsev ja huvitav ōhtusöök!
Viimane ōhtu aga siin Nha Trangis möödub hotelli kōrval armsas kohas, mida peab sōber rootslane ja seltsis on ka üks austraalias elav vietnamlane. Juttu jätkub kauemaks!
No comments:
Post a Comment