Kõik on uus märsti kuus

5 päeva teel ja oleme jõudnud sihtkohta Cairnsi. Sõitsime tagasi sama teed, mis me 5 kuud tagasi Darwinisse tulime. Loodus on paljuski muutunud, põlenud metsad on hakanud tagasi kasvama ja kõik on palju rohelisem. Plaanime küll tagasiteel ka veel Northern Territorys ringi vaadata aga tegelikult pole seal enam midagi väga vaadata, loodus on ühesugune ja palju on tühjust. Meiegi ööbime kahel esimesel ööl teel olles kahes erinevas turistipargis täiesti sisemaal ja kui esimesel ööl veel saime telgis magada, siis teine öö oli täielik kilesaun. Täiesti arusaadav, miks siin niipalju tühjust on, sest lihtsalt niivõrd kõrvetav kuumus on enamus aastast. Kolmandast ööst alates aga otsustame selle kasuks, et ööbime autos ja teeme endale väääga mõnusa ja koduse pesa. Lõpuks hakkavad juba asjad ka oma kohta leidma autos, kui aga auto on niigi pea triiki asju täis, siis kohe alguses ei saagi mingit süsteemi olla, kuidas asjad käivad. Samas on meil aga olemas kõik vajalik mugavaks matkamiseks. 

Kolmas öö on aga tagantjärele mõelda eriti koomiline. Olgu mainitud, et kui siinmaal kuskil väiksemas kohas või karavanipargis tahad elamist saada, tuleb seda teha ennam kella 6 õhtul, kuna peale seda kedagi enam pole. Jõudsime siis umbes 22.30 väiksesse Richmondi linna ja kuna olime seal ka Darwinisse sõites, siis teadsime seal ühte turistiparki, kuhu tahtsime magama minna. Kellaajale kohaselt on aga kontoris vaikus aga kuna teeääres ka magada ei taha, siis otsustame sinna parklasse autoga parkima ja magama jääda. Seal pargis on aga üks karavan, kus ma mõtlen minna natuke elu uurima ja pesemisruumide koodi küsida. Sealne mees on aga küllatki veider, mitte just väga sõbralik ja see, et tema koer on mulle nabani on veidi õudustäratav. Ühesõnaga nii koht kui ka olustik on nagu halvas õudusfilmis ja minu uni just eriti magus ei ole. Õhtul pimedas tunduvad kõik asjad hirmuäratavamad ja ütlen Raidile, et õudukad algavad alati veidrate vanameestega ja seiklusjanuliste noortega:D varajastel hommikutundidel lähme sealt kiirelt minema. 

Tagasi Queenslandis on aga hea olla. Enam pole sadade kilomeetrite kaupa tühjust ja kõik on mõnus. Kiiret pole meil kuskile ja siinseal pöörame kiirteelt ilusaid kohti avastama. 

Esmaspäeva hommik algab meil aga tööbüroos ja kell 13.30 on Raidil töö ja meil elukoht olemas. Sõidame Cairnsist natuke eelmale Walkamini linna ja varsti saame kokku Ashley'ga, kes on Raidi uus ülemus. Oma uut kodu nähes tekib esialgu soov kannapealt ringi pöörata aga kui oma lõua maast kokku korjan, siis ei tundugi asi enam nii hull. Meie toast on välja just kolinud kaks iiri poissi ja vist pole räpasemaid inimesi olemas. Viime oma toast välja u 9 suurt kotti prügi ja peale paari tundi küürimist on meil mõnus pesa. Tegelikult on tegemist suure majaga, kus peremees ise paar aastat tagasi oma perega elas. Hetkel jagame maja kahe poisiga, üks iirlane ja teine inglane, tunduvad suht okeid. Vaene maja aga on näinud palju hooletuid päkkereid ja ongi veidi käest ära. Omanik on aga mõistev ja pakub, et kui ma suudan seda korras hoidan saan tausta elada siin. Seda ma teekski tegelikult ka tasuta niiet igatepidi võit. 

Nagu ka mainitud, siis enam ei asu me keset ei midagi ja igasse ilmakaarde tunni aja kaugusel on midagi avastada ja vabu päevi sisustada. 

Minul käib tööotsimine ja ka Raidi ülemus lubab aidata. Lubas ka et kui ma muud ei saa varem, siis nädala pärast saan tema farmi ka tööle. Eks naistel ongi selles farminduses vahel raskem tööd saada. Aga ei hullu, senikaua teen sellest kohast kodu siin ja usun, et ega mees ka ei pahanda, kui töölt tulles on söök juba valmis:) 

Raidi esimene tööpäev hakkas kell 5 ja ega ta ise ka päris täpselt ei teadnud mida oodata. Tööle siia sai ta oma keevitamisoskuste tõttu, mida siitkandist pidi raske leida olema. Kella 4 paiku tulebki mu kallis mees koju ja naeratus näol. Esimene tööpäev on olnud paljulubav ja ta ei pea tegama rasket farmitööd ja vilju korjama, vaid on jälle farmis see mees, kes teeb muud mida vaja: ehitab ja parandab. Nüüd jääb vaid loota, et ka mina saan lähipäevil tööle ja siis saab sellest väiksest majas preerias mõneks ajaks meie kodu. 

Kolm nädalat paradiisis

Filipiinidele jõudsime ilusti, lennud olid mõnusad ja öö Singapuri lennujaamas läks ka kiirelt. Lõpuks ometi on lennujaamades ja sealsete magajate peale mõtlema hakatud ja Singapuri lennujaamas olid mõnusad lamamistoolid, kus saime kenasti magada. Vaatepilt aga, mis meid Filipiini pealenna Manilasse maandumisel ootas, jätaks isegi meie kodumaa pilpakülast viisaka mulje :D vot selle asja nimi on agul. Lennujaamast saime takso aga sattusime päris veidra juhi otsa, kes oli väga huvitatud sellest, et Rait minu õhtul koju jätaks ja temaga välja läheks :D 

Hotelli jõudsime aga ohtutlt ja tuba oli mõnus. Esimene harjumatu asi oli aga see, et igalpool ustel ja tänavatel patrullivad ringi relvastatud turvamehed. Isegi kaubanduskeskusesse sisenemisel peavad kõik läbima turvaväravad ja näitama oma koti sisu, just nagu lennukisse minemisel. Tegelikult on teatud piirkonnad Filipiinidel, peamiselt lõunapoolsed saared, külasjatatele väga mitte soovituslikud, kõrge terrorismi ja röövimisohu tōttu. Pealinnas tundsime ennast aga vägagi turvaliselt. Päeval shoppasime aga kahjuks valik pole nii hea kui ootasime. Õhtul käisime veel niisama linnas jalutamas ja krabi söömas. Keskus on väga ilus, kuid teisel päeval käisime ka taksoga linna teises otsas ja nägime ka Manila mitte nii ilusat poolt. Siinne liiklus on aga omaette vaatamisväärsus, autosid on palju, lisaks sellele on liikluses ka veidrad ühistranspordi bussid, külgkorviga ratas/taksod ehk tricycled, hobused, rattad ja rollerid ja et nendest veel vähe poleks, sebivad ringi ka tegelased, kes autos olijatele midagi müüa proovivad ja/või kerjavad ja siis veel lapsed, kes proovivad raha teenida autoakende puhastamisega aga kellele eriti maksta ei taheta. Meie tee viis aga Manila Ocean Parki, kus käisime okeanaariumis, kus suurtes basseinides olid kõiksugu uskumatud mereelukad ja nägime merelõvide showd, mis oli uskumatult  äge. 

Edasi suundume aga Palawani saarele. Siselendude lennujaam meenutab natuke nõukaaja postkontorit aga kohale me jõuame ilusti. Esimese öö veedame Puerto Princessa linnas, kus saame uskumatult mõnusa majutuse ja veedame mõnusa õhtu. Hommikul suundume varakult saare põhjapoolsesse tippu, El Nidosse. Bussisõit on jälle omakorda elamus. Olgu mainitud, et siin ei ole ühelgi transpordil maksimaalst kandevõimet, on vaid maksimaalne mahutatavus. Ja kui mõni reisija on ka katusel kottide otsas, on see ka okei. Meie õnneks saime ikka istekohad sisse, kuid siiski oli väga kitsas. Näiteks kahe väga kitsa kohapeal istus ema oma kaks last süles ja siis veel üks ema, veel üks laps süles. Aga ees meil ootas pea 300 km sõitu, mille läbimiseks kulus 8 tundi. Alguses oli ikka koguaeg suu lahti, et kas tõesti on selline elu võimalik. Mugavustega harjunud eurooplasele on seda vist isegi raske seletada, sest kui keegi mulle seda räägiks, siis oleks raske päris sellist pilti silme ette saada. Inimesed elavad pehmelt öeldes onnides, tööd tehakse loomadega, süüa tehakse lõkke peal ja pesu pestakse käsitsi. Kõike seda aga nähes ja kogedes ning nähes, kui palju filipiinod siinjuures naeratavad, tekib küll tunne, kui materialistlikud võivad ikka inimesed olla. Kogu nende elamustingimuste juures aga on filipiinod väga sõbralikud, naeratavad, soojad ja väga töökad ja puhtad inimesed:) Nüüdseks oleme ka meie sellega ära harjunud, et koguaeg ei peagi elektrit olema ja ilma sooja veeta saab ka. Meie hotellis nimelt kella 6 st hommikul 2ni päeval elektrit pole. Tegelikult kehtib see kogu El Nido linna kohta, kus elekter on vaid loetud kohtades, kus on oma generaatorid. 

Nii aga mis siis turistina siin El Nidos teha on. Peamised tegevused on siiski snorgeldamine, sukeldumine ja island hopping, ehk siis tuurid paatidega, mis viivad saartelt saartele. Linnake ise on väike ja ööelu pea puudub. Palju on aga erinevaid restorane, mis enamus pakuvad väga head toitu. Lisaks on igapool ka valik väga suur. Aktiivseid tegevusi võiks isegi rohkem olla aga ükspäev võtsime Raidiga ette iseseisvalt kajakidega island hoppingu. Ka see võiks kuidagipidi rohkem organiseeritum olla, kuigi meil oli kahekesi väga tore. Ühele saarele minnes tekkis aga järsult suur lainetus ja meie kajak oli uppis, asjad vees ja nalja kui palju. Päike siin on aga väga tugev, isegi pilvise ilmaga ja 30st päiksekreemi kasutades, sain mina vist päiksesepiste, kuna päeva lõpuks tekkis mul isegi palavik. Tegelikult oli ka see kajakimatk omaette paras pingutus, kuna palju oli tugevat vastutuult ja lainet ning ega me ju võtsime korraliku teekonna ka ette. 

Eelneval päeval käisime koos Karini ja Petsiga, kellega me siia saarele puhtjuhuslikult ühel ajal sattusime, mootorratastega natuke saart avastamas. Kahjuks kahel päeval meil ilmaga ei vedanud ja saime isegi natuke vihma. Aga sõita oli siiki mõnus ja ratta rent koos kütusega terveks päevaks maksis vähem kui 20 eurot. 

Viimasel päeval El Nidos käisime siis eelmainitud island hoppingul. Kokku külastasime 4 saart, kus sai ujuda, snorgeldada ja niisama ilusaid kohti avastada ja vaadet nautida. Sel päeval meil ilmaga väga vedas, teavas oli helesinine ja puhus õrn tuuleke. Esimeses kohas aga oli palju jellyfishe ehk siis millimallika taolisi tegelasi, kellet Rait korralikult kõrvetada sai ja sellepeale ma vette ei läinudki, õnneks aga oli see valu mööduv ja varsti unustatud. Järgmisel saarel ootas meid mõlemaid aga elu esimene snorgeldamine, millega me mõlemad ülimalt rahule jäime. Põnev ja ilus oli see merepõhi ja kindlasti lähme veel snorgeldama. Veetsime ühel piltilusal troopilisel saarel mõnusat aega, kuni lasvameeskond meile süüa valmistas. Edasi suundusime uuele saarele, kus sai kõrgele kalju otsa ronida ja vaadet nautida. Selle helesinise mere ja valge liiva ja kaljude vaatamisest vist ei tüdine kunagi :) natuke rikkusid suured lained snorgeldamist aga üldiselt veetsime väga mõnusa päeva ja olgu veel mainitud, et kogu see reis koos paadisõidu ja lõunaga maksis ligikaudu 20 eurot. Viimasel õhtul nautisime veel õhtusööki, niiet lained laksusid laua all ja uuel hommikul vara suundusime Puerto Princessasse tagasi. Aitähh sulle meeldiva aja eest El Nido :)

Bussisõit tagasi Puertosse on seekord natuke meeldivam ja kiirem, sest nüüd juba teadsime millise bussiga tuleb sõita. Princessa linn endast esimesel õhtul erilist muljet ei jätnud. Tuiasime niisama ringi, leidsime reisibüroo, kust saime järgmiseks päevaks ühe tuuri ja käisime õhtust söömas. Õhtusöögil saime vist halvima võimaliku teeninduse osaliseks. Mitte, et keegi oleks meiega ebaviisakas olnud aga restoran, kus olime, oli meeletult suur ja teenindajaid vähe ja valitses kaos. Meie vaene teenindaja sõna otseses mõttes jooksis laudade vahel higimull otsaees. Toit õnneks oli ikka söödav :) 

Järgmine päev varakult tuldi meile aga hotelli järgi ja läksime uuele paadituurile, millega väga rahule jäime. Käisime imeilusal paradiisisaarel, kus veetsime mõnusa päeva. Käisime kokku kolmel saarel, kus igalpool saime kõvasti snorgeldada, niiet päeva lõpuks isegi enam ei tahtnud. Kuigi snorgeldada meile mõlemale väga meeldib, see on uskumatu, mida kõike seal veeall näeb ja kui palju erinevaid ilusaid kalu. Peale õhtusööki käisime veel kohalikus baaris elavat muusikat kuulamas ja nautisime kohalikke kokteile, mida hommikul tagantjärgi mõeldes oleks kindlasti pidanud vähem nautlema. Aga meel on hea ja ootame nüüd lendu Boracayle, kus veedame oma 6 viimast päeva imelistel Filipiinidel. 

Boracayle jõudes ootab meid ees üks Eesti poiss Rainer, kes on juba 4 kuud Boracayl elanud ja surfanud. Ennem kui oleme jõudnudtemaga kokku saada, saame hoiatava teate, et täna on plaanis Full Moon party, pidu ühes rannaäärses hotellis tähtede all, kas ei kõla hästi. Ennem pidu aga tutvustas Rainer meile oma surfiklubi poisse, kes nagu Filipiinidele kohaselt on ääretult armsad ja lahked inimesed. Tegelikult just tänu nendele inimestele saime Boracaylt väga meeldejääva elamuse ja tahame sinna kindlasti veel tagasi minna, seal pikemalt aega veeta ja lohesurf selgeks õppida. 

Vot Boracay on koht, kus Eesti miinimumpalgaga saab head elu elada, sest välismaalaste jaoks on seal ikka odav. Filipiinod ise teenivad aga väga vähe, surfiklubi poiste keskmine palk on 4000 php, mis eurodes on umbes 65 eurot...kuus. 

Boracay saar iseenesest on küllaltki väike, peamine turistimagnet on White Beach, kus liiv on valge ja vesi helesinine. Päevadläbi on seal palju sagimist, kus sajad teenindajad pakuvad turistidele kõikvõimalike asju osta, erinevaid veespordiga seotud tegevusi, massaasi jne. Oma shoppamisisu saime seal kõvasti rahuldatud :) Samuti on White beachil sadu restorane ja baare, mis peale kella 6 ärkavad ellu ja pakuvad kõikvõimalikke erinevate riikide kööke, elavat muusikat, meelelahutust, showsid jne. Pidu on igal õhtul ja igal pool. Teiselpool randa on aga sufirand, kus turiste on vähem aga surfareid korraga vees tipphooaljal isegi 200 ja rohkem. Rait on lohesurfi ka varem harrastanud aga mina mitte aga mõlemat meid kisub sellele imeliselse saarele tagasi nautima surfi ja ka surfarite elustiili. 

Aga Boracay saare ilu on võimatu siia blogisse panna. Kuna hetkel ma ei ole veel aru saanud, mismoodi ma oma ipadiga saan blogisse ka pilte lisada, sest selle mänguasjaga ei käi miski nii lihtsalt kui arvata, siis pilte näeb feissbuukist:) 

Viimasel õhtul saarel teeme nö väikse lahkumispeo, lühikesega ajaga on surfiklubi poistest saanud sõbrad. Tervelt 50 dollariga saame umbes 15 inimesele mõnusa grillipeo ja piirmatult rummi ning kuna kohalike jaoks on see väga suur asi, siis meil ei ole ka kahju neile head ja paremat pakkuda. Pidu on kõva ja kestab hommikuni. Järgmisel päeva laeva, bussi ja lennusõitudest ma aga rääkida enam ei taha:D 

Manilas tagasi olle lähme sööma ja magama ning järgmisel päeval lähme tagasi Austraaliasse ja vaatame, mis meid seal ees ootab, meie elu ongi ju seiklus. 

Aga reis Filipiinidele on olnud vägagi kogemuste ja avastuste rohke. See on meil mõlemil esimene reis Aasiasse ja süües kasvab isu. Reisil kohtasime palju inimesi, kes jagasid oma reisimuljeid ja meil on kõik see maailma avastamise alles ees:) 

Nüüd aga puhkame paar päeva Darwinis ja siis uued seiklused Austraalias. Edasi viib meie teekond Queenslandi põhjaossa Cairnsi

Viimane nädal Hidden Valleys

Heihei, nagu näha siis ma pole just kõige usinam blogi pidaja aga kui aus olla siis pole nagu olnudki seda hetke, et istuks maha ja kirjutaks, tegemisi (loe tööd) on päris palju. Aga katsun ikka oma tegemised siia kirja panna, endal ka pärast hea lugeda ;) 

Meie aeg siin Hidden Valleys hakkab otsa saama. Asjad on pea pakitud ja vaim on kolmenädalaseks puhkuseks Filipiinidel niii niii valmis. Kindlasti saab see olema tore reis, millest pärast kirjutan. 

Seda, mis meist pärast reisi edasi saab, ei teagi aga see ongi põnev. Siin Austraalias ei saagi väga pikaajalisi plaane teha ja kuna enam ei ela palgapäevast palgapäevani ei ole me ka kurvad kui peale reisi kuu töötud oleme.  Töötud, kodutud aga ikka õnnelikud:) 

Kahju on mõelda oma kodumaa peale, kahju, et seal inimestele võimalused nii piiratud on ja elu nii raskeks on tehtud. Oleme küll siin olnud vaid mõned kuud aga hetkel on mõte Eestisse tagasitulekust natuke hirmutav kui siin hea ja seiklusterohke eluga ära harjunud olla. Aga õnneks on see aeg veel kaugel ja mine tea, mis võimalused siin on :) 

Vahepeal oleme siin kõvasti tööd teinud ja kui aus olla, siis oma baaritööst Darwin Freespiritis on mul kahju loobuda, kuna hea on tagasi baarileti taga olla ning meil on seal super mõnus kollektiiv. Käisimegi kõik koos nö jõulu ja uueaasta kruiisil ja veetsime mõnusalt aega. Vabadel päevadel proovime siin niipalju kui võimalik Darwinit ja seda siinset soojust nautida. Peaks nagu olema märg hooaeg aga ilmad on koguaeg ilusad ja vihma tuleb vähe. Kuigi just täna hommikul oli siin korralik äikesetorm, välku ja pauku oli korralikult, niiet kõik ujus ja meie väike maja värises. 

Pidasime ka siinsete kolleegidega nö meie lõpupeo ja tegime mõnusa sushiõhtu. Ka siinseid kolleege jääme kindlasti igatsema aga tööd siin vist mitte niipalju. Tore, et sain ka housekeepingu tööd proovida ja mine tea, ehk teen seda veelgi aga parema meelega mitte :) 

Viimane õhtu möödus aga kallite Freespiriti kolleegide seltsis. Läksime Raidiga veel mu särke viima ja siis jäime õhtusöögile ja siis üks rummikoks viis teiseni ja siis läksimegi kõik koos välja, tegime peatänaval ühed fishbowlid (akvaariumi suurused kokteilid), käisime kohalikus geiklubis dragshowd vaatamas ja siis veel klubis saba keerutmas. Ühesõnaga õhtu oli superlõbus:) see ongi tegelikult üks raskemaid asju aussis reisimise puhul, et kui kuskil sisse elad ja tekivad juba sõbrad ja inimesed kellega lähedasemaks saad ja siis kõik lähevad laiali ja kõik hakkab otsast peale. 

Aga meie lähme nüüd puhkusele! 

Kirjutamiseni :) 

Ikka Darwinis

Oleme olnud Darwinis juba pea kolm kuud, aeg siin liigub päris kiiresti. Viimased nädalad on kohe eriti käest ära läinud aga katsun meelde tuletada, mis vahepeal on toimunud ja selle siia kirja panna. Pühadeaeg siin on olnud minu jaoks eriti kiire, kuna olen siin turistipargis ainuke koristaja, sest kõik teised puhkavad ning tänu sellele, töötan ma ka rohkem. Lisaks töötan ma ka sama firma, Freespirit Resorts, teises turismipargis baaridaamina. Seda tööd olen nüüdseks teinud pea kuu ja olen seal rahul. Tööd liigapalju ei ole ning meeskond on tore. Ning iga kogemus siin on väärt, et ka siin edaspidi paremat tööd saada. 

Vahepeal on aga juhtunud paar huvitavat asja, mis kindlasti Eestis ei juhtuks. Esiteks saime endale kasutada auto, lihtsalt niisama ja tasuta sõitsime ringi valge Ford Falconiga. Ühel hommikul tööle minnes, küsis administrator Chris minukäest, et ega meil juhuslikult autot vaja ei ole, kuna nende perel üks auto niisama seisab. Ja samal õhtul oli auto meil juba ukseees :D päris tihti selliseid pakkumisi Eestis vist ette ei tuleks, kahjuks :) Nüüdseks aga oleme ka endale auto soetanud, milleks on valge Ford Falcon vagon ning millega me väga rahul oleme. Meie teine ühine valge :) Vahepeal soetasime endile aga ka jalgrattad ning käime nendega linna avastamas. Siin on küll tore aga Darwin ei ole see koht, kuhu tahaks pikemaks paikseks jääda. Rait sai oma jalgratta tasuta, sest keegi oli selle lihtsalt siia jätnud ja mina sain endale täiesti korraliku ja hea ratta prügimäelt 20 dollariga. Jah, Austraalias on see vōimalik :D Prügimäel 4 kuud töötanud noormees, uuris kust me pärit oleme ning kui kuulis, et Eestist, siis teatas, et ple ennem ühtegi eestlast kohanud, kui tuli prügimäele tööle ja selle 4 kuuga on kohanud juba üle 15 eestlase :D kas pole huvitav koht, kus eestlased siis liiguvad. 

Ennem aga kui mul baaridaami tööd Darwin Freespiritis ei olnud, töötasin lisaks ühes agentuuris, mis rendib erinevatele üristustele tööjõudu. Erinevate üristuste all on nii erinevad firmade jõuluüritused, vastuvõtud jm peod. Selle töökohaga seondub aga teine huvitav uskumatu lugu, millest ma tahtsin kirjutada. Nö tööintervjuu leidis aset neljapäeval, kus rääkisin põgusalt oma varasemast töökogemusest ning näitasin, et oskan korraga kolme taldrikut kanda. Reedel mulle helistati, et kas ma saan laupäeval kell 10 õhtul Discovery ööklubis tööd alustada. Küsimusele, et milles mu töö täpsemalt seisneb oli vastus, et töötan baaris ja kõik. Päris ärev oli tööle minna, olles pea täielikus teadmatuses, et mis mind siis ees ootab. Olin kindel, et olen baari abi vm iganes, sest keegi ju ei eelda, et lähen ööklubi avamise hetkeks kohale ning kohe tean kassat ning kõiki jooke, kokteile ja shote. Aga just nii see oligi:D palun siin on kassa ja baarilett ja head töö-ööd :D õnneks vist tulin päris hästi toime, eriti veel et õige pea läks kõik nii kiireks, et kõik 7 teenindajat olid äärmiselt hõivatud ja letiääres oli rahvast murdu. Õnneks sain peamiseks shotid ja kokteilid ruttu selgeks, kõige nõmedamad olid kümned erinevad aussi pudeli ja purgijoogid, millest mul aimugi ei olnud. Kassa oli kõigil ühine ja mingit kontrolli selle üle ei olnud :D Aga igaljuhul, kõik kes selle valdkonnaga Eestis on varasemalt kokku puutunud, teavad, et selliselt asi Eestis kindlasti ei toimiks. 

Vahepeal käisime ka  Lichfieldi rahvuspargis väiksel ühepäeva reisil,  mis oli tore ja mõnus vaheldus. Päev algas kruiisiga Adelaide jõel, kus elavad sajad krokodillid, keda meil oli võimalus päris lähedalt näha, kui nad liha lõhna peale veest välja hüppasid. Edasi sõitsime Lichfieldi ja seal nägime paljusid erinevaid koski ja käisime imelistes kohtades ujumas. Õhtu lõppes päikseloojangu krevettide ja shampanjaga ning meil oli supertore päev :) 

Jõulud siin olid teistsugused ja kui aus olla, siis ilma lume ja perekonnata erilist jõulutunnet ei olnudki. Jõululaupäeval käisime ühe teise eesti paariga rannas grillimas, mis meenutas natuke rohkem jaanipäeva kui jõuluõhtut, kuid siiski oli mõnus. Eriti kui Rait ehitas meile väga eestipärase grilli ja saime lahtisel tulel Raidi maitsvaid shaslõkke süüa. Jõulupäeva veetsime oma ülemuste juures, kellel oli külas veel üks paar ning tegime siis shampanja hommikusöögi, mis oli väga mõnus eriti peale eelmisel õhtul tarbitud rummi. Natuke aga jõuluajal igatseme lund ja pühadetegemisi, kuigi teame, et saame neid jälle mõne aja pärast nautida :) 

Ilmad meil siin on endiselt väga soojad aga rohkem vihmasemad, algab ju wet season ja päris huviga ootame mõnda suuremat tormi :) aga oleme siin endiselt õnnelikud, kuigi seiklushimu meis ootab juba seda hetke, kus siin asjad kokku pakime ja liigume edasi seda suurt, põnevat ja imeilusat Austraaliat avastama:) 

Kirjutamiseni ;) 

Oleme nüüdseks ilusti Darwinisse kohale jõudnud ja ennast sisse seadnud. Teekond siia kestis 3,5 päeva, oleks tõenäoliselt saanud ka kiiremini, kuid sõitsime siiski vaid valgel ajal, kuna pimedas tõesti sõita ei soovitata. Aga mida me siis nägime kogu selle 2500 kilomeetriga...põhimõtteliselt mitte kui midagi:) sadu kilomeetreid otse kulgevaid teid, kus peamised liiklejad on maanterongid, mis on 3-4 korda pikemad kui tavapärased rekkad Eestis ning kus vahpeal ei ole paarisaja kilomeetri ulatuses isegi võimalik tankida. Vahepeal tekivad väikesed külad, mis peamiselt on täis aborigeene ning kus hinnad on igal asjal kolmekordsed. Oli ka täitsa mahajäetud kohtasid, mis nägid välja nagu USA õudusfilmide võtteplatsid. Ööbisime erinevates caravaniplatsidel, mida õnneks teepeal jätkub ja need on väga mõistliku hinnaga kohad, kus on enamjaolt turvaline telkida ning olemas on ka head võimalused pesemiseks, söögitegemiseks jm. Ka Darwinis veedame esimesed ööd telkides ühes suures caravanipargis, kus on ka rentimiseks suuremad ja väiksemad majad. Nüüd me aga juhuse läbi hoopis töötame mõlemad siin ja elame ühes nendest majadest, mis on juba täitsa kodus saanud. 

Tegelikult oli esimene nädal Darwinis meie jaoks päris ärev. Kohalejõudes käisime läbi kõik backpackerite hostelid, mis oli üks jubedam kui teine või siis padukallid. Otsustasimegi mõned päevad veel telkida, kuni leiame endale mõne korterikaaslase, kellega koos midagi üürida. Nüüdseks aga nagu öeldud, elame siin kus töötamegi. Mina teen majapidamistöid ja alustame suure kevadpuhastusega ja Rait samuti teeb siin pargis vajalikke meestetöid ja söidab päevad otsa tähtsa näoga pisikess valge golfikäruga ringi:) Tegelikult oleme selle võimaluse üle päris õnnelikud, sest selline backpackerite kommuunis elamine ei ole päris see, mida me siia otsima tulime. 

Oleme käinud ka linna avastamas. Darwin on siis Põhja - Austraalia pealinn, kus elab 150 000 inimest. Linnake ise on armas, kuid mitte liiga põnev, et siin kaua elada tahaks. Hidden Valley turismipargis töötamisega  aga on meil omad eesmärgid ja plaanid seotud, millest kõigest me ei taha siin kohe rääkida ;) Siin on ilusad rannad, kus vesi on tõeliselt soe,  kuid igalpool on ka ujumist keelavad märgid, kuna sooja vett armastavad siinkandis ka krokodillid, veeussid ja mürgised meduusid. Niiet, see on üks ahvatlus, millele järgi anda ei saa. 

Aga kokkuvõttes oleme siin õnnelikud, meil on siin ilus kodu, hea ja tasuv töö ning Raidil suurepärane võimalus keelt õppida. 

Kallid sõbrad aga need kes te samuti plaanite siia maakera kuklapoolele seiklema tulla, siis nüüdseks näeme, et üks olulisemaid asju siiatuleku puhul on reisikaaslaste valimine. Pikemalt sellel ei peatu aga mõelge hoolikalt läbi, kellega te siia koos tulete  ja mis eesmärkidega ;) Meie kaks oleme õnneks üksteise jaoks ideaalsed :) 

Teile aga kaunist sügist ja kirjutamiseni. 

On teisipäeva õhtupoolik ning oleme valmis sammud Tallinna lennujaama poole seadma ja kodumaale lehvitama. Millal ja kauaks ning kunas uuesti näeme, mine tea. Peale 2 päeva lendamist läbi Soome, Singapuri ja Sydney, oleme jõudnud Townsvillesse, mis on väike armas linnake Austraalia idakaldal. Sealt on eesmärk sõita bussiga u 100 km kaugusele veel väiksemasse linna Ayri, kus on plaan alustada farmitöö päevadega, mida teise aasta viisa jaoks vaja on. Bussijaamas aga selgub, et sinna viival kiirtel on toimunud suur avarii ning bussiliikus võib kuni südaööni häiritud olla, seega otsustame oma esimese Austraalia öö veeta Townsvilles. 

Esimesed muljed Austraaliast on ülimalt positiivsed, ilm on mõnusalt soe ja inimesed on sõbralikud. Samas bussijaamast saame ka majutuse kohta infot ja juba 15 minuti pärast on kohaliku backbackerite hosteli juhataja meil oma bussiga järgi. Ta tervitab meid soojalt Austraaliasse saabumise puhul ja uurib kust me siis ikkagi tuleme. Saame teada, et Townsvilles väga palju turiste ei leia, peamiselt on siin kohalikud ja turiste leidub siis kui Townsville külje all asuval Magnetic islandil toimuvad igakuised Full Moon partyd. 

Igaljuhul reisipõnevus ja soe ilm on tapnud igasuguse reisi- ja lennuväsimuse ja lähme Townsville rannaäärde jalutama. Õhtu on mõnus ja soe ning ka väike shcnaps teeb olemise mõnusaks ning esimene emotsioon Austraalias olemise kohta on see, et miks me küll ei ole siia varem tulnud :) 

Esialgu on küll poes toidukaupade ja jookide hinnad ehmatavalt kõrged, kuid ka siin on võimalik targalt ja soodsalt ostelda ja erinevate asjade valik on väga hea, isegi hapukoor maitseb nagu Eestis. 

Hommikul ärgates veedame me päeva Townsvilles asjalik olles ja rannas vedeldes ning õhtul kell 7 väljub meie buss Ayri, kuhu saabudes esimene emotsioon enam nii lilleline ei ole. Olgu öeldud, et siin on algamas alles kevad ning õhtul läheb varakult ( umbes kell 7 ) juba pimedaks ning Ayri me jõuamegi kottpimedas. Ööbimise osas meil broneeringut ei ole, on vaid paar kohta valmis vaadatud ning esimesse neist lähme jala. Pikapeale aga selgub, et igal mõistlikul    majutuskohal on alates 7 st kontor suletud ja öömaja saada on võimatu. Peale seda kui oleme taksoga terve Ayri läbi sõitnud viib taksojuht meid ühte hotelli ning ütleb, et küll te aru saate, miks ta selle koha viimaseks varjandiks jättis. Ja siinkohal ma ei kirjeldakski seda kohta pikemalt, vähemalt mul on kaasas üks suur ja kallis kaisukaru, kellega on igalpool turvaline. Hommikul esimese asjana lähme uut kodu otsima ja paikseks jääme ühte packbackerite töö hostelisse Lasy Lizard. Alguses on kõik jube võõras: ühisköök, eraldi naiste ja meeste ühised vannitoad ja naridega voodid. Õige pea aga saame Raidiga eraldi toa ja suureks üllatuseks saab Rait juba teisel päeval seal elades kõrvitsapõllule tööle. Minul tööd ei ole ning veedan sunniviisiliselt oma päevad basseiniääres ujudes ja päevtades ühe Scotlandilt pärit tüdrukuga, kes ka minuga sarnaselt tööd ootab. Katsun vabade päevdega korda ajada ka kõik vajaliku paberimajanduse ja olla asjalik. Õhtud veedame peamiselt süüa tehes, veniklaasi taga ja siis küllaltki varakult magama minnes, kuna kõigil tööpäevad hakkavad vara. 

Neljapäeva õhtul tuli meile aga külla üks Eesti paar, Taavi ja Kaidi, kes on Austraalias olnud vaid mõned nädalad kauem ning autoga Melbournist mööda idakallast Ayrini välja sõitnud. Nende eesmärk on sama, leida teise aasta viisa jaoks vajalik farmitöö. Idakaldal aga kahjuks on sellel aastal hooaeg kehva, kuna aasta algus tõotas head ilma ja kui farmerid märtsikuus vilja maha külvasid, tuli üllatuseks jahe vihmaperiood, mis lükkas vilja valmimist edasi või hävitas selle sootuks. Peale mitepäevast uurimistööd otsustame üheskoos neljakesi suunduda üles põhja, kus kliima on olnud parem ja ka tööleidmise võimalused paremad ning võtame ette 2500 kilomeetri pikkuse reisi Darwinisse. 

Teisipäeva hommikul on vaja veel viimased toimetused Ayris teha ning minekut me teemegi.