On 17 Juuli ja saab alguse meie kõige pikem esmaspäev. Ärkame oma kodus hommikul vara kell 5.00 nagu tavapäraselt, lähme trenni ja tööle aga midagi on selles hommikus siiski teistsugust. Teistsuguseks teeb selle teadmine, et pärastlõunal väljub meie lend Hawaii suunas ja ees ootab 6 nädalt seiklust. Veel viimane seiklus meie kahekümnendates. Lähme 16.30 Sydneyst lennukile ja peale 9 tundi õhus olemist, maandume kell 5.30 Honolulul. Aga 5.30 esmaspäeva hommikul, niiet elasime esmaspäeva juba Sydneys ära ja nüüd Honolulul uuesti. Kes ütles, et aega ei saa tagasi keerata.
Meie aga oleme Hawaiil. Maapealses paradiisis, kus rohukõrtest seelikutes ja leidega piltilusad neiud pannapidudel puusa keerutavad. Või no nii ju fimidest tundub. Meiegi otsime seda Hawaii hinge ja iseloomu, väiksust ning sellist saarehinge. Honolulu keskusel on hoopis aga selline suurlinna hõng. Ilm on soe ja niiske, lennujaam on tapselt nagu Tallinna Linnahall ja inimesed räägivad küll sama keelt, mis Austraalias aga midagi on teistmoodi. Ei ole seda Austraalia kodusust ja hubasust. Tuleme lennujaama bussilt maha täiesti vales kohas ja jalustame veidi ringi, näeme tuttavat Starbucksi ja lähme hommikust sööma. Esmene lonks kohvi aga annab kohe tunda, et pole enam Austraalias, kohvi maitseb nagu kohvimasina pesuvesi. Aga jõuame lõpuks õigesse kohta, leiame mõnusa koha, kus pikutada ja puhkame natuke kuni ootame sõpra Tiitu, kes elab Perthis ja kus sa ikka muidu sõbra Eestlasega kokku satud kui mitte Hawaiil. 
Täpsemalt oleme keset suurt Vaikset Ookeani, kõige eraldatumas asustatud kohas kogu maailmas. Kõige lähem koht on California, mis asub pea 4000 km kaugusel, järgmine on alles Jaapan 6200 km kaugusel. Hawaii on nii eraldatud, et omab lausa oma enda ajatsooni. Hawaii saarestik koosneb 8st saarest, mis on kõik vulkaanilise tekkega. Vulkaaniliselt aktiivne on ainult kagupoolne ots, kus Big Islandil aastal 1790 purskas vulkaan Kilauea ja tappis 5000 inimest ning mis on siiani maailma kõige aktiivsem vulkaan. Ülejäänud saared on lihtsalt kuuma täpi kohalt ära liikunud, sest maakoor ju liigub pidevalt. Igapäevaselt käivad sajad turistid alumiiniumis paatidel vaatamas, kuidas mullitavas vees kuum laava dramaatiliselt merre voolab. Meie lähme sinna, siis kui järgmine kord Hawaiil oleme.
Tegemist on tõelise maapealse paradiisiga, on ikka ühel saarestikul imekaunis loodus aga mitte alati ei ole see Hawaii puhul esikohal olnud. Oma asukoha tõttu on saarestikul ka sõjaline tähtsus. Seal asub Pearl Harbour, mis II Maailmasõja ajal langes Jaapanlaste rünnaku alla ja tuhanded Ameeriklased hukkusid. See oli ka põhjus miks USA II Maailmasõtta astus.
Aga mida, Sa veel Hawaii kohta ei teadnud? Kohalikud on Polüneesia juurtega, räägivad oma keelt ja kasvatavad ananasse, niiet sealt tuleb 1/3 kogu maailma ananassi toodangust. Need samad Polüneeslased leiutasid tuhandeid aastatid tagasi surfi :)
Niisiis meil on ees 5 päeva paradiisis. Kaks esimest päeva oleme keskuse kandis, Waikiki rannal. Rand on ilus, vesi on soe, helesinine ja inimesed on ilusad ning päevitunud. Meie aga oleme reisinud küllaltki palju ja elame me ju Austraalias, kus on maailma ilusaimad rannad, niiet lihtsalt helesinine vesi ja ilus rand meid enam ei vaimusta, no ilus on ikka aga otsime seda Hawaii iseloomu. Nagu Vanemuine vaimu ajame taha noh :D Ärge nüüd valesti aru saage, mitte et Hawaii ei meeldiks aga ootasin rohkem eristumist. Õhtuti kimame ringi jalgratastega, teeme siin ja seal mõne kokteili ja naudime rannas jalutamist. Taas näeme Suurt Vankrit, mida Austraalias ei näe, natuke nagu kodune tunne tekib või nii. Või kus see kodu nüüd siis ongi :)
Edasi laheb reis sportlikus rütmis. Sportlikud tegevused ja sportauto. Vrõnn vrõnn Mustang :) Kohalik tuttav Sebastaian, kellega me Sydneys tuttavaks saime, nüüd kimame temaga määda Oahot ringi. Peatume imeilusas Waimea rannas, Rait ja Sebo hüppavad kaljudelt alla ja snorgeldame. Snorgeldame päris pikalt ja päris sügavas vees ning kui ma hakkan juba kalda poole minema, ilmub eikuskilt üks suur kilpkonn, kellega koos same ujuda. Kui super tunne see on, looduses sellist majesteetlikku looma näha.
Neljapäeva hommikul vara seame sihiks Diamond Head State monumendi, kus avaneb imeilus vaade kogu Honolulule. Vulkaan ise pole aastasadu aktiivne olnud, matkaraja sinna tippu ehitas kunagine armee ja aastakümneid oli kohal ka sõjaline otstarve. Nüüd aga on tegu rahvuspargiga ning külastavad seda uuditavad turistid.
Edasi lahme Koko Headi vallutama, kus trepist üles ronmine saab täitsa uue tähenduse. 1048 astet mööda vanu raudtee rööpaid järjekordse vulkaani äärele. Vulkaan pole pursanud 35000 aastat, ehk ei hakka täna ka :) Tipus on jälle vanad säilmed sõjaliselt tegevusest, mis tekitas vajaduse ka raudtee järgi. Matk on aga korrlik trenn, päike armu ei anna aga vaade on jällegi premeeriv. Oleks aga teadnud, mis meid järgmine päev ees ootab, siis need kaks matka olid väga leebed. Pool päeva jõuame veel mööda rannikut ringi sõita ja saare ilu nautida. Alati on hea suurlinnast eemale saada ja väiksemaid kohti avastada. Ja no see metsik loodus seal saarel. Alguses on meil plaanis see kurikuulsus Stairway to Heaven matk ära teha aga kõpuks otsustame ümber, tahaks rohkem loodust näha ja öösel kuskil pimedas metsas turvamehest mööda hiilida ka ei viitsi ning kõige halvemal juhul rahakotti kergendada ka ei taha.
Reedel ärkame vara ja suundume KaAu kaatri matkale. Tegemist on küll ametliku matkarajaga aga sellisega, mida pidevalt ei hooldata. Rada algab juba kurjakuulutava langusega alla vihmametsa. Raja raskusest annab ka aimu asjaolu, et väga inimesi me oma teel ei kohta. Ainult käputäit. Ei ühtegi bussitäit pilukaid :D Need on need mäed ja metsik loodus, mida ringi sõites imetled ja mis tundub nii kättesaamatu ja müstiline. Sellel matkal just selles samas metsikus vihmametsas me ringi müttamegi. Matk algab võrdlemise leebelt, mõned tõusud ja langused, kui järjest hakkab tee minema raskemaks, tekkima hakkavad köied, mis on mõeldud selleks, et tee oleks läbitav. Mingi hetk jõuame joani ja tundub nagu dead end aga oh ei, needsamad köied jätkuvad otse selle joa kõrvalt, kus siis alla vaatamata ikka tipu poole liigume. Võimalik on teha veel suurem tiir tehes ringi kraatri serval, meie aga otsustame ainult tipu vallutada. Aga minul jääb see tegemata, sest mingi hetk läheb teekond nii järsuks, et minu kõrgusekartus annab alla. Olen seal keset mäge nagu eesel, kes ei saa ei edasi ega tagasi. Kokku kestab meie matk 7 tundi ja lõpp on ikka raske. Kui juba tundub, et tagasitee on päris lihtne, siis läheb rada järjest porisemaks (millele meist ülekäiv padukas ka hästi kaasa ei aita), kuni mingi hetk libedusele lisaks ka puujuured tekivad, millele siis astudes ja puudest kinni hoides allpoole liigume. Ikka kogu keha töötab.
Uskumatu aga samal õhtul suudame veel välja minna. Ikkagi homme ju minek ja vaja võtta veel viimast. Külas on ka Sebo, kes meid siia ja sinna viib aga no kogu see melu ei tee järgmist päeva koos lendmisega väga lihtsaks. Aga niipalju oleme teinud kodutööd, et enamus hotellid, autorendid, lennupiletid ja asjad on broneeritud, niiet kõik kulgeb väga sujuvalt. Ja juba etteruttavalt võin öelda, et suudame kogu oma 6 nädalat reisida ainult käsipagasitega, uskumatu. Aga kui palju see säästab aega ja raha. Kui aga keegi meie pagasit kaalunud oleks, siis oleks jama aga seekord läks õnneks. Homme uus päev, uus linn.
Tere Las Vegas. Müstiline fantaasiamaailm, kus miski pole keelatud ega ebatavaline. Ei ole esmaspäeva hommikut ega reede õhtut. Ja meie hotell on kogu selle melu keskel. Kui hommikupoole inimesed lihtsalt jalutavad, naudivad ja uudistavad, siis õhtul võtb Vegas justkui uue kuue. Nagu naine, kes päeval käib lillelise kleidikese ja tennistega ja õhtul särab nagu diskopall. Kui aus olla on seda seal toimuvat raske sõnadesse panna. Ma arvan, et igalühel on Vegasest oma ettekujutus ja las siis nii jääbki. Mina olen Vegases ka ennem käinud, 7 aastat tagasi. Palju on uusi hotelle ning vanadest on korralik ajahammas üle käinud. Aga Vegases kõik särab ja sätendab, kui ei, siis vilgub ja põleb. Uks uuemaid lisasid Vegase niigi säravasse linnapilti on vaateratas, kuhu saad minna pooletunnist sõitu nautima kuubikusse, mis pakub ka hinna sees kokteile. Vaateratas on iseenesest mõistetevalt maailma suurim. Jah, suurem kui London Eye. Meie jalutame ringi, tutvume, naudime, lõbutseme :)
Oleme Vegases vaid 3 päeva ja seekord maadmööda Grand Canyonisse ei jõua, pole viga, lähme kopteriga. Hinda avaldada ei taha aga no super kogemus jälle. Maandume kanjoni põhjas, naudime vaadet ja külma ja mullidega jooki :) Ja oh kui kuum on ilm, tuuleke on nagu fööniõhk ja maapind lihtsalt õhkab kuumust.
Oleme Vegases vaid 3 päeva ja seekord maadmööda Grand Canyonisse ei jõua, pole viga, lähme kopteriga. Hinda avaldada ei taha aga no super kogemus jälle. Maandume kanjoni põhjas, naudime vaadet ja külma ja mullidega jooki :) Ja oh kui kuum on ilm, tuuleke on nagu fööniõhk ja maapind lihtsalt õhkab kuumust.
Panen Vegasest rohkem pilte kui juttu, sest ausalt noh kogu seda siin toimuvat on raske kirjeldada. Nagu ka Grand Canyoni võimsust. Proovin siis seda kirjeldada läbi mõne numbri. Kanjon on 446 km pikk, kõige laiem koht on 29 km ja kõige kitsam 6.4 km lai, sügavuseks on 1.8 km. Uhked numbrid aga tegelikult ei ole see Grand Canyon ei pikim, laiem ega ka sügavaim maailmas, siiki aga peetakse seda üheks maailma loodusimeks ja seda külastab aastas 5 miljonit inimest. Canyonist voolab siiani läbi Colorado jõgi, mis selle pinnamoodi ikka muudab ja kujundab ning tuhandeid aastaid on see olnud koduks Ameerika põliselanikele.
Aga viimasel ööl Vegases teeme tiiru vaaterattal ja selles kokteilidega kuubikus. Ütlen kohe ära, et Miamisse lennata ei ole jälle lihtne. Mul on alati olnud nii kahju et kui Michael Jackson Eestis käis, siis ma ei käinud sellel kontserdil, seega ennem lennukile minekut vaatame veel selle show ka ära. Pean ütlema, et sellesse showsse on pandud väga palju südant ja pingutust, et tõesti tabada niipalju kui võimalik kuninga hõngu. Muuseas viimati kui Vegases oli, saimegi uudise, et Michael suri :(
Järjekorras sihtkoht number 3 - Florida. Maandume Miamis ja lennujaamas on mingi terminalide vaheline rong katki ja seisame mõned tunnid järjekorras, et üldse lennujaamast minema saada. Meie tahame minema saada aga umbes sama suur järjekord on lennujaama saamisega.
Miamis peatume Miami Beachi keskosas. Kokku on Miami Beach u 14 km pikk, millest peamine melu on lõuna osas. Miami beach on nagu piklik saareke, mis eraldab Miami linna ja randa. Merevesi on uskumatult soe, ausalt mingi 30 kraadi. Kuid vees on mõned ohud ka, haid. Tegelikult on Sydenys ju sama aga siin olenevalt aastajast võib olla kaldale suheliselt lähedal tuhandeid haisid. Miamis saame tuttavaks ühe pisikese Eesti päiksekiirega nimega Marija, kes on juba mõnda aega Miamis elanud ja näitab meile Miamit kohaliku pilgu läbi. Meie aga seal elda vist ei suudaks, liiga palju tsementi, liiga vahelduv ilmastik ja liiga vähe loodust ja rohelust. Selleks ajaks kui mu blogi üles saab on juba kogu Florida poolsaarest üle käinud provva Irma, kes tekitas palju pahandust. Ka meie saame seal nii vihma, välku ja pauku aga õnneks ka päikest.
Marija on Miamis ühe klubi/restorani manager ja kuuleme natuke sellest kuidas seal siis selle tööjõuga on jne. Polegi veel jõudnud mainida, et inglise keelt kuuleb Miamis vähe, Hispaania keelt aga igal pool. Miamis elab palju Lõuna - Ameerikast ja Kuubast migreenunud inimesi ja kui näiteks Californias on hipaania keelt töölisklassi seas, siis Miamis räägib muruniitja inglise keelt ja maja omanik hispaania keelt. Kui Austraalias saab keskmine ettekandja/baaridaam 20 dollarit tunnis ning olenevalt kohast veel tippi, siis siin tunnitasu ei ole, palka ei maksta, palka saad nii palju kui tippi suudad endale teenida. Usas on aga tipikultuur kõva ja isegi kehva teenindusega jäetakse 10% tippi. Ehk võib õhtu teenistus olla ka 500 dollarist 1000 dollarini. Teenindus on ka pigem ikka hea ja toidud ülimalt maitsvad. Miami käidud, nähtud, maitsemeeled rahul ja sääred päiksest põlenud, paneme oma renditud punasele Kiale hääled sisse ja sõidame Key Westi, tahaks ju ka selle kõige lõunapoolsema USA tipu ära näha ja selle poiga seal pilti teha. Pilt jääb aga tegemata, kuna kohani lookleb mitmekümne meetri pikkune looklev ja vali pilukate rodu, meie hüppame korraks sinna ette, teeme selfi ja linnuke kirjas, oleme Kuubast 90 miili kaugusel olnud. Mõned aastat tagasi oli veel kehtiv seadus, mille alusel oli Kuubakatel, kes said oma jala Ameerika pinnale, võimalus ka legaalsele kodakondsusele.
Key West on aga mõnus koht, täpselt selline väike ja armas nagu Pärnu, super ageda iseloomuga koht. Sööme maailma kõige maitsvamat lobsteri rolli ja key lime pied. Näeme ka maaila pisimat baari ja baari, kus seintel tapeediks ainult raha. Vihm ajab meid aga natuke varem minema ja peale järjekordset mõnusat õhtut täis nalja ja napsu, paneme edasi Orlandusse, Mickey Mouse kodulinna. Orlando pakatab teemaparkidest, vali millist tahad. Meie aga lähme shoppama, otsustame jätta Mickey külastamise selleks ajaks kui on pisikesi, kes sellest rohkem rõõmu tunnevad.
Key West on aga mõnus koht, täpselt selline väike ja armas nagu Pärnu, super ageda iseloomuga koht. Sööme maailma kõige maitsvamat lobsteri rolli ja key lime pied. Näeme ka maaila pisimat baari ja baari, kus seintel tapeediks ainult raha. Vihm ajab meid aga natuke varem minema ja peale järjekordset mõnusat õhtut täis nalja ja napsu, paneme edasi Orlandusse, Mickey Mouse kodulinna. Orlando pakatab teemaparkidest, vali millist tahad. Meie aga lähme shoppama, otsustame jätta Mickey külastamise selleks ajaks kui on pisikesi, kes sellest rohkem rõõmu tunnevad.
Uus ärevus sees, lendame aga järjest Austraaliast kaugemale New Yorki Osariiki, Buffalosse, kus ootavad meid Lia ja John. Mõnus ja kodune pisike Buffalo ja maailma parimate kanatiibade kodulinn. Nende kuulsate kanatiibade vastu on aga nõudlus nii suur, et seal olles kuuleme uudist suuremast hinnatõusust. Buffalos on aga nii mõnus ja rahulik, kuskile kiiret ei ole, naudime head veini ja lõkkeõhtuid. Ning loomulikult käime ka Niagara joa juures. Külastame Niagara juga ja seal pakutav Maid of the Mist Tour on päris pull, sest viib sind joa südamesse, kus oleks nagu kõige hullema paduka käes ja midagi ei näe, tunnetad ainult selle joa võimasust. Lugematul arvul inimesi on aga üritanud kosest jumal teab mille sees alla tulla. Vähestel on see õnnestunud, aga keegi pole tänu sellele veel rikkaks ega kuulsaks saanud. Paljud on hukkunud ja nende surnukehad on siiani leidmata (note to self, Ontario järve ujuma minne pole mõtet). Kohalikud räägivad et aastas teeb seal enesetappu 20-40 inimest.
Meie aga oleme kohvitäie riideid puhtaks pesnud, jutud räägitud, juga nähtud ja kanatiivad söödud, lähme edasi.Tegelikult hakkame minem tagasi Austraalia poole. Kõik keda me külastame, imestavad kuidas on võimalik nii pikalt reisida vaid käsipagasiga, Lia silmad on suured kui ta näeb kohvri sulgemise protsessi :)
Natuke imelikul kombel on igalt poolt natuke kahju lahkuda. Uus piirkond saab kiiresti tuttavaks jälle lennjammas olles ja uude sihtkohta minnes on mingi imelik tunne, ootusärevusega segamini muidugi :) Novot siis olemegi uuesti Buffalo lennujaamas, olime just Lia ja Johniga kokku leppinud, et see ei ole viimane kord kui me näeme aga ikkagi on kuidagi imelik tunne. Samas on nad koguaeg nii kaugel ja olen neid ainult 3 korda elus näinud aga teistpidi tunduvad nad nii lähedased. Ja no kui meil ainult samas vanuses oleks sama särvad silmad, hea tervis ja suurepärased võimalused. Kindlasti on :)
No comments:
Post a Comment