Maakad suures linnas

TEHTUD!! Töötasime banaanide ja ananassidega ei rohkem ega vähem kui 91 tööpäeva. Farmipäevade lōpp osutus aga oodatust raskemaks. Tegelikult on ju alati nii, et kui oled otsustanud kuskilt lahkuda, siis selleks on ju pōhjus ja ees on ootamas midagi uut ja paremat ning kui mōtted on juba mujal, siis on raske olla kuskil kus  eriti olla ei taha ja päevad venivad. Hetkel on veel rändurid meis erksad ning avastamishimu on lōputu aga lōpuks on ikka ju eesmärk leida koht, kust enam ära ei taha minna. Tegelikult paljudele on selline reisimine siin maakera kuklapoolel enda leidmiseks ja aru saamaks mida elult tahta. Ka meie oleme siin enda jaoks palju eneseleidmist saavutanud ning endale eesmärgid seadnud :) tōsi ta on, et siinne teenistus on ka kindlasti paljud uksed avanud ning pannud julgemalt  mōtlema ning elama väljaspool oma turvalist mugavusstooni, mis paneb enda üle uhkust tundma. 

Ja meilt on viimasel ajal palju küsitud, et kas me tōesti ära ei tüdine üksteisest, kui me sōna otseses mōttes koguaeg koos oleme, aga tōesti ei, ei ole kohe üldse üksteisest tüdinenud ja iga päev oleme koos aina tugevamad ;) 

Oleme aga siin Austraalias nüüd kogenud ka midagi enneolematut, nimelt KÜLMA! Juuli kaks esimest päeva magasime Lakelandis kahe paksu tekiga ja hommikul ärgates paneme jalga pikad püksid ja lisaks pusale ka jope, kuna väljas on uskumatu 5 kraadi. Kui aga päike tōuseb, siis hakkame järjest kihte maha koorima ja kell 11 on järgi vaid särk ja lühikese püksid. Selline uskumatu temperatuuri kōikumine. Aga heaga harjub kiiresti ja meelest on läinud, mis tunne on -30C. 

Nüüdseks oleme aga maatolmu jalgadelt pühkinud ja suundume Brisbane poole, kus elab üle 2 miljoni inimese. Esimene peatus oli aga taas Townsvilles, kus nautisime terve nädalavahetuse kiireid autosid ja adrenaliini. Nimelt toimus terve nädalavahetuse vältel V8 Supercars vōidusōit, mis meile mōlemale väga väga meeldis. Nii suurel ja vōimsal vōidusōidul polnud kumbki käinud ning nautisime mōnuga möirgava V8 mootori hääli. Boonusena oli ka Porsche Carrera cup, mis Raidile suure Porsche fännina meeldis. Lisaks oli meil veel Filipiinide reisist alles hoitud üks capuccino rumm, mis ootaski avamist peale farmipäevade lōppu ning ennem uue seikluse algust, seega tähistamiseks pōhjust jätkus:) 

Sel üritusel oli ka palju Austraalia peresid ning täiesti kohutav oli vaadata, kui ebatarvisikud ja ülekaalulised enamik inimesi olid. Ning enamiku all ma mōtlen tōesti seda, et iga teine oli meist poole suurem ja iga kolmas oli meist kolm korda suurem. Aga pole ka ime kui ühes käes on coca ja teises käes friikad ning midagi tervislikku sealt ürituselt ka osta ei saanud. Täiesti kohutav oli pealt vaadata, milliseks inimesed ennast nuumanud on ja kui palju see nende liikumisvabadust piirab. Niiet kallid sōbrad toitugem tervislikult :) 

Natuke positiivsema poole pealt, siis austraallased on enamjuhult väga sōbralikud, niigi kuidas sul läheb küsimus kuulub tavalise tervituse sisse ning tegelikult on vōimalik iga teise austraallasega tühjast tähjast jutustama jääda. Meie aga matkame edasi. Oleme väga rahul oma matkavarustusega, sest meil tōesti on olemas absoluutselt kōik vajalik mugavaks matkamiseks. Lisaks matkavarustusele on meil kaasas ka väike treeningvarustus, enda eest peab ju koguaeg hoolitsema ;)Townsvillest ostame veel endale teise ratta, et koos sōitmas käija. Siin on aga kiivri kandmine rangelt kohustuslik, mis on ōige ka. Ennem suutsime politseilt ikka kaks hoiatust saada aga nüüd oleme tublisti ka kiivrid soetanud:)

Esmaspäeva hommikul aga sōidame mööda idakallast lōunapoole ja esimene peatus on Airlie beachil, mis on armas linnake mere ääres, kust saab sōita ka Whitsunday saarele ja veel muudele troopilistele saartele, kus nautida maailma ilusamaid valge liivaga randasid ja snorgeldamist. Seekord aga meie veel sinna ei lähe, kuna hetkel on siiski siin talv. On küll soe, kuid tuulisem ja pilvisem ning kuna Brisbane ei ole ka väga kaugel, siis tuleme tagasi, et paar päeva nendel troopilistel saartel veeta. 1000 km siin ei ole enam miski vahemaa.

Edasi viis meie tee aga otsejoones Brisbane, kuhu me oleme ōnnelikult kohale jōudnud. Olemegi nagu maakad suures linnas, sest siiani oleme elanud ikka väiksemates kohtades, isegi Darwinis oli ju vaid 150 000 inimest, Brisbanes aga pea kahekordne Eesti elanike arv. Esimesel ōhtul käisime ratasega linna avastamas ja esimesed muljed on ülimalt positiivsed. Edasi nüüd töö ja uue kodu jahile. Sellest aga juba uues posituses. Seniks aga meile pöidlad pihku:)  Nautige suve kallid sōbrad! Kirjutamiseni:) 

Armastame Ananasse!

Heihooo. Kuigi viimasest blogist on möödas üksjagu aega, siis on meiega endiselt kōik hästi:) pole aga nii kaua kirjutanud, sest meie elu on viimased kaks kuud olnud mitte nii tegevusterohke. Oleme endiselt Mareeba küljeall Walkamini külakeses ning nüüdseks külvame ananasse Mareebast pea 200 km kaugusel Lakelandis, mis on veel hullem pommiauk. Rait sōidab seda vahemaad mōni nädal mitu korda, kuna tema peamiselt transpordib taimi.  Külvamine ise on suhteliselt igav töö, istu ainult seal masina otsas ja topi taimi külvajasse. Istun seal ühe iiri türdukuga koos, kellega ma olen küll suhteliselt erinev (27 aastane tagasihoidlik inglisekeele ōpetaja, mōelge siis ise:D) aga jututeemasid ikka leiame. Niisiiis aga kui need ananassid maasse saavad, siis on nad vaja ükshaaval üle patsutada, sest masin on iga kumeruse suhtes väga tundlik. Ja päevas u 4000 taime läbi jalutada ja patsutada pole just väga äge ( kokku külvatakse päevas umbes 10 000 taime).  Rait vahepeal aitab meid aga peamiselt asjatab mujal ja transpordib taimi. Aga ōnneks oleme oma eesmärkidele väga lähedal, siin on jäänud meil veel kaks nädalat, peale mida sōidame Townsvillesse V8 Supercars üritusele ja peale seda meie seiklus jätkub hetkel veel teadmata suunas ;)

Ennem kui aga ananasside kallale asusime, külvasime banaane ja tegime banaanipōllule niisutussüsteemi, tegelesime ka ananasside kastmisega (500 000 taime aga ōnneks ei kastnud kastekannuga :)) ja mina sidusin banaanipuid omavahel kokku, et neid toestada, kui kobar raskeks läheb  (valmis kobar kaalub kuni 70 kg), sest banaanipuuu ise on papist. Rait sellel ajal vahel aitas mind ja lisaks tegeles ka suhkruroo kastmisega ja kus vaja seal keevitas ja parandas. Vahepeal kolisid meie majja aga kaks uut elanikku ja ohh üllatust iirlased. Kōik on pärit mingist väikesesd iiri külast ja no kurat iirlane on ikka iirlane. Selle naisega, kellega me koos ananasse külvame, saame ikka hästi läbi aga vaba aega siiski eriti koos ei veeda, ei ole nende iirlastega ikka sellist klappi. Lakelandi eksis ära aga üks Eesti paar Kerli ja Aivar, eestlasi kohtab ikka igas maailma otsas;) 

Aga mis meil siin siis pōnevat, Rait sai 25 ja sellist numbrit ei saa ju tähistamatta jätta. Planeerisime siis, et lähme sinna linna tagasi, kus veetsime oma esimese öö Austraalias ja sōidame praamiga Townsville lähedale Magnetic Islandile. Reedel toimus seal Full Moon pidu ja sinna meil siht oligi. Saime ka üle mōne aja ühe mōnusa peo, mis toimus ühes hostelis ranna äärel ja nagu alati, siis oli soe suveōhtu( tegelikult on meil siin südatalv, kus temperatuur vōib langeda 20 kraadini, kohutav eksju :D). 

Järgmisel päeval sōitsime saarel ringi. Tegemist oli väikese saarega, kuskil 10 km oli üks külg aga seal on palju erinevaid lahesoppe, kus peesitada ja ujuda, mida me küll ei teinud, sest vesi oli külm (+23C). Ōhtul käisime veel kohalikus pubis elavat muusikat kuulamas ja veini nautlemas, mōnus eks ;) Terve pühapäeva veetsime veel Townsvilles ja siis sōitsime 400 km tagasi Walkamini. Kuigi kumbki eriti ei tahtnud tagasi minna. Nagu ka mu eelmisest postitusest läbi kumas, siis farmitöö ei kuulu just me lemmikute hulka ja teeme seda, et Austraaliasse pikemaks jääda. Kalleid sōpru ja perekonda igatseme (olgu tänatud skype) aga Eestisse tagasi kolimist mitte. 

Aga kolme kuu pärast samal ajal oleme juba Sydneys ja lōpetame oma esimese aasta Kängurumaal suure peoga ja mis kōige toredam, koos oma Eesti sōpradega. Ja siiiiiiiis järgmised 5 kuud tööd ei tee, vett ei joo ja jala ei käi! Puhkame, joome rummi ja surfame ainult :D 18 september lendame Cold Coastilt Vietnami ja sealt edasi Kambodzasse ja siis Taisse, kus saame päris oma emmesid ja kallist perekonda kallistada ja nendega mōnusalt aega veeta:) Ja siis tagasi Filpiinidele Boracay saarele, kus ōpime lohesurfi. Teate, kui keegi oleks meile nt kaks aastat tagasi ölenud, et meie jaoks selline asi ja elu vōimalik on, oleks ma ölenud et tore ju oleks aga....

Aga tegelikult ei ole aga, sest kui millegi nimel piisavalt pingutada on unistused lähemal kui arvata oskame;) 

Aga kirjutamiseni ja mōne nädala pärast uued pōnevad uudised ;) 

Mis ei tapa, teeb tugevaks!

Nüüdseks on meil tehtud 1/3 farmipäevadest ja kuigi aeg liigub kiiresti, on kogu see farmielu meie jaoks miski, mis tuleb lihtsalt üle elada ja vaid lühike periood meie elust, mis ei tapa aga tugevaks teeb küll. Minu jaoks on rutiin see mis tapab, kuigi olen saanud siin teha paljugi erinevaid töösid, on nende iseloom siiski sama päev osta korduv tegevus. Ja tunnen juba suurlinna tuledest puudust!

Rait on siin aga endiselt mehhaanik/keevitaja ja enamus hommikud hakkavad teadmatuses, mis uus päev toob. Me mõlemad aga loodame, et Raidil on sellest siinsest töökogemusest edaspidi palju kasu, sest selles ametis on võimalik palju rohkem teenida. 

Ja sellest, kuiväga meile Iirlased ei meeldi võiksin vist hetkel terve raamatu kirjutada, sest arvan, et hetkel mulle meeldivad kärbsed ja sääsed ka rohkem kui iirlased. Räpsed ja rumalad. Me siiralt loodame, et kohtame on seikluse jooksul ka neid iirlasi, kes seda arvamust muudavad. Aga jah, viimasel ajal on meie majakseses olnud palju sekeldusi selle üle, kuidas korda hoida aga kuna põhiline tüliõun loetud päevadega lahkub, siis loodame, et saame asjad taas korda. 

Viimasest vabast päevast on mul hetkel möödas juba 18 päeva aga endalegi uskumatult ei ole veel ulmelist väsimust ega midagi. Tugev siht on silmeees ja kui oma unistuste nimel tööd ei tee, siis nad ainult unes täituvadki eksju :) ja olen meie üle jube uhke, oleme saanud koos töölainega ka trennilainele ja teeme oma  väikses nö jõusaalis usinasti trenni, mis ka väga palju energiat annab. 

Nädalavahetusel käisime kinos aga mitte lihtsalt kinos, vaid autokinos. Jube mõnus oli seal filmi vaadata ja piletihinna sees oli tervelt 2 filmi. Tegime kaasa hunniku sushit ja haarasime pudeli veini ja veetsime jälle mõnusalt aega. 

Aga oleme siin tugevad edasi ja peame paar kuud veel vastu. Ja kui ananasse või banaane sööte, siis mõelge minupeale eksju ;)  

Ja nii see farmielu käib

Niisiis, nüüd olen ka mina teise aasta viisa jaoks vajalike päevadega alustanud. Sain sama ülemuse alla tööle ja põhiliselt töötan ananassipõllul tehes umbrohu kontrolli, ehk siis maakeeli rohides:D mõnel päeval olen ka traktorijuht ja vahel banaanipakkimises. Töö on hetkel veel jama aga varsti hakkame ananasse külvama, mis peaks parem töö olema. Ühesõnaga proovime selle tüütu farmiaja üle elada, et paremad ajad oleks veelgi paremad :)

Ümbruskond aga on taas uus ja huvitav ning vabadel nädalavahetustel käimegi ringi sõitmas. Nagu öledud, asume Queenslandi põhjaosas ja esimesel vabal nädalavahetusel käisimegi veel rohkem põhja pool ja leidsime imelise koha Wonga beachil, kus üks pisike karavanipark asus vaid mõned meetrid merest. On kaks asja, millest ma ei tüdineks vist iial, lainete loksumise kuulamine ja põleva lõkke vaatamine. Veetsime taaskord viietärni õhtu rannas. Ausaltöeldes, ma poleks oodanudki, et nö telkimist niiväga võiksin nautida aga hea varustusega ja hotellitoaga, mille saab alati parkida kõige ilusama vaatega kohta, on matkamine vägagi nauditav tegevus) 

Nagu ka varem mainitud, siis Queenslandis ei ole enam sadade kilomeetrite kaupa tühjust ja lamedat maastikku, vaid palju mägesid ja orgusid ning palju vihmametsa. Vahepeal on teed väga kurvilised ja suurte tõusude ja langustega aga äärmiselt heas korras. Kuuldes olukorrast Eesti teedel, ei suudaks mõeldagi aukude vahel manööverdamisele. Teeääred on täis ilusaid vaateid ja iga mõnekümne kilomeetri tagant ootab avastamist mõni suurem või väiksem juga või kosk. Samuti pakutakse võimalusi vihmametsade avastamiseks sinna ehitatud jalutusradadel. Siin piirkonnas on palju erinevaid võimalusi aktiivseks puhkuseks, mis aga on küllaltki kallid nagu kõik muu siin kaunis Austraalias. 

Lihavõtete ajal oli meil siin 4 vaba päeva ning sellegi aja veetsime matkates. Kaks ööd veetsime jällegi idakalda põhjaosas, kus leidsime järjekorde imelise koha telkimiseks ja veetsime 2 ööd ja päeva rannas peesitades, ujudes ( vesi oli 28 kraadi), grillides, lõket tehes ja rummi juues. Vaatasime ka veel natuke piirkonnas ringi aga üldiselt on siin ikka kõik väga kallis, et kui tahame siin palju säästa, peame oskama valikuid teha. Näiteks loomaaia pilet maksab 30 eurot ja üleüldiselt alla 20 euro kuskile ei saagi. Ühe öö veetsime veel romantilises Paronella pargis, mis oli aastakümnete tagune muinasjutu loss, mis oli küll ajahambale jalgu jäänud aga siiski on püütud selle rajaja unistust elus hoida. Nüüd oleme aga oma kodus tagasi ja hakkame täiskäigul tööd tegema, et oma unistusi ellu viia :) 

Kõik on uus märsti kuus

5 päeva teel ja oleme jõudnud sihtkohta Cairnsi. Sõitsime tagasi sama teed, mis me 5 kuud tagasi Darwinisse tulime. Loodus on paljuski muutunud, põlenud metsad on hakanud tagasi kasvama ja kõik on palju rohelisem. Plaanime küll tagasiteel ka veel Northern Territorys ringi vaadata aga tegelikult pole seal enam midagi väga vaadata, loodus on ühesugune ja palju on tühjust. Meiegi ööbime kahel esimesel ööl teel olles kahes erinevas turistipargis täiesti sisemaal ja kui esimesel ööl veel saime telgis magada, siis teine öö oli täielik kilesaun. Täiesti arusaadav, miks siin niipalju tühjust on, sest lihtsalt niivõrd kõrvetav kuumus on enamus aastast. Kolmandast ööst alates aga otsustame selle kasuks, et ööbime autos ja teeme endale väääga mõnusa ja koduse pesa. Lõpuks hakkavad juba asjad ka oma kohta leidma autos, kui aga auto on niigi pea triiki asju täis, siis kohe alguses ei saagi mingit süsteemi olla, kuidas asjad käivad. Samas on meil aga olemas kõik vajalik mugavaks matkamiseks. 

Kolmas öö on aga tagantjärele mõelda eriti koomiline. Olgu mainitud, et kui siinmaal kuskil väiksemas kohas või karavanipargis tahad elamist saada, tuleb seda teha ennam kella 6 õhtul, kuna peale seda kedagi enam pole. Jõudsime siis umbes 22.30 väiksesse Richmondi linna ja kuna olime seal ka Darwinisse sõites, siis teadsime seal ühte turistiparki, kuhu tahtsime magama minna. Kellaajale kohaselt on aga kontoris vaikus aga kuna teeääres ka magada ei taha, siis otsustame sinna parklasse autoga parkima ja magama jääda. Seal pargis on aga üks karavan, kus ma mõtlen minna natuke elu uurima ja pesemisruumide koodi küsida. Sealne mees on aga küllatki veider, mitte just väga sõbralik ja see, et tema koer on mulle nabani on veidi õudustäratav. Ühesõnaga nii koht kui ka olustik on nagu halvas õudusfilmis ja minu uni just eriti magus ei ole. Õhtul pimedas tunduvad kõik asjad hirmuäratavamad ja ütlen Raidile, et õudukad algavad alati veidrate vanameestega ja seiklusjanuliste noortega:D varajastel hommikutundidel lähme sealt kiirelt minema. 

Tagasi Queenslandis on aga hea olla. Enam pole sadade kilomeetrite kaupa tühjust ja kõik on mõnus. Kiiret pole meil kuskile ja siinseal pöörame kiirteelt ilusaid kohti avastama. 

Esmaspäeva hommik algab meil aga tööbüroos ja kell 13.30 on Raidil töö ja meil elukoht olemas. Sõidame Cairnsist natuke eelmale Walkamini linna ja varsti saame kokku Ashley'ga, kes on Raidi uus ülemus. Oma uut kodu nähes tekib esialgu soov kannapealt ringi pöörata aga kui oma lõua maast kokku korjan, siis ei tundugi asi enam nii hull. Meie toast on välja just kolinud kaks iiri poissi ja vist pole räpasemaid inimesi olemas. Viime oma toast välja u 9 suurt kotti prügi ja peale paari tundi küürimist on meil mõnus pesa. Tegelikult on tegemist suure majaga, kus peremees ise paar aastat tagasi oma perega elas. Hetkel jagame maja kahe poisiga, üks iirlane ja teine inglane, tunduvad suht okeid. Vaene maja aga on näinud palju hooletuid päkkereid ja ongi veidi käest ära. Omanik on aga mõistev ja pakub, et kui ma suudan seda korras hoidan saan tausta elada siin. Seda ma teekski tegelikult ka tasuta niiet igatepidi võit. 

Nagu ka mainitud, siis enam ei asu me keset ei midagi ja igasse ilmakaarde tunni aja kaugusel on midagi avastada ja vabu päevi sisustada. 

Minul käib tööotsimine ja ka Raidi ülemus lubab aidata. Lubas ka et kui ma muud ei saa varem, siis nädala pärast saan tema farmi ka tööle. Eks naistel ongi selles farminduses vahel raskem tööd saada. Aga ei hullu, senikaua teen sellest kohast kodu siin ja usun, et ega mees ka ei pahanda, kui töölt tulles on söök juba valmis:) 

Raidi esimene tööpäev hakkas kell 5 ja ega ta ise ka päris täpselt ei teadnud mida oodata. Tööle siia sai ta oma keevitamisoskuste tõttu, mida siitkandist pidi raske leida olema. Kella 4 paiku tulebki mu kallis mees koju ja naeratus näol. Esimene tööpäev on olnud paljulubav ja ta ei pea tegama rasket farmitööd ja vilju korjama, vaid on jälle farmis see mees, kes teeb muud mida vaja: ehitab ja parandab. Nüüd jääb vaid loota, et ka mina saan lähipäevil tööle ja siis saab sellest väiksest majas preerias mõneks ajaks meie kodu. 

Kolm nädalat paradiisis

Filipiinidele jõudsime ilusti, lennud olid mõnusad ja öö Singapuri lennujaamas läks ka kiirelt. Lõpuks ometi on lennujaamades ja sealsete magajate peale mõtlema hakatud ja Singapuri lennujaamas olid mõnusad lamamistoolid, kus saime kenasti magada. Vaatepilt aga, mis meid Filipiini pealenna Manilasse maandumisel ootas, jätaks isegi meie kodumaa pilpakülast viisaka mulje :D vot selle asja nimi on agul. Lennujaamast saime takso aga sattusime päris veidra juhi otsa, kes oli väga huvitatud sellest, et Rait minu õhtul koju jätaks ja temaga välja läheks :D 

Hotelli jõudsime aga ohtutlt ja tuba oli mõnus. Esimene harjumatu asi oli aga see, et igalpool ustel ja tänavatel patrullivad ringi relvastatud turvamehed. Isegi kaubanduskeskusesse sisenemisel peavad kõik läbima turvaväravad ja näitama oma koti sisu, just nagu lennukisse minemisel. Tegelikult on teatud piirkonnad Filipiinidel, peamiselt lõunapoolsed saared, külasjatatele väga mitte soovituslikud, kõrge terrorismi ja röövimisohu tōttu. Pealinnas tundsime ennast aga vägagi turvaliselt. Päeval shoppasime aga kahjuks valik pole nii hea kui ootasime. Õhtul käisime veel niisama linnas jalutamas ja krabi söömas. Keskus on väga ilus, kuid teisel päeval käisime ka taksoga linna teises otsas ja nägime ka Manila mitte nii ilusat poolt. Siinne liiklus on aga omaette vaatamisväärsus, autosid on palju, lisaks sellele on liikluses ka veidrad ühistranspordi bussid, külgkorviga ratas/taksod ehk tricycled, hobused, rattad ja rollerid ja et nendest veel vähe poleks, sebivad ringi ka tegelased, kes autos olijatele midagi müüa proovivad ja/või kerjavad ja siis veel lapsed, kes proovivad raha teenida autoakende puhastamisega aga kellele eriti maksta ei taheta. Meie tee viis aga Manila Ocean Parki, kus käisime okeanaariumis, kus suurtes basseinides olid kõiksugu uskumatud mereelukad ja nägime merelõvide showd, mis oli uskumatult  äge. 

Edasi suundume aga Palawani saarele. Siselendude lennujaam meenutab natuke nõukaaja postkontorit aga kohale me jõuame ilusti. Esimese öö veedame Puerto Princessa linnas, kus saame uskumatult mõnusa majutuse ja veedame mõnusa õhtu. Hommikul suundume varakult saare põhjapoolsesse tippu, El Nidosse. Bussisõit on jälle omakorda elamus. Olgu mainitud, et siin ei ole ühelgi transpordil maksimaalst kandevõimet, on vaid maksimaalne mahutatavus. Ja kui mõni reisija on ka katusel kottide otsas, on see ka okei. Meie õnneks saime ikka istekohad sisse, kuid siiski oli väga kitsas. Näiteks kahe väga kitsa kohapeal istus ema oma kaks last süles ja siis veel üks ema, veel üks laps süles. Aga ees meil ootas pea 300 km sõitu, mille läbimiseks kulus 8 tundi. Alguses oli ikka koguaeg suu lahti, et kas tõesti on selline elu võimalik. Mugavustega harjunud eurooplasele on seda vist isegi raske seletada, sest kui keegi mulle seda räägiks, siis oleks raske päris sellist pilti silme ette saada. Inimesed elavad pehmelt öeldes onnides, tööd tehakse loomadega, süüa tehakse lõkke peal ja pesu pestakse käsitsi. Kõike seda aga nähes ja kogedes ning nähes, kui palju filipiinod siinjuures naeratavad, tekib küll tunne, kui materialistlikud võivad ikka inimesed olla. Kogu nende elamustingimuste juures aga on filipiinod väga sõbralikud, naeratavad, soojad ja väga töökad ja puhtad inimesed:) Nüüdseks oleme ka meie sellega ära harjunud, et koguaeg ei peagi elektrit olema ja ilma sooja veeta saab ka. Meie hotellis nimelt kella 6 st hommikul 2ni päeval elektrit pole. Tegelikult kehtib see kogu El Nido linna kohta, kus elekter on vaid loetud kohtades, kus on oma generaatorid. 

Nii aga mis siis turistina siin El Nidos teha on. Peamised tegevused on siiski snorgeldamine, sukeldumine ja island hopping, ehk siis tuurid paatidega, mis viivad saartelt saartele. Linnake ise on väike ja ööelu pea puudub. Palju on aga erinevaid restorane, mis enamus pakuvad väga head toitu. Lisaks on igapool ka valik väga suur. Aktiivseid tegevusi võiks isegi rohkem olla aga ükspäev võtsime Raidiga ette iseseisvalt kajakidega island hoppingu. Ka see võiks kuidagipidi rohkem organiseeritum olla, kuigi meil oli kahekesi väga tore. Ühele saarele minnes tekkis aga järsult suur lainetus ja meie kajak oli uppis, asjad vees ja nalja kui palju. Päike siin on aga väga tugev, isegi pilvise ilmaga ja 30st päiksekreemi kasutades, sain mina vist päiksesepiste, kuna päeva lõpuks tekkis mul isegi palavik. Tegelikult oli ka see kajakimatk omaette paras pingutus, kuna palju oli tugevat vastutuult ja lainet ning ega me ju võtsime korraliku teekonna ka ette. 

Eelneval päeval käisime koos Karini ja Petsiga, kellega me siia saarele puhtjuhuslikult ühel ajal sattusime, mootorratastega natuke saart avastamas. Kahjuks kahel päeval meil ilmaga ei vedanud ja saime isegi natuke vihma. Aga sõita oli siiki mõnus ja ratta rent koos kütusega terveks päevaks maksis vähem kui 20 eurot. 

Viimasel päeval El Nidos käisime siis eelmainitud island hoppingul. Kokku külastasime 4 saart, kus sai ujuda, snorgeldada ja niisama ilusaid kohti avastada ja vaadet nautida. Sel päeval meil ilmaga väga vedas, teavas oli helesinine ja puhus õrn tuuleke. Esimeses kohas aga oli palju jellyfishe ehk siis millimallika taolisi tegelasi, kellet Rait korralikult kõrvetada sai ja sellepeale ma vette ei läinudki, õnneks aga oli see valu mööduv ja varsti unustatud. Järgmisel saarel ootas meid mõlemaid aga elu esimene snorgeldamine, millega me mõlemad ülimalt rahule jäime. Põnev ja ilus oli see merepõhi ja kindlasti lähme veel snorgeldama. Veetsime ühel piltilusal troopilisel saarel mõnusat aega, kuni lasvameeskond meile süüa valmistas. Edasi suundusime uuele saarele, kus sai kõrgele kalju otsa ronida ja vaadet nautida. Selle helesinise mere ja valge liiva ja kaljude vaatamisest vist ei tüdine kunagi :) natuke rikkusid suured lained snorgeldamist aga üldiselt veetsime väga mõnusa päeva ja olgu veel mainitud, et kogu see reis koos paadisõidu ja lõunaga maksis ligikaudu 20 eurot. Viimasel õhtul nautisime veel õhtusööki, niiet lained laksusid laua all ja uuel hommikul vara suundusime Puerto Princessasse tagasi. Aitähh sulle meeldiva aja eest El Nido :)

Bussisõit tagasi Puertosse on seekord natuke meeldivam ja kiirem, sest nüüd juba teadsime millise bussiga tuleb sõita. Princessa linn endast esimesel õhtul erilist muljet ei jätnud. Tuiasime niisama ringi, leidsime reisibüroo, kust saime järgmiseks päevaks ühe tuuri ja käisime õhtust söömas. Õhtusöögil saime vist halvima võimaliku teeninduse osaliseks. Mitte, et keegi oleks meiega ebaviisakas olnud aga restoran, kus olime, oli meeletult suur ja teenindajaid vähe ja valitses kaos. Meie vaene teenindaja sõna otseses mõttes jooksis laudade vahel higimull otsaees. Toit õnneks oli ikka söödav :) 

Järgmine päev varakult tuldi meile aga hotelli järgi ja läksime uuele paadituurile, millega väga rahule jäime. Käisime imeilusal paradiisisaarel, kus veetsime mõnusa päeva. Käisime kokku kolmel saarel, kus igalpool saime kõvasti snorgeldada, niiet päeva lõpuks isegi enam ei tahtnud. Kuigi snorgeldada meile mõlemale väga meeldib, see on uskumatu, mida kõike seal veeall näeb ja kui palju erinevaid ilusaid kalu. Peale õhtusööki käisime veel kohalikus baaris elavat muusikat kuulamas ja nautisime kohalikke kokteile, mida hommikul tagantjärgi mõeldes oleks kindlasti pidanud vähem nautlema. Aga meel on hea ja ootame nüüd lendu Boracayle, kus veedame oma 6 viimast päeva imelistel Filipiinidel. 

Boracayle jõudes ootab meid ees üks Eesti poiss Rainer, kes on juba 4 kuud Boracayl elanud ja surfanud. Ennem kui oleme jõudnudtemaga kokku saada, saame hoiatava teate, et täna on plaanis Full Moon party, pidu ühes rannaäärses hotellis tähtede all, kas ei kõla hästi. Ennem pidu aga tutvustas Rainer meile oma surfiklubi poisse, kes nagu Filipiinidele kohaselt on ääretult armsad ja lahked inimesed. Tegelikult just tänu nendele inimestele saime Boracaylt väga meeldejääva elamuse ja tahame sinna kindlasti veel tagasi minna, seal pikemalt aega veeta ja lohesurf selgeks õppida. 

Vot Boracay on koht, kus Eesti miinimumpalgaga saab head elu elada, sest välismaalaste jaoks on seal ikka odav. Filipiinod ise teenivad aga väga vähe, surfiklubi poiste keskmine palk on 4000 php, mis eurodes on umbes 65 eurot...kuus. 

Boracay saar iseenesest on küllaltki väike, peamine turistimagnet on White Beach, kus liiv on valge ja vesi helesinine. Päevadläbi on seal palju sagimist, kus sajad teenindajad pakuvad turistidele kõikvõimalike asju osta, erinevaid veespordiga seotud tegevusi, massaasi jne. Oma shoppamisisu saime seal kõvasti rahuldatud :) Samuti on White beachil sadu restorane ja baare, mis peale kella 6 ärkavad ellu ja pakuvad kõikvõimalikke erinevate riikide kööke, elavat muusikat, meelelahutust, showsid jne. Pidu on igal õhtul ja igal pool. Teiselpool randa on aga sufirand, kus turiste on vähem aga surfareid korraga vees tipphooaljal isegi 200 ja rohkem. Rait on lohesurfi ka varem harrastanud aga mina mitte aga mõlemat meid kisub sellele imeliselse saarele tagasi nautima surfi ja ka surfarite elustiili. 

Aga Boracay saare ilu on võimatu siia blogisse panna. Kuna hetkel ma ei ole veel aru saanud, mismoodi ma oma ipadiga saan blogisse ka pilte lisada, sest selle mänguasjaga ei käi miski nii lihtsalt kui arvata, siis pilte näeb feissbuukist:) 

Viimasel õhtul saarel teeme nö väikse lahkumispeo, lühikesega ajaga on surfiklubi poistest saanud sõbrad. Tervelt 50 dollariga saame umbes 15 inimesele mõnusa grillipeo ja piirmatult rummi ning kuna kohalike jaoks on see väga suur asi, siis meil ei ole ka kahju neile head ja paremat pakkuda. Pidu on kõva ja kestab hommikuni. Järgmisel päeva laeva, bussi ja lennusõitudest ma aga rääkida enam ei taha:D 

Manilas tagasi olle lähme sööma ja magama ning järgmisel päeval lähme tagasi Austraaliasse ja vaatame, mis meid seal ees ootab, meie elu ongi ju seiklus. 

Aga reis Filipiinidele on olnud vägagi kogemuste ja avastuste rohke. See on meil mõlemil esimene reis Aasiasse ja süües kasvab isu. Reisil kohtasime palju inimesi, kes jagasid oma reisimuljeid ja meil on kõik see maailma avastamise alles ees:) 

Nüüd aga puhkame paar päeva Darwinis ja siis uued seiklused Austraalias. Edasi viib meie teekond Queenslandi põhjaossa Cairnsi

Viimane nädal Hidden Valleys

Heihei, nagu näha siis ma pole just kõige usinam blogi pidaja aga kui aus olla siis pole nagu olnudki seda hetke, et istuks maha ja kirjutaks, tegemisi (loe tööd) on päris palju. Aga katsun ikka oma tegemised siia kirja panna, endal ka pärast hea lugeda ;) 

Meie aeg siin Hidden Valleys hakkab otsa saama. Asjad on pea pakitud ja vaim on kolmenädalaseks puhkuseks Filipiinidel niii niii valmis. Kindlasti saab see olema tore reis, millest pärast kirjutan. 

Seda, mis meist pärast reisi edasi saab, ei teagi aga see ongi põnev. Siin Austraalias ei saagi väga pikaajalisi plaane teha ja kuna enam ei ela palgapäevast palgapäevani ei ole me ka kurvad kui peale reisi kuu töötud oleme.  Töötud, kodutud aga ikka õnnelikud:) 

Kahju on mõelda oma kodumaa peale, kahju, et seal inimestele võimalused nii piiratud on ja elu nii raskeks on tehtud. Oleme küll siin olnud vaid mõned kuud aga hetkel on mõte Eestisse tagasitulekust natuke hirmutav kui siin hea ja seiklusterohke eluga ära harjunud olla. Aga õnneks on see aeg veel kaugel ja mine tea, mis võimalused siin on :) 

Vahepeal oleme siin kõvasti tööd teinud ja kui aus olla, siis oma baaritööst Darwin Freespiritis on mul kahju loobuda, kuna hea on tagasi baarileti taga olla ning meil on seal super mõnus kollektiiv. Käisimegi kõik koos nö jõulu ja uueaasta kruiisil ja veetsime mõnusalt aega. Vabadel päevadel proovime siin niipalju kui võimalik Darwinit ja seda siinset soojust nautida. Peaks nagu olema märg hooaeg aga ilmad on koguaeg ilusad ja vihma tuleb vähe. Kuigi just täna hommikul oli siin korralik äikesetorm, välku ja pauku oli korralikult, niiet kõik ujus ja meie väike maja värises. 

Pidasime ka siinsete kolleegidega nö meie lõpupeo ja tegime mõnusa sushiõhtu. Ka siinseid kolleege jääme kindlasti igatsema aga tööd siin vist mitte niipalju. Tore, et sain ka housekeepingu tööd proovida ja mine tea, ehk teen seda veelgi aga parema meelega mitte :) 

Viimane õhtu möödus aga kallite Freespiriti kolleegide seltsis. Läksime Raidiga veel mu särke viima ja siis jäime õhtusöögile ja siis üks rummikoks viis teiseni ja siis läksimegi kõik koos välja, tegime peatänaval ühed fishbowlid (akvaariumi suurused kokteilid), käisime kohalikus geiklubis dragshowd vaatamas ja siis veel klubis saba keerutmas. Ühesõnaga õhtu oli superlõbus:) see ongi tegelikult üks raskemaid asju aussis reisimise puhul, et kui kuskil sisse elad ja tekivad juba sõbrad ja inimesed kellega lähedasemaks saad ja siis kõik lähevad laiali ja kõik hakkab otsast peale. 

Aga meie lähme nüüd puhkusele! 

Kirjutamiseni :)