Vietnam part 2

Nha Trangist tee viib meid edasi aga väiksesse linna Vietnami ranniku pea keskosas, Hoi Ani. Sinna lähme ööbussiga ja 600 km läbimiseks kulub 12 h. Hommikul on aga kõik kondid valusad, sest siinsete teede kõrval võib küll isegi Eesti teedele au anda! Liiklus on aga hullumeelne, kuigi kõrvad hakkavad juba igaminutilise signaalitamisega ära harjuma. Teistpidi aga Aasia liiklus tõestab seda, et reguleerimata liikus võib täitsa sujuv olla;) Hoi An on aga väike ja väga romantiline linnake. 

Selle linna eripära on see, et linnas on palju rätsepaid ja valmistada saab alates kõike kleidist kingadeni. Paar päeva hiljem ringi jalutamist on aga aru saada, et ikkagi on igalpool pakuatavd lõiked ja kangad samad, eristumist on vähe. Kui Nha Trangi linnas oli palju venelasi ja vene keelt, siis enam seda ei ole, on vaid vietnami keel, sest inglise keelt lihtsalt keegi ei oska! Tegelikult teeb see isegi kurjaks, et turisti raha tahavad küll aga et õpiks oma kauba kohta siis hinnad ja paar tutvustavat lauset selgeks, ei! Kui küsid mõne hinna kohta võetakse välja kalkulaator ja trükitakse numbrid sisse või võetakse rahatähed ja näidatakse palju vaja.
Hindadest rääkides, siis Vietnam on meie jaoks oodatust kallim. Riiete hinnad on Austraalia omadega võrreldavad ja ka väljas söömisel tuleb väga vaadata kuhu minna. Majutus ja transport on muidugi odavam. Päevatuuride hinnad on enam vähem. Filipiinimaa oli aga kindlasti odavam, isegi Boracay, mis on filipiinide üks kalleimaid saari.
Õhtul aga muudavad Hoi Ani linna ilmet sajad põlevad laternad ja teevad olemise eriti mõnusaks. Linnast voolab läbi ka jõgi ja ühel õhtul naudime ka meie romantilist paadisõitu :) Jõeääres on palju mõnusaid restorane, kus me oma õhtuid veedame.

 Vietnami kööki peetakse muidu üheks tervislikeimaks kogu maailmas, kuna palju kasutakse värsket toitu, palju eelistatakse mereande. Aasiamaadele kohaselt kasutatakse palju riisi ja pastat, samuti sojakstet ja erinevaid vürtse ja ürte. Üllatuslikult pakub aga iga restoran väga euroopalikke roogi: pitsa, pasta, sealiha, veis jne. Kui kõht on väga tühi lähme tavaliselt kindla peale välja, muidu aga katsume ikka iga kord miskit uut proovida.

White Rose ehk Vietnami pelmeenid

Huvitav ja hea on aga Vietnami kohvi, kus piimaga kohvis kasutatakse tavalise piima asemele kondentspiima, mis serveeritakse tugeva espressokohviga, ning kuna kondentspiim on paks, jääb kohvi serveerimisel ka efektselt kihiline ja maitseb ülimalt hea! Vietnam olevat ka esimene maa, kes hakkas tegelema kohvi ekspordiga.
Omaette vaatamisväärsus siin on aga turud! Täiesti müstika, mis moodi seda liha ja kala pärast süüakse,  mis päev otsa seisasb kuumas ja kärbeste käes, meie jaoks on see ikka liiga imelik veel ja tänavatoitu ei ole väga proovinud. Proovisime küll tänavalt ühte gill liha, mis lõhnas niiiiniiii hästi ja maitse oli ka väga hea tegelikult. Muidu aga kui hommikul jalutad ringi ja näed mis moodi seda toitu tehakse, mida pärast sulle müüma hakatakse, siis noooo maitea.....
Juba teist korda aga reisides satub meie hotelli lähedal olema matus! Matused kestavad siin aga mitu päeva ja natuke lähemalt selle kohta uurides, selgus, et siinsetel inimestel on väga kindlad matusetraditsioonid ning leinaperiood on väga pikk ning paljude ettekirjutustega, mida leinaja tohib ja ei tohi. Miks ma sellest siin kirjutan, on see, et see jääb silma, kui linnatänaval, selleks ettenähtud hoones seisab päevi järjest uhke kirst ning laud on koguaeg kaetud, muusika mängib (väga valjult!) ja kadunukese sõbrad käivad söömas, joomas, hüvasti jätmas. Samas on see matus siin huvitav rituaal!
Aga rõõmsamatel teemadel siis:) peatusime Hoi Anis 4 päeva ja tegelesime ei muu kui puhkamisega ja nautimisega. Jalutasime, magasime, sõime, jõime, chillisime ja nautisime üksteise seltskonda, mis iga päevaga aina rohkem nauditavamaks läheb:)

Edasi aga liigume veel natuke põhjapoole Da Nangi linna, mis peaks olema Vietnamis suuruselt kolmas linn. Saame ülimalt mõnusa ja koduse hotelli, linn aga jätab endast pigem ebasümpaatse mulje. Võrreldes aga teiste linnadega, mis me siin näinud oleme, on siin rohkem ruumi, tänavad on laiemad ja inimesi on vähem. Siin on pikk ja lai rannariba ja kümnetes, kui mitte sadades rannahotelle, mis hetkel on võrdlemisi tühjad. Ka meie hotellis on mõnel ööl peale meie vaid kolm inimest. Ainuke, mis teeb selle linna ilusaks on värvilised ja huvitavad sillad. Inglise keelest aga siin ei teata kohe üldse midagi ja isegi inglisekeelse menüüga toidukohta on kohati raske leida. Hotelli vastuvõtus üks poiss saab miskit aru aga kui lähme alla midagi küsima, siis tavaliselt pööratakse meie poole arvutiekraan, kus on juba google translatorisse kirjutatud I don't speak english, please write here. No kurat õpi endale 15 lauset, mis tööks vaja läheb pähe!! Inglisekeelst turisti siin ikka jagub ju.
Siin linnas on aga mäe otsas uhke Buddha kuju ja pagoda, mida käime päeval uudistamas.

 Enamus usklikud inimesed on siin just budistid, kuigi mulle üllatusena on siin sarnaselt Eestile paljud ateistid (mitteusklikud). Pagodasi on aga palju, kuna kui isegi vaid 10% ravastikust oleks usklikud, tähendaks see ikkagi miljoneid.
Samal õhtul on aga õhtusöök tõeline missioon! Hotelli lähedalt me midagi ei leia, otsustame hoopis odava rahaga hotellist rolleri võtta.

Sõit siinses liikluses paneb isegi korraks tühja kõhu unustama ja mina olen vahepeal üldse silmad kinni. Rait on aga jälle tubli ja sõidab nagu vana kala siin virrvarris.

Läbi häda saame kõhu täis ja siis lähme tagasi sinna Buddha kuju juurde, et vaadet nautida ja Buddhaga väike vein teha:) kaugelt on linn superilus värviline. Homolinn ütles Rait:D
Viimase päeva  Da Nangis otsustas aga ilmataat meil pehmelt öeldes p***** keerata. Lähksime kohta nagu Ba Na hills, mis pidi olema mäe otsas Vinpearli sarnane teemapark, kuid rohkem selline ajalooline linnak. Sinna üles viis 5 km pikkune kaabelrong jälle, kuid mäe tipp oli pilve sees ja sadakond meetrit maapinnast kadus nähtavus ja olime nagu siilid udus teel taevasse.

Nähtavus oli kaks meetrit ja ekstreemsed ilmastikuolud. Ütleme nii et oli meil ikka kallis lõuna. Aga noh you win some, you lose some, me ei lase pead norgu:) vaatame hoopis googlest ilusaid pilte Ba Na mäest!

Rohkem me enam põhjapoole ei liigu, kuna mida rohkem põhja, seda vihmasem. Ega siianigi meil just ideaalset rannailma pole olnud aga olime sellega arvestanud, rannailmad on meil ees. Bussidega sõitmisest on selleks korraks kõrini ja tagasi Ho Chi Minh (nimi Vietnami esimese presitendi järgi) linna lendame, et sealt edasi mööda Mekongi jõge Kambožasse sõita. Ho Chi Minhi linna tuntakse ka Saigoni nime all, kuid tegelikut on Saigon lihtsalt linna keskosa. Linn on aga suhteliselt uus, vaid 350 aastat vana, näiteks pealinn Hanoi on 1000 aastat vana. Ruumi siin aga laialt ei ole, kuskil ei ole! Inimesi on palju ja igal inimesel on ka motikas või roller. Iga auto kohta pidavat olema 30 kaherattalist, kui aga kõik saaksid endale autosid lubada, tekiksid kohe meeletud ummikud. Aga siin pidavat 500 dollariga saama juba uue motika, mis on valmistatud Vietnamis. Siin toodetakse ka Mercedest, Hondat ja Toyotasid.
Ennem kui me aga Kambodzasse jõuame, ootab meid kolmepäevane tuur Mekongi deltas. Mekongi jõgi on üks pikemaid maailmas, pikkust on tal 5000 km ja alguse saab see Tiibetist ning Vietnamis asubki siis Mekongi delta, kus jõgi suubub ookeani. Mekongi delta piirkonnas elab ligi 20 mln inimest, kellest enamus on farmerid. 50 % kogu Vietnami riisist tuleb siit piirkonnast ja palju on ka riisi eksporti. Riis kasvab kiiresti, üks saak 3 kuud ning aastas on tavaliselt kolm korjamist. Vietnam on aga näiteks ka peale Hiinat ja Taimaad kolmas kreveti ekspordi riik maailmas.
Viimased päevad Vietnamis on väga meeldejäävad, ka on otsustanud ilmataat meie reisi soosida. Veetsime kolm päeva Mekongi deltas. Käisime kohalike perede juures kohalikku sööki nautimas ja teisel päeval oli võimalik proovida ka grillitud rotti ja konna. Seekord jätame vahele aga ühel õhtul, täiesti vabatahtlikult, tellis Rait endale öhtusöögiks hiire! Päris hea, kanaliha sarnane aga natuke liiga luine.

Valmivad kookosekaramell ja kookoseoli

Enamus elanikke Mekongi delta ääres kasvatab midagi või toodab midagi. Meie näeme kuidas valmistatakse kookosekaramelli, kookoseõli, riisimakarone ja käime kohalike kalakasvatajate juures. Detailselt ma siin miskit ei kirjelda aga lisan mõned pildid;)

Valmib riisimakaron 

Valmib riisimakaron

Tore on näha, et igapool ei ole tossavad tehased inimtööjõudu asendamas.

















Ühe päeva teeb huvitavaks see, kui kotist mõnemeetrine püüton välja roomab:) Raidile ilmselgelt meeldib!

üksi ma teda enda ümber ei tahtnud aga Raidiga koos kindlam tunne. Tegelikult on ta nagu üks suur lihas, päris mõnus!

Sõidame veidi ringi ka aerupaadiga ning naudime kohalikke puuvilju ja Vietnami muusikat. Esimese õhtu veedame Can Tho linnas, kus veedame öö hotellis.
Omaette vaatamisväärus oli aga ujuv turg. Meie käisime turul, kus müüdi peamiselt puu ja juurvilju. Kohal on suured paadid juurvilju täis ja ostavad suures osas kohalikud, kes viivad kauba oma väiksemate paatidega edagi väikestesse küladesse. Ei puudu ka muidugi turistipüüdjad, meie paadile tulevad mitu korda kohalikud pisikesed paadid ligi, kes konksuga ennast kinni tõmbavad ja siis kauplemine alaku. Meie saame suure ananassi laeva peal natuke ringi vaadata.

Tuuri lõpetab aerupaadi sõit troopilise metsa vahel. Meil veab, veetase on tavaparasest suurem ja kulgeme pea nagu meie oma Eesti viiendas aastaajas.

Kõike seda, mida me tegelikult nii nende kahe päeva kui ka kogu Vietnami reisga oleme kogenud, on raske siin kirjeldada. Meil on hea meel, et oleme siin nii palju kohaliku eluga tutvunud ja näinud nii suurlinna, rannakuurortit ja väikseid külasid. Vietnam on olnud uskumatu, kummaline ja imeline samal ajal!