Goooood Mooorning Vietnaaam!

Oleme kohal. Maandusime linna nimega Ho Chi Minh Vietnami lōunapoolses osas, kuid kaks päeva ja ööd pea olematu unega rongides, bussides ja lennukites on vist teinud oma töö ja reis algab sellega, et saame taksojuhilt hotelli sōites normaalselt tünga! Siin on summad miljonites, münte ei ole ja alguses on harjumatu, kui sinust on saanud värske miljonär. 

Hotell on aga mōnus, kuigi Austraaliast tulles on kōik jube vōōras. Igalpool on jube sagimine, liikluses on kaos, iga minut üritab keegi sulle midagi müüa kolmekordse hinnaga, sest algaja turisti hämmingus ilme saab reetlikuks. Vaikselt aga elame sisse :)

Kuna Filipiinidest jäi meile nii positiivne mulje, siis ootame midagi sarnast ka siit, kuid filipiinodele omast soojust ja lahkust inimestes veel ei ole me leidnud. Teenindajad on küll väga viisakad aga siin on inglise keel  probleem, seda lihtsalt ei osata. Strastvuitje on aga kōigil selge:D

Järgmisel hommikul aga suundume suurlinnast 400 km pōhjapoole, kuurortlinna Nha Trang. Olgu veel mainitud, et Ho Chi Minh linnas elab üle 6,5 miljoni inimese ja kogu Vietnamis pea 89 miljonit inimest. Vōrdluseks, Austraalias elab alla 23 miljoni inimese:) 

Aga bussisōit sinna oli omaette seiklus. Lubati, et sōit kestab 8 h (400 km!), tegelikult aga oli sōit 11 h. Vähem piinarikkaks tegi selle aga mugav buss, kus olid lamavad istmed ja meil vedas, saime bussi tahaotsa üldse korraliku voodi:)

Kohale jōudsime aga edukalt ja Nha Trangi linn oli väiksem, mōnusam ja rahulikum. Palju on aga venelasi ja vene keelt. Mina enam ei viitsi aga Rait ikka vahepeal ütleb straaatsvuitje peale, et we are not from Russia. Esimene päev magasime hästi, elasime sisse, jalutasime ja otsisime hotelli. Enam me ei ole midagi ette broneerinud, tavaliselt vaid paar päeva ette otsime uues sihtkohas majutuse esimeseks ööks ja see on kōik. Ka siin leidsime endale 18 dollariga väga armsa hotelli ;) Oli aga laupäeva ōhtu ja ōhtul avastasime ennast ühelt ägedalt rannapeolt.

 Uneaeg jäi meil seega lühikeseks aga see meid ei heidutanud ja kolmandal päeval aga käisime  paadituuril, terve päev maksis 9 dollarit ja tsirkust oli rohkem kui täie raha eest. Tuur algas ühe saare külastusega, kus saime snorgeldada ja nägime palju värvilisi koralle ja kalu, saar ise aga midagi erilist polnud, arenguruumi on palju!  Edasi läks aga pōnevaks. Paati tagasiminnes oli endistest istepinkidest saanud laud ja meid ootas imemaitsev lōuna.

Peale lōunat kiire koristus ja lauast sai lava, kuhu monteeriti kiiresti trummid ja esines bänd ladyboy, mille puhul nimi peaks juba enda eest rääkima. Meie paadi külge tōmmati veel teinegi paat ja pidu algas. Mängiti Vietnami muusikat ja rahva seast pani vene maffia kastasokki laulma ja sakslased ja hiinlased ka saba keerutama.

 Peale seda visati miskit merre, mis hiljem osustus ujuvaks baariks, baarman sukeldus järgi, talle anti ämber järgi ja oligi olemas tequilabaar 20 m sügavuses vees. Kes tahtis hüppas vette, kes tahtis hulpis rōngaga vees ja jōi tequilat niipalju kui sisse mahtus. Tundub turvaline eksju! Aga igaljuhul sai napsu ja nalja tōesti täie raha eest!

Ühel päeval käisime sellises kohas nagu Vinpearl, mis on lähedal Hon Tre saarel asuv suur lōbustus ja veepark. Sinna sōitsime kirjade järgi maailma pikima kaabelrongiga, mis on üle mere ehitatud.

Kohapeal oli lōbustuspark, mis muidu oli tagasihoidlik, kuid seal oli üks lahe atraktsioon, mis oli nagu väike kahekohaline kart rööbastel, mis hakkas mäe osast läbi metsa alla tulema ning millega said ise oma kiirust reguleerida. Väga lahe sōit! Jalutasime ka veel sama  saare peal olevasse pagodasse, ehk siis nn Budhha kummardajate pyhakotta.

Lisaks oli seal veel veepark, erinevad showd ja paradiisirand. Tunda oli ikka sellist nōukaaja hōngu aga üldiselt oli tegemist väga ägeda kohaga, kus tegevust jätkus terveks päevaks.

Päev hiljem aga oli meeledejääv, sest iga päev ei tōsta sind elevant oma londi peal ülesse ega ei saa ahvi käest hammustada :D

Käisime kahel väiksel saarel, millest ühel elas oletatavalt üle 1200 ahvi, no ja neid oli tōesti igalpool! Sattusime sinna sellessuhtes toredal ajal, et palju oli pisikesi ahvipoisse aga nii suures koguses nad mulle ei meeldinud, eriti kui üks jobu mind hammustas.

 Vōib olla nad haistsid, et nad ei meeldi mulle, Raidil seevastu aga oli ōige pea üks sōber ōla peal, kes oli küll suuresti väljas Raidi taskus olevate pähklite peal. 

Samal ōhtul käisime Vietnami restoranis söömas ja saime huvitava ōhtusöögi. Nimelt oli vōimalik lauda tellida grill, millel grilliti sinu nina all erinevaid hōrgutisi ja sulle neid järjest serveeriti, väga väga maitsev ja huvitav ōhtusöök!

Viimane ōhtu aga siin Nha Trangis möödub hotelli kōrval armsas kohas, mida peab sōber rootslane ja seltsis on ka üks austraalias elav vietnamlane. Juttu jätkub kauemaks!

Head uut aastat!

Meie ajaarvamise järgi on meil kohe kohe algamas uus aasta. Just aasta tagasi väljus meie lennuk Tallina lennujaamast. Aasta on möödunud sellest, kui viimati käisime saunas, jōime keefirit, nägime perekonda, sōitsime oma autoga, pidutsesime oma sōpradega ja sellest ajast kui nägime viimati lund on möödas juba 17 kuud. 

Kui ma ennem rääkisin, et Brisbane oli natuke raske sisse elada, siis mul oli nüüd jälle natuke kahju lahkuda. Mul olid super töökaaslased ja meist said juba head sōbrad ja jään neid igatsema.

Meie Brisbane kodu

Merka viimane ōhtu töökaaslastega

Siiani on mul natuke rohkem töökaaslastega vedanud, kui Raidil aga ka temal on toredaid inimesi seal, kellega nalja visata. Aga nagu öeldakse siis vahel tuleb millegi parema nimel ka millegist heast loobuda ja mis saaks parem olla kui neli kuud puhkust reisides. Hea uudis meile on ka see, et Taimaal näeme lisaks perele ka kalleid Elet ja Nikitat, keda me palju igatseme:) loodame, et mōni headest sōpradest tuleb ka veel filipiinimaale meile külla. Kaugel olles aga ōpib hästi tundma seda, kes on su sōbrad ja mul on hea meel, et parimad on mul olemas ka vahemaa tagant, aitähh, küll te teate kes te olete :) 

Viimasel kahel nädalal Brisbanes oli meil naabritüdruk Anna, tänu kellele saime süüa päris musta Eesti leiba, kui heaaaaaa. Anna on üks tore eesti tüdruk, kes pidi siia tulema koos oma poisi Jannoga, kuid kuna Janno ootas oma viisat oodatust kauem, tuli Anna üksi. Nüüdseks on ka Janno ilusti kohal ja teretulemast pidustused olid mōlemaga ikka mmmm... eeskujulikud :D neljakesi vōtsime aga ette 1000 km teekonna mööda Austraalia idakallast Sydney suunas. 

Esimene peatus oli Brisbanest vaid 100 km kaugusel asuv Cold Coast ehk Kuldrannik. Sealne kuulsaim koht on Surfers Paradise, kus me veetsime päeva ookeani ääres vedeledes, mis mulle ideaalselt sobis esimeseks puhkusepäevaks, kuna viimane ōhtu Brisbanes kujunes mulle ootamatult pikaks oma kallite töökaaslastega, mis vōis pōhjustada ka ootamatult kehva tervisega hommikut :) kuldrannik ise on mööda idkallast looklev surfarite ja muidu rannaelu nautlejate paradiis. Nägime ka Lakelandis tuttavat Kerlit, küll ōnneks ilma Aivarita. Olime meie üksikule rändurile ōhtu seltsisks ja hommikul liikusime edasi Byron Bay suunas, mis oli taaskord 100 km kaugusel asuv samuti kaunis kuurortlinn, mis oli aga natuke hipilikum ja rahulikum kui Cold Coast. 

 Tegime seal aga vaid väikse jalutuskäigu ja siis juba sōitsime 500 km edasi. Tahtsime öö veeta kuskil tasuta kohas, kuid sattusime vist halvimasse vōimalikku, kuna terve öö traavisid meie auto ja telgi kōrval rekkad edasi tagasi ja vahetasid koormaid, kuna tegemist oli Sydney ja Brisbane keskpunktiga, ei tulnud magamisest müra tōttu suurt välja.
Hommikul oli aga suund Summer Bay, ehk Kodus ja Vōōrsil tegevuspaik. Tegelikult sellist kohta, kui Summer Bay, polegi mulle pettumuseks olemas, tegevus toimub Palm Beachis. Filmis on loodud kohast väike ja vaikne linnake, kuid tegelikult on Palm Beach rikaste ja kuulsate kuurortlinn.  Kohapeal nägime mitmes kohas filmivōtteid ja pärast kui pidasime piknikku, ilmutasid meile ookeanis ennast ka vaalapoisid.


Summer bay

Lōpuks aga jōudsime Sydneysse ja tegime ühel ōhtul oma tulevase kodulinnaga tutvust ja meile väga meeldis, avastamist on palju ja on mida tagasitulles oodata :) 

Laupäeva ōhtuks jōudsime aga Sydneyst veidi välja oma majakesse, kus veetsime eesti sōpradega ühe hullumeelse ja meeldejääva nädalavahetuse ning käisime Defqon 1 üritusel, mis jääb kindlasti pikaks ajaks meelde. Hollandis toimunud üristusele jäi aga Sydney oma mastaabilt alla. Kes ei tea, siis Defqon on suur tantsumuusika festival, mis toimub kaks korda aastas, Hollandis ja Austaalias. 

Edasi aga reisime tagasi Cold Coasti suunas, kuhu jääb meid ootama meie truu neljajagne sōber, kuni meie Aasiat avastame. Reisisime veel endiselt neljakesi koos Janno ja Annaga, kes suundusid Queensalndi tagasi farmitöö jahile. Algus on siin kōigile ikka raske, nad olid täpselt meie aasta tagasi. Tagasiteel proovisime leida ööbimiseks tasuta kohti, kuid selliseid telkimise ja grillimise vōimalusi, nagu näiteks Eestis pakub RMK, siin kahjuks pole. Rannaäärsed alad on ligipääsetavad vaid neljaveolise autoga ja kus on vähegi mōistlik koht, on telkimine keelatud. Ühe koha keset metsikut loodust siiski leidsime ja tegime seal rannas lōket, kuid naabrid meil väga magusat und ei nautinud, kuna kuulsid koguaeg telgi ümber miskit liikumist:D

Oleme aga elus ja terved ja jōudnud Cold Coastile tagasi, reiskaaslased on meil aga juba Brisbanes. Ja ongi käes meie viimane ōhtu Austraalias. Öösel ootab meid kiire vahepeatus Malaisias ning olemegi esimeses sihtkohas Vietnamis, linnas nimega Ho Chi Minh. Seljataga on üks meeletut meeldejääv aasta!

Meie aasta numbrites: 

0 raketti aastavahetusel

1 maavärin

3 erinevat kodu

5 hetkarit külvatud banaanipuid

10 erinevat ametit

14 kahepeale kaotatud kilo

17 kuud ilma lund nägemata

21 päeva paradiisis Filipiinidel

91 farmitöö päeva

364 päeva teiselpool maakera

12 000 läbitud kilomeetrit

28 000 jagatud flaierit Brisbanes

77 000 külvatud ananassitaime 

1 000 000 kogemuse vōrra rikkam

Big city life in Brisbane

Tere taas. Oleme nüüdseks ennast Brisbanes sisse seadnud, elame samas karavanipargis, kus esimsed ööd autos olime, kuid nüüd rendime siin karavani. Korterit nii lühikeseks ajaks saada ei ole vōimalik. Aga kui aus olla siis alateadvus vist ei lase siin ennast liiga sisse seda, sest meie aeg on siin lühike. Positiivne on see, et kuigi on siin südatalv, siis päevad on kōik päikest täis ja enam ei saja ( esimesel nädalal saime siin päris palju vihma). Ööd on siin aga külmad ning meie väikses kodus kütet ei ole, kindlasti pakuks see teile nalja kui näeksite kuidas me elektripliidiga on pisikest kodu kütame:) 

Aga meie tegemistest siis. Algus oli siin ikka raske, esiteks tulla pisikesest külast nii suurde linna ja ennem on meil ka tööotsimine väga lihtsalt läinud. Siin aga me sōna otseses mōttes pidime ikka tööd otsima. Peale aga sadu jagatud ja saadetud cvsid oleme mōlemad tööle saanud. Rait sai tööle läbi agentuuri ja töötab ühes laos, mis on vōrdlemisi tasuv töö aga nagu Rait ütleb, siis nagu päev otsa jōusaalis, niiet muskel aga kasvab:) Muskleid kasvatame ka me koos veel ühe teise tööga, nimelt jagame flaiereid postkastidesse ning seal on pōhline liikumisvahend jalgratas. Töö pole küll kohati kōige tasuvam, kuid kui on valida, kas istuda kodus vōi teha tööd, siis ikka see viimane. Olgu mainitud siis Brisbane on väga künklik linn:) aga teistpidi on see töö tore, näeme palju linna. Mina aga sain tööle ühte vahemere restorani Brisbane jōe kaldal ning see töö on mul peamiselt nädalalōppudel. Ja siis oli mul veel üks töö suurel ürtusel EKKA, mis oli siis nii tivoli, näitused, expod, etendused ja mis kōik veel kokku.  Minu eesmärk oli 10 päeva jooksul koguda inimeste emaile, et saata neile tagasiside vorm. Töö oli päris tasuv aga mitte kōige lihtsam, päevast päeva ühe ja sama asja kordamine ning inimestega suhtlemine kurnab energiast täiesti tühjaks. See on selline töö, mida ma tean, et Rait vihkaks, sest peab järjest inimeselt inimesi juurde jalutama ja ühte ja sama jama rääkima. Ōnneks on ozid sōbralikud ja keegi ei ütle mu seksikale aksendile ei:) Kui aus olla siis ma ei ole siinani aru saanud, mis mu aksendis siin nii seksikat on, sest ma saan selle kohta ikka palju kommentaare :) 

Meie jaoks on aga veel 2 viimast nädalat pingutamist ning siis algab meie 4 kuune puhkus, mida me siin pikkisilmi ootame. 

Mis meie muljed aga Brisbanest on. Tegemist on väga ilusa linnaga, millest lookleb läbi Brisbane jōgi. Linn elab igal ōhtul aga ööelu nautimine on suhteliselt kallis. Ning kui aus olla siis need ajad on nagu möödas, kus igal nädalavahetusel isutas pidutsemine. Kindlasti on asi ka selles, et siin pole oma sōpru jne aga siiski hetkel eelistame Aasias reisimise esikohale seada, kuigi Austraaliat oleme ka avastanud ja nautinud:) Ning teadagi uuel aastal ootab meid juba veel suurem linn Sydney, mille kōrval pidi Brisbane pisike linnake olema. 

Aga mōned tähelepanekud siinse eluolu suhtes:

* Viisakus ennekōike, kui näed, et vōid kellegile ette jääda, ütle juba ette excuse me ja kui bussist väljud, siis ka tagaukse juurest on viisakas bussijuhile karjuda thanks mate. 

* Liikluses ole tähelepanelik, tollimaksud on igalpool ja mitte tōkkepuuga tollid nagu kunagi Eesti ja Läti piiril, vaid ikka kaameraga ja ise pead vastutama selle eest, et ōigesse kohta ülekande teed kolme päevaga. Üleüldiselt kui linna ei tunne, siis liiklus raske. P.S. Rait on tubli! 

* Olen endiselt shokeeritud ozide ülekaalulisusest, kui riideid tuleb juba eritellimusel teha, siis üks kauss friikaid mahub alati (ka lastel). 

Ühel nädalal oli meil siin koos kaks vaba päeva ja otsustasime sōita päikesepasite rannikule ehk siis Sunshine Coastile. Seal aga midagi erilist meid ees ei oodanud ning kui nüüd päris aus olla, siis mida rohkem oleme siiani Austraaliat näinud, siis seda rohkem ühetaolisem see maa tundub. Tänavad on ühesugused, poed on samad, loodus on sama, rannad on samasugused. Ainuke asi mis muutub pōhjast lōunasse sōites on see, et kui tekkis neli aastaaega (mitte enam vaid märg ja kuiv hooaeg), siis tekkisid ka mōned männimetsad, enam pole niimoodi punast pinnast ja vesi on sinisem:) Siin hakkad hindama rohkem seda kultuuri ja arhitektuuripärandit, mis Euroopa linnadel, eesotsas Tallinnaga, pakkuda on. Aga noh Austraalia on nii uus, et siit leiab peamiselt modernsed klaasist ja kivist pilvelōhkujad ja tänavatel mōlemal pool teed madalad, kogu kōnnitee ulatused varju pakkuvate katustega, majakesed, mis on lōputu poodide rivi, silt sildis kinni. Kuid kuuldavasti on uhkem osa idarannikust meil veel avastamata, kuid teel Brisbanest Sydneysse me just seda teha plaanimegi;) Aga Sunshine Coastil oli küll päikesepaiste aga kahjuks külm tuul ja lōpuks jäime hoopis männimetsade vahele campima ja nautisime grillimise ja chillimise mōnusid. 

Aga varsti varsti tōmbame oma esimese aasta siin kokku ja naudime Aasias oma tehtud töö vilju, mis kindlasti on mesimagusad:) 

Maakad suures linnas

TEHTUD!! Töötasime banaanide ja ananassidega ei rohkem ega vähem kui 91 tööpäeva. Farmipäevade lōpp osutus aga oodatust raskemaks. Tegelikult on ju alati nii, et kui oled otsustanud kuskilt lahkuda, siis selleks on ju pōhjus ja ees on ootamas midagi uut ja paremat ning kui mōtted on juba mujal, siis on raske olla kuskil kus  eriti olla ei taha ja päevad venivad. Hetkel on veel rändurid meis erksad ning avastamishimu on lōputu aga lōpuks on ikka ju eesmärk leida koht, kust enam ära ei taha minna. Tegelikult paljudele on selline reisimine siin maakera kuklapoolel enda leidmiseks ja aru saamaks mida elult tahta. Ka meie oleme siin enda jaoks palju eneseleidmist saavutanud ning endale eesmärgid seadnud :) tōsi ta on, et siinne teenistus on ka kindlasti paljud uksed avanud ning pannud julgemalt  mōtlema ning elama väljaspool oma turvalist mugavusstooni, mis paneb enda üle uhkust tundma. 

Ja meilt on viimasel ajal palju küsitud, et kas me tōesti ära ei tüdine üksteisest, kui me sōna otseses mōttes koguaeg koos oleme, aga tōesti ei, ei ole kohe üldse üksteisest tüdinenud ja iga päev oleme koos aina tugevamad ;) 

Oleme aga siin Austraalias nüüd kogenud ka midagi enneolematut, nimelt KÜLMA! Juuli kaks esimest päeva magasime Lakelandis kahe paksu tekiga ja hommikul ärgates paneme jalga pikad püksid ja lisaks pusale ka jope, kuna väljas on uskumatu 5 kraadi. Kui aga päike tōuseb, siis hakkame järjest kihte maha koorima ja kell 11 on järgi vaid särk ja lühikese püksid. Selline uskumatu temperatuuri kōikumine. Aga heaga harjub kiiresti ja meelest on läinud, mis tunne on -30C. 

Nüüdseks oleme aga maatolmu jalgadelt pühkinud ja suundume Brisbane poole, kus elab üle 2 miljoni inimese. Esimene peatus oli aga taas Townsvilles, kus nautisime terve nädalavahetuse kiireid autosid ja adrenaliini. Nimelt toimus terve nädalavahetuse vältel V8 Supercars vōidusōit, mis meile mōlemale väga väga meeldis. Nii suurel ja vōimsal vōidusōidul polnud kumbki käinud ning nautisime mōnuga möirgava V8 mootori hääli. Boonusena oli ka Porsche Carrera cup, mis Raidile suure Porsche fännina meeldis. Lisaks oli meil veel Filipiinide reisist alles hoitud üks capuccino rumm, mis ootaski avamist peale farmipäevade lōppu ning ennem uue seikluse algust, seega tähistamiseks pōhjust jätkus:) 

Sel üritusel oli ka palju Austraalia peresid ning täiesti kohutav oli vaadata, kui ebatarvisikud ja ülekaalulised enamik inimesi olid. Ning enamiku all ma mōtlen tōesti seda, et iga teine oli meist poole suurem ja iga kolmas oli meist kolm korda suurem. Aga pole ka ime kui ühes käes on coca ja teises käes friikad ning midagi tervislikku sealt ürituselt ka osta ei saanud. Täiesti kohutav oli pealt vaadata, milliseks inimesed ennast nuumanud on ja kui palju see nende liikumisvabadust piirab. Niiet kallid sōbrad toitugem tervislikult :) 

Natuke positiivsema poole pealt, siis austraallased on enamjuhult väga sōbralikud, niigi kuidas sul läheb küsimus kuulub tavalise tervituse sisse ning tegelikult on vōimalik iga teise austraallasega tühjast tähjast jutustama jääda. Meie aga matkame edasi. Oleme väga rahul oma matkavarustusega, sest meil tōesti on olemas absoluutselt kōik vajalik mugavaks matkamiseks. Lisaks matkavarustusele on meil kaasas ka väike treeningvarustus, enda eest peab ju koguaeg hoolitsema ;)Townsvillest ostame veel endale teise ratta, et koos sōitmas käija. Siin on aga kiivri kandmine rangelt kohustuslik, mis on ōige ka. Ennem suutsime politseilt ikka kaks hoiatust saada aga nüüd oleme tublisti ka kiivrid soetanud:)

Esmaspäeva hommikul aga sōidame mööda idakallast lōunapoole ja esimene peatus on Airlie beachil, mis on armas linnake mere ääres, kust saab sōita ka Whitsunday saarele ja veel muudele troopilistele saartele, kus nautida maailma ilusamaid valge liivaga randasid ja snorgeldamist. Seekord aga meie veel sinna ei lähe, kuna hetkel on siiski siin talv. On küll soe, kuid tuulisem ja pilvisem ning kuna Brisbane ei ole ka väga kaugel, siis tuleme tagasi, et paar päeva nendel troopilistel saartel veeta. 1000 km siin ei ole enam miski vahemaa.

Edasi viis meie tee aga otsejoones Brisbane, kuhu me oleme ōnnelikult kohale jōudnud. Olemegi nagu maakad suures linnas, sest siiani oleme elanud ikka väiksemates kohtades, isegi Darwinis oli ju vaid 150 000 inimest, Brisbanes aga pea kahekordne Eesti elanike arv. Esimesel ōhtul käisime ratasega linna avastamas ja esimesed muljed on ülimalt positiivsed. Edasi nüüd töö ja uue kodu jahile. Sellest aga juba uues posituses. Seniks aga meile pöidlad pihku:)  Nautige suve kallid sōbrad! Kirjutamiseni:) 

Armastame Ananasse!

Heihooo. Kuigi viimasest blogist on möödas üksjagu aega, siis on meiega endiselt kōik hästi:) pole aga nii kaua kirjutanud, sest meie elu on viimased kaks kuud olnud mitte nii tegevusterohke. Oleme endiselt Mareeba küljeall Walkamini külakeses ning nüüdseks külvame ananasse Mareebast pea 200 km kaugusel Lakelandis, mis on veel hullem pommiauk. Rait sōidab seda vahemaad mōni nädal mitu korda, kuna tema peamiselt transpordib taimi.  Külvamine ise on suhteliselt igav töö, istu ainult seal masina otsas ja topi taimi külvajasse. Istun seal ühe iiri türdukuga koos, kellega ma olen küll suhteliselt erinev (27 aastane tagasihoidlik inglisekeele ōpetaja, mōelge siis ise:D) aga jututeemasid ikka leiame. Niisiiis aga kui need ananassid maasse saavad, siis on nad vaja ükshaaval üle patsutada, sest masin on iga kumeruse suhtes väga tundlik. Ja päevas u 4000 taime läbi jalutada ja patsutada pole just väga äge ( kokku külvatakse päevas umbes 10 000 taime).  Rait vahepeal aitab meid aga peamiselt asjatab mujal ja transpordib taimi. Aga ōnneks oleme oma eesmärkidele väga lähedal, siin on jäänud meil veel kaks nädalat, peale mida sōidame Townsvillesse V8 Supercars üritusele ja peale seda meie seiklus jätkub hetkel veel teadmata suunas ;)

Ennem kui aga ananasside kallale asusime, külvasime banaane ja tegime banaanipōllule niisutussüsteemi, tegelesime ka ananasside kastmisega (500 000 taime aga ōnneks ei kastnud kastekannuga :)) ja mina sidusin banaanipuid omavahel kokku, et neid toestada, kui kobar raskeks läheb  (valmis kobar kaalub kuni 70 kg), sest banaanipuuu ise on papist. Rait sellel ajal vahel aitas mind ja lisaks tegeles ka suhkruroo kastmisega ja kus vaja seal keevitas ja parandas. Vahepeal kolisid meie majja aga kaks uut elanikku ja ohh üllatust iirlased. Kōik on pärit mingist väikesesd iiri külast ja no kurat iirlane on ikka iirlane. Selle naisega, kellega me koos ananasse külvame, saame ikka hästi läbi aga vaba aega siiski eriti koos ei veeda, ei ole nende iirlastega ikka sellist klappi. Lakelandi eksis ära aga üks Eesti paar Kerli ja Aivar, eestlasi kohtab ikka igas maailma otsas;) 

Aga mis meil siin siis pōnevat, Rait sai 25 ja sellist numbrit ei saa ju tähistamatta jätta. Planeerisime siis, et lähme sinna linna tagasi, kus veetsime oma esimese öö Austraalias ja sōidame praamiga Townsville lähedale Magnetic Islandile. Reedel toimus seal Full Moon pidu ja sinna meil siht oligi. Saime ka üle mōne aja ühe mōnusa peo, mis toimus ühes hostelis ranna äärel ja nagu alati, siis oli soe suveōhtu( tegelikult on meil siin südatalv, kus temperatuur vōib langeda 20 kraadini, kohutav eksju :D). 

Järgmisel päeval sōitsime saarel ringi. Tegemist oli väikese saarega, kuskil 10 km oli üks külg aga seal on palju erinevaid lahesoppe, kus peesitada ja ujuda, mida me küll ei teinud, sest vesi oli külm (+23C). Ōhtul käisime veel kohalikus pubis elavat muusikat kuulamas ja veini nautlemas, mōnus eks ;) Terve pühapäeva veetsime veel Townsvilles ja siis sōitsime 400 km tagasi Walkamini. Kuigi kumbki eriti ei tahtnud tagasi minna. Nagu ka mu eelmisest postitusest läbi kumas, siis farmitöö ei kuulu just me lemmikute hulka ja teeme seda, et Austraaliasse pikemaks jääda. Kalleid sōpru ja perekonda igatseme (olgu tänatud skype) aga Eestisse tagasi kolimist mitte. 

Aga kolme kuu pärast samal ajal oleme juba Sydneys ja lōpetame oma esimese aasta Kängurumaal suure peoga ja mis kōige toredam, koos oma Eesti sōpradega. Ja siiiiiiiis järgmised 5 kuud tööd ei tee, vett ei joo ja jala ei käi! Puhkame, joome rummi ja surfame ainult :D 18 september lendame Cold Coastilt Vietnami ja sealt edasi Kambodzasse ja siis Taisse, kus saame päris oma emmesid ja kallist perekonda kallistada ja nendega mōnusalt aega veeta:) Ja siis tagasi Filpiinidele Boracay saarele, kus ōpime lohesurfi. Teate, kui keegi oleks meile nt kaks aastat tagasi ölenud, et meie jaoks selline asi ja elu vōimalik on, oleks ma ölenud et tore ju oleks aga....

Aga tegelikult ei ole aga, sest kui millegi nimel piisavalt pingutada on unistused lähemal kui arvata oskame;) 

Aga kirjutamiseni ja mōne nädala pärast uued pōnevad uudised ;) 

Mis ei tapa, teeb tugevaks!

Nüüdseks on meil tehtud 1/3 farmipäevadest ja kuigi aeg liigub kiiresti, on kogu see farmielu meie jaoks miski, mis tuleb lihtsalt üle elada ja vaid lühike periood meie elust, mis ei tapa aga tugevaks teeb küll. Minu jaoks on rutiin see mis tapab, kuigi olen saanud siin teha paljugi erinevaid töösid, on nende iseloom siiski sama päev osta korduv tegevus. Ja tunnen juba suurlinna tuledest puudust!

Rait on siin aga endiselt mehhaanik/keevitaja ja enamus hommikud hakkavad teadmatuses, mis uus päev toob. Me mõlemad aga loodame, et Raidil on sellest siinsest töökogemusest edaspidi palju kasu, sest selles ametis on võimalik palju rohkem teenida. 

Ja sellest, kuiväga meile Iirlased ei meeldi võiksin vist hetkel terve raamatu kirjutada, sest arvan, et hetkel mulle meeldivad kärbsed ja sääsed ka rohkem kui iirlased. Räpsed ja rumalad. Me siiralt loodame, et kohtame on seikluse jooksul ka neid iirlasi, kes seda arvamust muudavad. Aga jah, viimasel ajal on meie majakseses olnud palju sekeldusi selle üle, kuidas korda hoida aga kuna põhiline tüliõun loetud päevadega lahkub, siis loodame, et saame asjad taas korda. 

Viimasest vabast päevast on mul hetkel möödas juba 18 päeva aga endalegi uskumatult ei ole veel ulmelist väsimust ega midagi. Tugev siht on silmeees ja kui oma unistuste nimel tööd ei tee, siis nad ainult unes täituvadki eksju :) ja olen meie üle jube uhke, oleme saanud koos töölainega ka trennilainele ja teeme oma  väikses nö jõusaalis usinasti trenni, mis ka väga palju energiat annab. 

Nädalavahetusel käisime kinos aga mitte lihtsalt kinos, vaid autokinos. Jube mõnus oli seal filmi vaadata ja piletihinna sees oli tervelt 2 filmi. Tegime kaasa hunniku sushit ja haarasime pudeli veini ja veetsime jälle mõnusalt aega. 

Aga oleme siin tugevad edasi ja peame paar kuud veel vastu. Ja kui ananasse või banaane sööte, siis mõelge minupeale eksju ;)  

Ja nii see farmielu käib

Niisiis, nüüd olen ka mina teise aasta viisa jaoks vajalike päevadega alustanud. Sain sama ülemuse alla tööle ja põhiliselt töötan ananassipõllul tehes umbrohu kontrolli, ehk siis maakeeli rohides:D mõnel päeval olen ka traktorijuht ja vahel banaanipakkimises. Töö on hetkel veel jama aga varsti hakkame ananasse külvama, mis peaks parem töö olema. Ühesõnaga proovime selle tüütu farmiaja üle elada, et paremad ajad oleks veelgi paremad :)

Ümbruskond aga on taas uus ja huvitav ning vabadel nädalavahetustel käimegi ringi sõitmas. Nagu öledud, asume Queenslandi põhjaosas ja esimesel vabal nädalavahetusel käisimegi veel rohkem põhja pool ja leidsime imelise koha Wonga beachil, kus üks pisike karavanipark asus vaid mõned meetrid merest. On kaks asja, millest ma ei tüdineks vist iial, lainete loksumise kuulamine ja põleva lõkke vaatamine. Veetsime taaskord viietärni õhtu rannas. Ausaltöeldes, ma poleks oodanudki, et nö telkimist niiväga võiksin nautida aga hea varustusega ja hotellitoaga, mille saab alati parkida kõige ilusama vaatega kohta, on matkamine vägagi nauditav tegevus) 

Nagu ka varem mainitud, siis Queenslandis ei ole enam sadade kilomeetrite kaupa tühjust ja lamedat maastikku, vaid palju mägesid ja orgusid ning palju vihmametsa. Vahepeal on teed väga kurvilised ja suurte tõusude ja langustega aga äärmiselt heas korras. Kuuldes olukorrast Eesti teedel, ei suudaks mõeldagi aukude vahel manööverdamisele. Teeääred on täis ilusaid vaateid ja iga mõnekümne kilomeetri tagant ootab avastamist mõni suurem või väiksem juga või kosk. Samuti pakutakse võimalusi vihmametsade avastamiseks sinna ehitatud jalutusradadel. Siin piirkonnas on palju erinevaid võimalusi aktiivseks puhkuseks, mis aga on küllaltki kallid nagu kõik muu siin kaunis Austraalias. 

Lihavõtete ajal oli meil siin 4 vaba päeva ning sellegi aja veetsime matkates. Kaks ööd veetsime jällegi idakalda põhjaosas, kus leidsime järjekorde imelise koha telkimiseks ja veetsime 2 ööd ja päeva rannas peesitades, ujudes ( vesi oli 28 kraadi), grillides, lõket tehes ja rummi juues. Vaatasime ka veel natuke piirkonnas ringi aga üldiselt on siin ikka kõik väga kallis, et kui tahame siin palju säästa, peame oskama valikuid teha. Näiteks loomaaia pilet maksab 30 eurot ja üleüldiselt alla 20 euro kuskile ei saagi. Ühe öö veetsime veel romantilises Paronella pargis, mis oli aastakümnete tagune muinasjutu loss, mis oli küll ajahambale jalgu jäänud aga siiski on püütud selle rajaja unistust elus hoida. Nüüd oleme aga oma kodus tagasi ja hakkame täiskäigul tööd tegema, et oma unistusi ellu viia :)